Mõeldes Saksamaale seostame seda vaevalt kohviga. Kuid kas teadsid, et sakslased on ühed maailma suurimad kohvifännid? Üks sakslane joob keskmiselt umbes 150 liitrit kohvi aastas – seda on palju rohkem kui õlut. Veelgi enam, kuigi kohvipuud Saksamaal ei kasva, on nad ühed maailma suurimad röstitud kohvi maaletoojad. Kuidas siis sai “Kaffee und Kuchen” selle maa kultuuri osaks, mida sakslased justkui muu maailma eest peidavad?
Kui kohv Saksamaale jõudis, oli see luksuskaup. Kuid rikkad olid juba sellest “araabia joogist” kuulnud, seega huvi oli tekkinud. Pärast esimese kohviku avamist 1673 a Bremenis jõudsid kohvikud sajandi lõpuks ka Hamburgi, Leipzigisse ja Münchenisse.
Üks neist oli ”Coffe Baum”, mis tegutseb 1694 aastast tänaseni. Kolme sajandi jooksul on selles kohvikus kohtunud ja kohvi nautinud paljud kuulsused, nt Hoffmann, Wagner, Goethe, Bach jt. 1732 a kirjutas Bach lausa koomilise miniooperi “Kohvikantaat”, mis räägib tüdrukust, kes anub oma karmi isa, et see lubaks tal järele anda väikesele nõrkusele – tassikesele kohvile.
Igatahes, kuna Saksamaal (täpsemalt tollasel Preisimaal) ei olnud kolooniaid, pidid nad kogu kohvi ise ostma. Sakslaste raha riigist väljaviimise takistamiseks keelustas Friedrich Suur kohvi eraviisilise röstimise.
Palgati ka nn kohvinuuskijad, kes käisid nuusutades sadamates kohvismuugeldajaid ning linnatänavatel salajasi kohvivalmistajaid otsimas.
Keeld kestis kuninga surmani 1786 a.
“Kohviklatš” ja “Lillekohv”
Pärast kohvimonopoli kaotamist algas tõeline kohvi suurtootmine ning kohv sai rahvale aina rohkem kättesaadavamaks. Vabrikutöölised jõid nüüd õlle asemel kohvi, et pikkade vahetuste ajal ärkvel püsida. Samuti ei keelatud Saksa naistel kohvikus käia, vastupidiselt Inglise ja Prantsuse naistele. Nii tekkis rahvuslik fenomen Kaffeeklatsch (kohviklatš, saksa k) – keskpäevased naiste jutuajamised kohvi ja koogiga.
/nginx/o/2017/07/18/6904361t1h3d1c.jpg)
Siiski ei tohi unustada, et 19. sajandi alguses pidid madalama sissetulekuga kodanikud leppima odavate kohviasendajatega nagu linnase- ja sigurikohv. Oli ka neid, kes müüsid ubade kokkuhoiu tõttu väga lahjat kohvi. Sellist jooki kutsuti Blümchenkaffe (lillekohv, saksa k), sest kohv oli nii lahja, et näha olid tassi põhja maalitud lilled.
19. sajandi viimane kümnend oli aga suurte muutuste aeg. Aktiivne industrialiseerimine ja Bremeni lihtsustatud tollisüsteem panid aluse tööstuse õitsengule ja keskklassi tekkele.
See tähendas, et senised luksuskaubad nagu kohv, kakao ja tee said kättesaadavaks pea kõigile. 1895 a avas noor, kuid juba kohviäris kogenud Johann Jacobs oma poe, kus müüs kohvi, teed ja küpsiseid.
Siiski seisis Johann Jacobs oma äri alguses silmitsi kaupmeeste peamise murega – vähe kliente ja vähe ruumi kaupade vaateaknale paigutamiseks.
Probleemide kõrvaldamiseks leidis Jacobs ebatavalise ja oma aja kohta edumeelse viisi – ta hakkas müüma enda loodud unikaalset kohvibrändi. Alguses ilmus Jacobsi tähis kaalukaubana müüdava kohvi kottidele.
See moodus tasus end kuhjaga ära, nii pidigi ta Domshofi tänaval, kus ka esimene pood avati, mitu korda ümber kolima.
Äri kasvas nii kiiresti, et oldi pidevas ruumipuuduses.
Kohv kui heaolu märk
Loomulikult mõjutasid maailmasõjad ja nendega kaasnev majanduslangus kohviturgu kogu maailmas. Maailmasõdade vahelisel ajal tekkinud majanduskriisi hästi iseloomustav anekdoot räägib mehest, kes ostis üksteise järel 2 tassi kohvi, mis maksid tellimise ajal 5000 marka, kuid sai 14 000-margase arve, sest hind oli kahe tellimuse vahel tehislikult kerkinud.
Kuid sel ajal mängisid suurt rolli varem Bremeni ja USA vahel sõlmitud majandussidemed.
1923 a tutvustas Bremeni senat esimest korda kõva valuutat, “Bremeni dollarit”, mille väärtus oli fikseeritud Ameerika pankades hoiustatavate deposiitidega. See aitas Bremeni kohviturul taastuda ning 1926 a loodud “Joh. Jacobs & Co” panustas palju sellesse, et Bremenist saaks Saksamaa tähtsaim kohvitootmise linn. Peagi müüdi kogu Saksamaal kohvi, mis sai tuntuks kui “kvaliteetne Jacobsi kohv Bremenist”.
Teise maailmasõja ajal kandis Johann Jacobs, nagu ka paljud teised, suuri kaotusi. Maja ja tehas said pommitamises tugevalt kannatada, kuid äritegevus suudeti kiiresti taastada. Majanduse taastudes oli kohv jälle kõigile kättesaadav ning selle kvaliteet sai kõige määravamaks kriteeriumiks. Just seda Jacobs vajaski. “Jacobs” oli juba tuntud kui suurim ja moodsaim Euroopa manufaktuur, mis tootis silmapaistva kvaliteediga kohvi.
Teise maailmasõja lõppedes sai Saksamaal kohvist kitsikuse ja raskuste lõpu sümbol. Ju sellepärast ei olegi üllatav, et täna naudib iga päev kohvi 9 sakslast kümnest.
Nii tuletabki traditsiooniline Kaffee und Kuchen (kohv ja kook, saksa k) puhkepaus meelde, et mõnikord tuleb heade asjade nautimiseks aega leida.