Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mööda sadamakaid üles või plärtsuga vette!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ronijad ronisid mööda Hara sadama kaid, ainsaks julgestuseks all laiuv vesi.

Arter käis vaatamas, kes need on, kes mööda nõukogudeaegse sadamahoone seina ilma julgestuseta üles ronivad ja miks nad seda teevad.

Jõuame mööda silmatorkavalt käänulisi teid vanasse allveelaevade sadamasse Kuusalu vallas Hara külas. Esimene mõte mere äärde jõudes on, et kus alles korraldajatel ilmaga vedas! Päike paistab, väljas on mõnus olla ka ilma jakita ja pikemalt päikese käes praadides tekib isegi mõte, et võiks vette sulpsata. See jääb siiski tegemata, kui meenub, et asume Eesti põhjarannikul, kus merevee temperatuuri üle 20 kraadi tõusmine tundub utoopia.

Ronimisministeerium on ürituse korraldamiseks valinud oma nimele hästi vastava koha. Ronida tuleb igal hetkel: alates kohale jõudmisest mööda ajahambast puretud kaid kuni paati saamiseni mööda arusaamatuid raudkonstruktsioone. Välimuselt meenutab vana allveelaevade sadam Paljassaare Katariina kai ja Rummu karjääri hübriidi: kaugele vette ulatuv nõukogude ajast jäänud sadamaehitis koos kummituslike majadega keset vett.

Peale mööda kaid ronimise saab turnida umbes nelja meetri kõrgusele vee kohale tõmmatud slackline’il (nailonist tasakaalulint). Sellel on vette sattumist vältida peaaegu võimatu ja esimene plärtsatus, mida sel päeval kuuleme, tulebki ühelt slackline’il hüppajalt.

Ronimisministeerium on ürituse korraldamiseks valinud oma nimele hästi vastava koha. Ronida tuleb alates kohale jõudmisest mööda ajahambast puretud kaid kuni paati saamiseni.

Vette kukkumise vältimiseks tuleb slackline'il tasakaalu hoida. / Ruslan Aizatulin

Ronime mööda raudredelit kai servale ning alla vaadates avaneb päris huvitav pilt: kuue meetri kõrguse seina merepoolsel küljel ripub hulk inimesi. Esmapilgul näib, et neil peavad olema ämblikmehevõimed, sest kuidas muidu on nad end niiviisi sileda seina külge haakida saanud. Lähemal vaatamisel selgub, et kogenud ronija näppude jaoks on aeg kai konstruktsiooni piisavad praod purenud. Mitte midagi üliinimlikku, puhas osavus!

Ripub seina küljes: praod kais on ainsad kohad, kust kinni hoida. / Mihkel Maripuu / Postimees

Roni või uju!

Ronimisliik, mida sel võistlusel harrastatakse, on Deep Water Solo, kus sportlaste ainus julgestus on all laiuv vesi. Abistavad ja julgestavad köied võib siin unustada – loota saab ainult oma lihastele ja halvemal juhul ujumisoskusele.

Ainus varustus on turnijatel ronimissussid. Need on tugevalt kinni seotud jalanõud, mille tald meenutab katsumisel tõrvapappi ja aitab ronitava pinnaga paremini haakuda. Jalanõude kuju ei tundu väga mugav, sest parema jalatunnetuse tekitamiseks on need nii pisikesed, et varbad tõmmatakse kronksu. Üks ronijatest demonstreerib mulle neid ning ütleb, et paljud ostavad endale eriti hea tunnetuse saamiseks kolm numbrit väiksemad ronimissussid. See tundub võhikule ekstreemsena, minu imestust lohutatakse sellega, et jalad harjuvad tegelikult ruttu.

Ja juba käibki plärtsatus – rada lõppeb eendiga, mille ületamiseks tuleb ennast käte jõul üles tõmmata ning pärast paari kangelaslikku tõmmet kukub esimene ronija kargesse merevette. Hõike peale «Kuidas vesi on?» vastab ta vaid reipalt «Mõnus!» ning ujub paadi poole. Vee teeb hulga mõnusamaks teadmine, et teisel pool kaid köeb juba saunatelk, kuhu saab sooja minna.

Vesi on küll jahe, aga ronijaid see ei takista! / Mihkel Maripuu / Postimees

Hakkama saadakse nende vahenditega, mis parasjagu olemas on. Kuna paate on vähe, siis võetakse kasutusse ka alus, mille veepidavus ei ole päris ideaalne – aerutaja kõrval peab pidevalt ametis olema kühveldaja, kes paadist vett välja pillub. Muidu jääks sõit lühikeseks. Aga jahe vesi, paatide vähesus või asustusest kauge koht ei häiri kedagi.

Ronimisministeerium korraldas siin võistluse ka eelmisel suvel. Siis roniti peamiselt mööda ehitisi, mis on sadama alal. Ka kail olid rajad märgistatud, ent inimesed eriti ei roninud neil. Sel aastal otsustasid korraldajad teha ainult Deep Water Solole pühendatud ürituse. «Tahtsime, et inimesed roniksid rohkem neid radasid, sest see on nii lahe,» ütleb korraldaja Mikael Orkomies.

Ronimisrada lõpeb vee kohale ulatuva eendiga, millest tuleb ennast käte jõul üle vinnata. / Mihkel Maripuu / Postimees

Kokku on sõitnud märgatavalt rahvusvaheline seltskond. Korraldajate sõnade järgi on spetsiaalselt kohale sõidetud Soomest, Lätist ja Saksamaalt, aga ronimismuljeid vahetatakse ka hispaania, vene ja inglise keeles. Võistlejaid on oodatust rohkem: esialgse maksimumi ehk kolmekümne asemel kasvab registreeritute nimekiri 42ni.

Kuigi vormiliselt on välja kuulutatud võistlus, ei võeta tegelikult aega ega jagata auhindu. Loeb ainult see, millised rajad läbida suudetakse, ja kõige tublim ronija selgitatakse välja ainult huvi pärast.

Kaile on märgitud 11 eri raskusastmega rada ja iga läbimise eest saadakse punkte selle järgi, kui paljud teised ronijad selle läbida suudavad. Näiteks kui ühe raja suudab läbida ainult üks võistleja, siis saab ta sada punkti. Kui sama raja läbivad kaks ronijat, siis jagatakse need sada punkti kahega, kui kolm, siis kolmega jne. Kusjuures punktide märkimine käib aususe peale ja keegi ei kontrolli, et märgitud rajad ka päriselt läbitud saaks.

Ronima pääsemiseks tuleb paadiga ümber kai sõuda. / Mihkel Maripuu / Postimees

Ronimine olümpiaspordina

Ronijad on uhked viimase paari aasta suurima saavutuse üle: järgmistel olümpiamängudel 2020. aastal Tokyos on ronimine uue alana kavas. Esimest korda on Tokyos võistlustules ka karatekad, surfarid ja rulatajad. Nende alade valik on tingitud peaasjalikult soovist tekitada noortes suuremat huvi olümpiamängude vastu.

Teekond olümpiaalaks ei ole läinud konarusteta: esimesel katsel 2013. aastal lükati taotlus tagasi. Uus võimalus saadi, kui korraldajamaale anti võimalus ise uusi alasid lisada. Esialgsest 26st valiti välja viis, mida 2020. aastal Tokyos päriselt ka näeb.

Olümpiamängudel võistlevad 20 meest ja 20 naist nelja päeva jooksul n-ö ronimise triatlonil, kus alade tulemused liidetakse. Esimene ala on sportronimine, kus kasutatakse köisjulgestust ja radade pikkused ulatuvad 50–60 meetrist sadadeni. Võistluse teine osa on bouldering ehk rändrahnudel ronimine, kus julgestusena kasutatakse spetsiaalseid matte ja rada on kuni kuuemeetrine. Viimasena läbitakse kiirusronimise rada. Ala nimi ütleb üsna selgelt, mis on selle eesmärk – läbida rada kiiremini kui teised.

Paati oodates saan jutule kahe Tallinna Tehnikaülikooli tudengiga, kes on Eestisse tulnud vahetusüliõpilastena Hollandist ja Prantsusmaalt. Minu küsimuse peale, miks nad sellise ekstreemsusega tegelevad, kergitavad nad vaid kulme. «See ei ole üldse ekstreemne,» ütleb prantslane Raminton. Kukkudes on all kõigest vesi, mitte teised kaljud või sile maapind nagu näiteks bouldering’i ehk rahnuronimise puhul.

Vahetusüliõpilased Raminton Prantsusmaalt ja Jeroen Hollandist ronivad kogu keha toonuses hoidmiseks. / Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi mõlemad on ronimisega tegelenud alles mõni kuu, on põhjus, miks ronimas käiakse, neil sarnane. See arendab kogu keha lihaseid, alates sõrmedest ja kaelast kuni säärteni välja. Väike ekstreemsus, mis paarimeetrise kukkumise ja üsna jaheda supluse ohuga kaasas käib, on nende sõnul ainult motiveeriv. Ja loomulikult on oluline hea seltskond, kellega koos sellistel üritustel käia.

Kailt lahkudes kõnnime mööda suvitama tulnud perekonnast, kes on üles seadnud päikesevarju. Kaasas on kõik teismelistest poegadest kuni kõige pisimate pereliikmeteni, kellest üks veel ema kõhus oma aega ootab. Ekstreemspordihõngulisest üritusest saab hetkega perekondlik pühapäev.

Tagasi üles