Noored hõivavad tosinandat korda laulukaare trepid

Karoliina Kalda
, ajalootudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1962: Vene kooride üldjuht Karl Leinus (vasakult), Moskvast saabunud külaliskoori dirigent Vladislav Sokolov, ühendkooride üldjuht Gustav Ernesaks ja lastekooride üldjuht Heino Kaljuste esimesel koolinoorte laulupeol.
1962: Vene kooride üldjuht Karl Leinus (vasakult), Moskvast saabunud külaliskoori dirigent Vladislav Sokolov, ühendkooride üldjuht Gustav Ernesaks ja lastekooride üldjuht Heino Kaljuste esimesel koolinoorte laulupeol. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Saabuv XII noorte laulu- ja tantsupidu «Mina jään» ärgitab osalejaid mõtlema vaimsele pärandile ning meie sidemele Eestiga. Selle valguses on igati sobiv heita pilk noortepidude traditsiooni kujunemisloole.

Noortepidude korraldamiseks langes kokku mitu sobivat asjaolu. Peamine põhjus oli üldlaulu- ja tantsupidudel osalevate noortekollektiivide suur arv. Esimest korda osalesid lastekoorid üldlaulupidudel juba 1910. aastal, kuid pärast seda olid nad laulupeol uuesti alles 1947. aastal, mil ideoloogilistel kaalutlustel pidi osalejate arv olema kindlasti suurem kui varasematel pidudel. Edaspidi tõusis osalejate arv veelgi ja noortele hakati otsima mingit muud väljundit. Selleks sobis eraldiseisev laulu- ja tantsupidu suurepäraselt.

Eraldi peo korraldamise idee meeldis ka kohalikele poliitikutele, kellele see pakkus võimaluse suurejooneliselt tähistada pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäeva. Eeskuju edukast üritusest oli olemas Lätist, kes oli oma esimese noortepeo korraldanud kaks aastat varem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles