Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
XII noorte laulu- ja tantsupidu Eesti Meedia / Postimees
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Noored hõivavad tosinandat korda laulukaare trepid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1962: Vene kooride üldjuht Karl Leinus (vasakult), Moskvast saabunud külaliskoori dirigent Vladislav Sokolov, ühendkooride üldjuht Gustav Ernesaks ja lastekooride üldjuht Heino Kaljuste esimesel koolinoorte laulupeol. | FOTO: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Saabuv XII noorte laulu- ja tantsupidu «Mina jään» ärgitab osalejaid mõtlema vaimsele pärandile ning meie sidemele Eestiga. Selle valguses on igati sobiv heita pilk noortepidude traditsiooni kujunemisloole.

Noortepidude korraldamiseks langes kokku mitu sobivat asjaolu. Peamine põhjus oli üldlaulu- ja tantsupidudel osalevate noortekollektiivide suur arv. Esimest korda osalesid lastekoorid üldlaulupidudel juba 1910. aastal, kuid pärast seda olid nad laulupeol uuesti alles 1947. aastal, mil ideoloogilistel kaalutlustel pidi osalejate arv olema kindlasti suurem kui varasematel pidudel. Edaspidi tõusis osalejate arv veelgi ja noortele hakati otsima mingit muud väljundit. Selleks sobis eraldiseisev laulu- ja tantsupidu suurepäraselt.

Eraldi peo korraldamise idee meeldis ka kohalikele poliitikutele, kellele see pakkus võimaluse suurejooneliselt tähistada pioneeriorganisatsiooni 40. aastapäeva. Eeskuju edukast üritusest oli olemas Lätist, kes oli oma esimese noortepeo korraldanud kaks aastat varem.

Idee autorid ja pidude peakorraldajad olid Tallinna Pioneeride Palee lastekoori (nüüdne Ellerheina tütarlastekoor) dirigent Heino Kaljuste ning rahvatantsujuht ja tantsupedagoog Alfred Raadik. Esialgu korraldas pidusid Eesti NSV haridusministeerium koostöös Õpetajate Täiendusinstituudi ja Eesti NSV Rahvaloomingu Majaga. Pärast iseseisvuse taastamist läks töö üle Eesti Üldlaulupeo Direktsioonile, nüüdsele Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele.

Üheks suurimaks raskuseks kujunes algusest peale peo kava koostamine. Esiti tähendas see tasakaalu leidmist poliitiliselt korrektse ja muusikaliselt sobiva repertuaari vahel. Pärast iseseisvuse taastamist kandus arutelu üle noortepidude vormile ja rollile Eesti laulupidude maastikul. 1993. aastast alates kujunesid need peod nii omamoodi katselavaks noortele dirigentidele kui ka võimaluseks teostada uudseid ideid.

Võrreldes noortepidude algusaastatega on märgatavalt kasvanud dirigentide arv. Kui 1962. aastal juhtis koore ja orkestrit 11 dirigenti, siis praeguseks on kasvanud nii laulude hulk kui ka nende dirigentide arv, kes juhatavad vaid ühte laulu. Selleaastasel laulupeol «Mina jään», mil kogenud dirigentide kõrval soovitakse ka võimalikult paljudele noortele koorijuhtidele anda laulupeol juhatamise kogemust, astub lauljate ette 38 dirigenti.

I pidu 1962

Kohe enne esimest noorte laulupidu jäädi üsna suurde ajahätta, kuna Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu ühismäärus peo korraldamiseks anti välja alles sama aasta 18. jaanuaril. Repertuaari kallal alustati tööd küll juba varem, kuid jaanuari lõpuks polnud see tantsu- ja koorijuhtidel siiski veel valmis. Peo ametlik osa oli ka lõkkeõhtu-tantsupidu, mille tarbeks tuli nii tantsijatel, lauljatel kui ka puhkpillimängijatel selgeks õppida 14 kohustuslikku pioneeri- ja noorsoolaulu.

Peo ideoloogilise osana kogunesid Eesti NSV parimad pioneerid päev enne kontserti toonasele Võidu väljakule miitingule ja rongkäigule ning õhtul jaguneti kaheksale Tallinna staadionile lõkkeõhtut pidama.

Kontserdi alguses jooksid lauljate ette 16 pioneeri, kes mängisid pidulikult peo avasignaali. Laulupeo kuulutas avatuks ENSV haridusminister Ferdinand Eisen, kelle käskluse peale süttis tuletornis laulupeotuli.

Ajastule omaselt kuulus kontserdi repertuaari mitmeid ideoloogiliselt sobivaid laule, nagu Gennadi Podelski «Kommunistide parteile» või Vera Gertšiku «Laul pioneeride kaksaastakust». Nõukogude aja lõpuni osalesid kõikidel noortepidudel eraldi liigina ka vene koorid. Suure aplausi osaliseks sai mudilaste esituses Gustav Ernesaksa ja Ellen Niidu «Rongisõit», mida helilooja enda dirigeerimisel ka korrati.

Õnnetuseks jäi lastekooride esinemise ajal pidu ajahätta, sest nende liikumine lavale ja sealt maha ei toimunud loodetud kiirusel. Kuuest õpitud laulust said lapsed seetõttu laulda vaid neli ning pärast peo lõppu tuli dirigent Heino Kaljustel lastele ja õpetajatele mitu korda selgitada, et nende laule ei jäetud kontserdil ära kaugeltki mitte kehva esituse tõttu.

1972: üks peo äratusmängudest leidis aset Toompeal dirigent Evald Tamme suunamisel. / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

II pidu 1967

Taas oli peo pidamiseks olemas ideoloogiline põhjus – 1967. aastal möödus 50 aastat Oktoobrirevolutsioonist.

Võrreldes esimese noortepeoga alustati ettevalmistustega juba kaks aastat varem. Töö ei laabunud aga piisavalt ladusalt ning ka 1966. aasta novembriks polnud noodivihikud veel trükitud.

Esimest korda osalesid peol noored akordionistid Venda Tammanni ja viiuldajad Erich Loidi juhatusel. Eesti muusikakoolide parimatest viiuldajatest kokku pandud Vabariiklik Noorte Viiuldajate Ansambel tuli kokku vahetult enne pidu, kuid jäi Loidi juhatusel tegutsema veel mitmekümneks aastaks.

1967: peo rongkäigust möödus neil päevil poolsada aastat. / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Peol osalejate keskmist vanust tõstsid revolutsiooniveteranide koorid Moskvast ja Leningradist, kelle hulgas oli väga eakaid mehi.

1977: peo eksootilised külalised päikeselisest Kirgiisiast. / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

III pidu 1972

Osavõtt oli tänu 1969. aasta juubelilaulupeole ja 1970. aasta üldtantsupeole veelgi hoogustunud. Seetõttu jäi noorte laulupeost kõrvale ligi 9000 soovijat. Taseme tõstmiseks lisati tavapärastele eelvoorudele ka üle-eestiline konkurss, mis kulmineerus Tallinnas toimunud lõppvõistlusega.

Enne pidu töötas usinalt Laulupeo Büroo juurde loodud rahvarõivaste sektsioon, mille eesmärk oli saada võimalikult paljudele noortele rahvarõivad selga ja õpetada neid õigesti kandma.

Laulupidu algas 24. juuni varahommikul noorte pillimeeste äratusmängudega Raekoja platsil, Toompeal ja Viru hotelli katusel. Esimest korda oli noortepeo kavas Mihkel Lüdigi «Koit», mis on alates 1969. aastast olnud iga üldlaulupeo traditsiooniline alguslaul. Sel laulupeol kõlas lugu nais- ja lastekooride esituses küll alles kolmandana. Noorte laulupidusid hakkas laul avama 1982. aastast.

Kontserdi lõpu muutsid mõjuvaks ühendkooride esituses Raimund Kulli «Kodumaa» ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Ametlikult oli kava viimane lugu küll «Maailma demokraatliku noorsoo hümn», kuid lauljate nõudmisel kõlas Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» pärast seda uuesti, muutudes nii peo tegelikuks lõpulooks.

IV pidu 1977

Sel aastal võttis noorte laulu- ja tantsupeost osa arvukalt väliskülalisi: koorid Leedust, Lätist ja Ida-Saksamaalt, tantsurühmad Armeeniast ja Ungarist ning pillimängijad Venemaalt ja Valgevenest. Peole eelnenud ürituste kava oli tihe: kokku osalesid noored 24 kontserdil, millest suurejoonelisemad olid rahvaste sõpruse kontsert lauluväljakul ja vabaõhuetendus «Tasuleegid» Pirita jõekäärus.

Esimest korda kõlas sel peol lastekooride esituses hiljem lauljate suureks lemmikuks kujunenud Uno Naissoo «Koolikell». Ühtlasi tegi poistekooride üldjuhina tegutsenud Venno Laul teoks idee panna koos laulma poiste- ja meeskoorid. 2100 poisile lisandus 600 Tallinna meeskooride lauljat, kes koos esitasid Veljo Tormise «Laulis isa, laulis poega» ning Gustav Ernesaksa «Mai tuli» ja «Hakkame, mehed, minema».

Kontserdi lõpetas Arkadi Ostrovski «Olgu jääv meile päike», mida kõik lauljad laulsid oma emakeeles: leedu, saksa, vene ja eesti keeles.

1967: sellel peol lauldi ka Leninist ja kosmonaudiks olemisest. / Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

V pidu 1982

Tegu oli järjestikku neljanda suurüritusega kolme suve jooksul: 1980. aastal toimusid Tallinnas olümpiamängude purjeregatt ja XIX üldlaulupidu, järgmisel suvel aga XII üldtantsupidu ja 1982. aastal noortepidu. Seepärast jäi ettevalmistusaeg väga napiks.

Jätkuva venestamise tõttu olid sel korral laulupeo teatmikus tekstid paralleelselt eesti ja vene keeles. Rongkäigus lehvisid punased lipukesed ja loosungeid mitmesuguste eesti- ja venekeelsete tekstidega, nagu näiteks «Rahu» ja «Sõprus».

Pidu oli tavapäraselt pühendatud Oktoobrirevolutsiooni, pioneeriorganisatsiooni ja Nõukogude Liidu moodustamise aastapäevale, kuid ühtlasi tähistati Mart Saare 100. sünniaastapäeva. Selle auks jõudis helilooja loomingust kavasse kaks lugu: lastekooride esituses «Minu veli virvipuu» ja naistekooride poolt «Torupill».

Esmakordselt kõlas peol Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast», mida juhatas Ants Üleoja. Koorijuht on hiljem soojalt meenutanud ühendkooride esituse lausa ehmatavat väge.

VI pidu 1987

«Rahu ja sõpruse vikerkaare» ettevalmistused algasid 1985. aastal, kuid selle toimumisajaks kaks aastat hiljem olid ühiskondlikud olud juba märgatavalt muutunud. 1987. aasta kevadel oli fosforiidisõda tekitanud võimuorganites närvilise õhkkonna, mistõttu toodi peo ajaks nii tantsustaadioni kui ka lauluväljaku ümber suur hulk miilitsaid, et sobimatult käituvaid noori vajaduse korral laiali ajada.

Uue aja sümbolina kõlas kontserdil esimest korda René Eespere «Ärkamise aeg», mis oli küll igaks juhuks paigutatud kontserdi algusesse – niisugust isamaalist laulu ei julgetud peo kulminatsiooniks jätta. Sellest hoolimata korrati laulu kõigepealt seda esitanud sega- ja naiskooride nõudmisel ning uuesti ka pärast peo ametlikku lõppu.

Varem enamasti pidu lõpetanud «Maailma demokraatlikku noorsoo hümni» polnud sel korral üldsegi kavas. Ametlikult lõpetas nüüd peo Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm».

Kui pidu oli lõppenud, ei tahtnud ülevas meeleolus lauljad kuidagi laululavalt lahkuda ja eirasid dirigentide vastavaid soovitusi. Lõpuks pandi kõlaritest mängima puhkpillimuusika ja vähehaaval hakkasid noored lauldes kodu poole liikuma.

1997: peole eelnes arutelu, kas noortepidusid on üldse enam vaja. / Toomas Huik

VII pidu 1993

Kuigi 1990. aasta suur laulu- ja tantsupidu toimus juba põhimõtteliselt vabades oludes, oli tegu esimese peoga pärast iseseisvuse taastamist. See lõi eeldused, et üritus tuleks kõikidest varasematest erinev.

Senise ajagraafiku järgi oleks pidu pidanud toimuma 1992. aastal, kuid tookordsete suurte muutuste ajal polnud see ei ajaliselt ega rahaliselt võimalik. Rahaliste probleemide lahendamiseks otsiti hulganisti sponsoreid ja trükiti ka miljon ühekroonist loteriipiletit – igale eestlasele üks pilet –, kuid loterii- ega kontserdipiletite müük ei õnnestunud oodatud mahus ning lõpuks jäid laulu- ja tantsupidu rahaliselt miinusesse.

Raskustest hoolimata pidu korraldati ja hoiti sellega järjepidevust. Oluliselt kasvas sel peol mudilaste arv. Varem olid peole saanud vaid Tallinna ja Harjumaa lapsed, kuid nüüd otsustasid mudilaskooride üldjuht Aarne Saluveer ja Üldlaulupeo Direktsiooni juhataja Ilmar Moss kutsuda peole lapsed üle Eesti.

Kontserdi algusesse oli laulupeo muusikaline juht René Eespere koondanud vanemad armastatud koorilaulud, ja nii alustas pidu Friedrich August Saebelmanni «Kaunimad laulud» väliseesti dirigendi Roman Toi juhatusel. Talle järgnes peo noorima dirigendi, äsja konservatooriumi lõpetanud Olari Eltsi dirigeerimisel Karl August Hermanni «Oh laula ja hõiska». Tavapärasest erinevalt kõlas Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» juba peo alguses.

Esimest korda kõlas peol Rein Rannapi ja Tõnis Mägi looming. «Koit» ja «Palve» kõlasid laulupeo lõpus ning sooloosa laulis lugude autor Mägi ise.

2011: laulupeole müüdi 45 932 piletit; pildil Musamari mudilased. / Mati Hiis / Õhtuleht

VIII pidu 1997

1990. aastate keskpaik tõi kaasa avalikud arutelud laulupidude vormi ja vajalikkuse üle, mis saatsid ka 1997. aasta noortepidu. Majanduslikult keerulisel ajal tundus, et raha on tarvis hoopis igapäevasemateks kulutusteks, mitte suure peo korraldamiseks.

Peo uuendamiseks korraldati stsenaariumide konkurss, mille võitis Lydia Rahula, Aarne Saluveeri, Jaak Johansoni ja Mart Siimeri idee. Kunstiliseks juhiks kutsuti Hirvo Surva, kes omakorda kaasas protsessi teatrilavastaja Elmo Nüganeni.

Veel enne oma surma jõudis helilooja Alo Mattiisen koguda mitmed vanad ja armastatud laulupeolaulud ühte seadesse, mis esitati kontserdi alguses popurriina.

Meeldejäävaks kujunes Lennart Meri sõnavõtt. Pärast kõnet ronis ta dirigendipulti ja luges mikrofoni: «Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!» Vastuseks kõlas esimest korda laulupeo dirigendipuldis seisnud Eri Klasi juhatusel ühendkoori «Jaa, jaa, jaa!».

Repertuaari kuulus hulganisti filmimuusikat: mitu laulu filmist «Viimne reliikvia», Olav Ehala «Päikeseratas» ja «Valu laul» ning lastekooride esituses «Do-re-mi» Richard Rodgersi muusikaga filmist «Helisev muusika». Peo lõpetas sel korral aga Ludwig van Beethoveni «Ood rõõmule» helilooja 9. sümfooniast.

IX pidu 2002

Ka selle peo rahastamisega oli probleeme, lisaks võrreldi seda vaid kuu aega varem Eestis toimunud Eurovisiooniga. Rahamurede tõttu oli see ainuke pidu, kus osalejatele ei tehtud tegelasmärke ning üldjuhid ja korraldajad ei saanud mälestusmedaleid.

Laulupeo korraldajad eesotsas kunstilise juhi Hirvo Survaga üritasid leida tasakaalu uue ja vana vahel. Nii ääristasid pidu traditsioonilised Mihkel Lüdigi «Koit» ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm», kõik vahepealne oli uus.

Peo motoks oli valitud Alo Mattiiseni «Ei ole üksi ükski maa», mida esitati kontserdil pea kõigi solistidega, kes selle pala 15 aastat varem kuulsaks olid laulnud. Kontserdi lõpuosas esitati kolm maailmakuulsa helilooja Andrew Lloyd Webberi pala, millest kaks lauldi inglise keeles.

Uudselt juhtis kontserdi kulgu diktori asemel laulupeole saabunud «tavaline» eesti perekond (pereisa Sepo Seeman, pereema Aire Koop ning nende neli last – Luisa ja Kaisa Lõhmus, Madli Maatee ja Valter Soosalu), kes rääkisid laulude vahele laulurahvaks olemise väärtustest ning oma tegemistest Tallinna tuleku eel ja ajal.

2007: kirjanik Leelo Tungal kuulus peo sõnumitoojate-kõneisikute sekka. / Peeter Langovits

X pidu 2007

Esimest korda peeti 2007. aastal noorte laulu- ja tantsupidu nii sisult kui ka vormilt ühise noortepeona. Noorte laulupeo «Ilmapuu» kunstiline juht Aarne Saluveer ja tantsupeo «Lävel» kunstiline juht Maido Saar ühendasid peod ühisnime «Ilmapuu lävel» alla. Pidu avati ja lõpetati üheskoos ning mõlemal peol kõlas Indrek Kalda ja Heiki Vilepi laul «Puu on puude kõrgune».

Esimest korda võttis peost osa noorte sümfooniaorkester. Varem olid pidudel esinenud puhkpilliorkestrid ning ka viiuldajate ansambel, kuid nüüd jõud ühendati ja moodustati üks suur koondorkester.

2004. aasta üldlaulu- ja tantsupeost alates olid peod saanud justkui uue isamaalise hingamise ning 2007. aasta noortepidu oli selle võimas jätk. Kavalehtedele laulusõnade trükkimisega oli kontserdil kõlanud isamaaliste laulude kaasalaulmine väga mugavaks tehtud ja kuulajad kasutasid seda võimalust agaralt. Meeldejäävamateks lugudeks kujunesid Chalice’i «Minu inimesed», mis oli esimest korda kõlanud aasta varem vabariigi aastapäeval, ning Tõnis Mägi «Palve».

XI pidu 2011

Traditsioonilist ajakava järgides oleks XI pidu pidanud toimuma 2012. aastal, kuid kuna Tallinn oli 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn, otsustati see korraldada varem.

Noortepeo kunstiliste juhtide Veronika Portsmuthi ja Märt Agu juhtimisel seoti peod tavapärasest veelgi tihedamalt ühte. Laululaval toimunud peo avatseremoonial esitasid lauljad ja tantsijad ühiselt Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski «Mis maa see on?» ning Olav Ehala ja Viiu Härmi «Maad ja ilma». Seejärel kasvas kontsert üle esimeseks tantsupeo etenduseks, võimaldades ka kõikidel lauljatel sellest pealtvaatajatena osa saada. Tantsijad ühinesid lauljatega ka 3. juulil toimunud laulupeokontserdil, mil üheskoos esitati Ülo Vinteri pala «Laul Põhjamaast».

Laulupeo peakontserdi repertuaari iseloomustas värskus ja nooruslikkus. Kavasse oli uudse liigina lisatud rokikoor, kuhu peale rokkbändi kuulusid neidude-, noorte-, mees- ja segakoorid. Esimest korda osalesid kontserdil eraldi liigina rahvamuusikud, kes moodustasid koos noorte puhkpilli- ja sümfooniaorkestriga ka suure koondorkestri.

Üheks emotsionaalsemaks osaks kujunes ühendkooride esituses «Mis maa see on?», mida lauljate nõudel ka korrati – teisel korral kõlas laul juba üheskoos loo autori Siiri Sisaskiga. Ülevast meeleolust innustatud lauljate soovil esitati peo lõpus ka kavast välja jäänud Peep Sarapiku «Ta lendab mesipuu poole».

Tagasi üles