Tänapäeval on tass kuuma kohvi paljudele asendamatu rituaal. Kohv peletab viimasegi uneraasu, aitab meil tööle keskenduda ja uut päeva alustada. Kuid kas tead, kuidas see jook sattus miljonite inimeste hommikusöögilauale? Kohvi ajalugu on enam kui tuhat aastat vana ja selle aja jooksul toimus nii mõndagi huvitavat. Kõik algas aga ühes Aafrika riigis, kus kasvasid tundmatud tumepunased marjad…
Legend pajatab, et kohvi avastamise au kuulub Kaldi-nimelisele Etioopia talupojale. Ühel päeval, 9. sajandil, märkas Kaldi, et tema kitsekari muutus ebatavaliselt aktiivseks peale teatud punaste marjade söömist. Huvitunult maitses ta marju ka ise. Räägitakse, et oma avastusest põnevil, viis Kaldi marju ka lähedal asuvasse mungakloostrisse. Üks munk pani aga tema avastust pahaks ja viskas marjad tulle, millest paiskus õhku köitev aroom. Nad võtsid röstitud oad lõkkest, jahvatasid ja valasid peale kuuma vett – nii valmiski maailma kõige esimene tassitäis kohvi.
Mekast Euroopasse
Loomulikult on see legend, nagu mitmed teisedki, kõvasti liialdatud. Kuigi paljud ajaloolased nõustuvad, et etiooplased ongi esimesed, kes avastasid kohvipuu marjade ergutava mõju.
Vanimad usaldusväärsed allikad pärinevad 15. sajandist. Juba siis mainiti kohviube ja nendest tehtud jooki, mis aitas Jeemeni munkadel nende öiste riituste ajal ärkvel püsida. Kohvi võidukäik algas aga selle jõudmisega kõige tähtsamatesse islami linnadesse Mekasse ja Mediinasse.
Tänu tuhandetele palveränduritele levis kuuldus sellest turgutavast joogist üle kogu piirkonna.
Kohvi tunti juba 16. sajandi alguses olulistes Lähis-Ida linnades nagu Kairo, Damaskus, Bagdad ja Istanbul. Pole ime, et kuuldused kohvi fenomenist jõudsid kiiresti Euroopa rännumeeste kõrvu.
Võitlus õllega
Euroopas võttis aga kohvi levik aega. Üks põhjustest oli Läänes kauaaegne armastatud märjuke – õlu. Seda joodi tihti vee asemel ja omapärane õllesupp oli üsna tavaline hommikusöök.
Päris mitmed pidasid uut rivaali ohuks. Preisi kuningas andis lausa välja dekreedi, kus väitis, et kohv ohustab õlut. Tema sõnul pidi hommikut alustama õlle, mitte kohviga. Põhiargument oli, et Tema Majesteet kasvas üles õllega, mis annab sellele joogile vaieldamatu paremuse.
Ei läinud aga kaua aega, kui inimesed hakkasid märkama, et kohviga päeva alustades ollakse erksamad ja töökvaliteet kasvab silmnähtavalt.
Muidugi ei seljatanud kohv õlut koheselt, kuid selle populaarsus levis kulutulena, kui 1645 a avati Veneetsias esimene kohvik. Uue sajandi alguses avati Euroopas kümnete kaupa uusi kohvikuid, eriti Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal ja Hollandis.
Kohvikuomanikud taipasid kohe, et lisaks kohvile saavad nad pakkuda oma külalistele enamat. Klientidele pakuti lugemiseks värskeid ajalehti, teadusajakirju ja raamatuid.
Kohvikutes võis kohata huvitavaid inimesi ja arutada ajakohastel teemadel, vaielda poliitika ja hariduse üle ning filosofeerida.
Nii saidki kohvikutest intellektuaalsed keskused, mis meelitasid kohale tolleaegset vaimueliiti.
Maailmakuulsus
17. sajandi keskpaigas hakkasid hollandlased kohvi eksportima Uude Maailma, peagi järgisid neid teisedki. Misjonärid, kaupmehed ja kolonialistid vedasid üle Atlandi nii kohviube kui kohvitaimi. Taibati, et kohvikasvatamine ainult Araabias oleks liiga keeruline.
Istanduste jaoks sobivaid kohti otsiti kõikjalt – troopilistest metsadest platoodeni. Osad kohviistandused lokkasid, teised ikaldusid kiiresti. Osad omanikud täitsid kukruid, teised kaotasid oma varanduse.
Kohviäri õitses ning 18. sajandi lõpuks oli kohvist saanud maailma kõige kasumlikum taim.
Brasiilia on vaieldamatult kohvimaailma kõige olulisem riik – tänapäeva suurim kohvieksportija. Kohv kasvas seal nii hästi, et tohutu saagi ülejääk tingis hinnalanguse. Varem vaid rikaste jook oli nüüdsest kõigile taskukohane.
Uued kvaliteedistandardid
19. sajandi lõpuks oli röstitud kohv saadaval pea igas Euroopa poes. Sellest ajast alates mängib kohv aina suuremat rolli hommikul ja pärastlõunal ning on saanud koosolekute ja pidustuste oluliseks osaks, eriti Saksamaal.
Siiski, tekkis üks probleem. Sel ajal ei olnud röstimise ja jahvatamise standardeid veel paika pandud, nii et iga kohvikuomanik valmistas kohvi oma parima äranägemise järgi. Isegi kui kohvipoes hõljusid muinasjutulised aroomid, ei vastanud kohvi maitse alati klientide ootustele.
See oli uue, kvalitatiivse tasandi algus, kus oluline roll oli Johann Jacobsil. Kuigi ta oli siis veel müügimehe abiline, määrati ta peagi oma ebatavaliselt peene maitsemeele tõttu kohviröstimise ja degusteerimise meeskonda.
Vaid 26-aastasena avas ta 1895 a Bremenis oma tee- ja kohvipoe. Asukoht ei olnud juhuslik. Bremen oli esimene Saksamaa linn, mis reguleeris kohvikaubanduse juba 17. sajandil, seega olid kohvitraditsioonid selle linna elanikele juba ammu tuttavad. Sellepärast ärataski tähelepanu 1906 a avatud Jacobsi röstimistehas koos samanimelise kohvikaubamärgiga. Nii sai alguse täiesti uus lugu – üks maailma tuntumaid tootemarke, mis tegutseb edukalt tänagi.