Eestis vahetas mullu nime tervelt viiendiku võrra rohkem inimesi kui aasta varem ja nii tekib küsimus, kas mitte pedofiilid, kelmid või ka tavalised pankrotistujad pole avastanud uut võimalust, kuidas oma identiteeti muuta.
Nimevahetamine kasvas aastaga hüppeliselt
12. aprill 2011, 17:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõviosa mullu väljaspool abiellumisi nime vahetanud ligi 1200 inimese motiivid on ausad, võtame või näiteks äsja neiupõlvenime Randjärv tagasi saanud endise kultuuriministri Laine Jänese.
Ometi leidub praeguste nimevahetajate seas inimesi, kel on kriminaalne taust või kes tahaksid pärast isiklikku pankrotti keerata elus uue lehe. Tartu maavalitsuse rahvastikutoimingute talituse juhataja Siiri Sinijärve kinnitusel laekub nime vahetamise taotlusi ka Tartu vanglast.
Isikukood on Eestis küll muutumatu suurus, sõltumata nimest. Isikukood on aga üldjuhul salastatud, seda pole võimalik guugeldada ega leida avalikust kohtulahendite registrist.
Paljud tööandjad guugeldavad tööotsijaid ja kui nad leiavad kandidaadi minevikust plekke, siis tõenäoliselt loobuvad temast. Süüdimõistetud pedofiil unistab samuti oma elus uue lehekülje pööramisest. Nii näiteks vabanes 2008. aastal vanglast Toomas Meola, kes vahetas oma endise perenime H. Liiv uue vastu tänu abiellumisele.
Märtsis tappis Paveli-nimeline tegelane Pärnus oma poemüüjast eksabikaasa. Mehe varasem eesnimi oli Andrei G. Selgus, et sel psühhiaatrilisest sundravist kõrvale hoidnud mehel ei tekkinud oma nime vahetamisega probleeme.
Süvenev tendents
Politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna juhtivkriminaalametnik Mati Ombler tunnistas, et nimevahetajate seas on ka kriminaalse taustaga inimesi.
«Osa neist tahab edaspidi uue nime all midagi korda saata ja jätta oma varasema elukäigu «pimedaks»,» lausus Ombler. «Täiesti võimalik, et selliste nimevahetajate hulk on kasvanud. Praegugi menetleme kuritegusid, milles osalejad on muutnud nime.»
Politsei andmebaasides säilivad ka varasemad nimed, küll aga muutuvad nimevahetajad raskemini jälgitavaks avalikkusele – nii potentsiaalsetele ohvritele kui ka ajakirjanikele.
Ombleri hinnangul kipuvad nime vahetama pigem retsidivistid, olgu need siis kelmid, narkokurjategijad või pedofiilid. Samas võib tema kinnitusel nime vahetanud endiste kurjategijate seas olla ka inimesi, kes soovivad pöörata oma elus uue ja puhtama lehekülje.
Tartu kohtutäituri Reet Rosenthali praktikas pole ette tulnud, et kriminaalse karistuseta kroonilised võlgnikud oma tausta üritaks nimevahetuse toel varjata.
Hoopis teised lood on aga vanglas käinud tegelastega – Rosenthali hinnangul on nime vahetamine endiste ja praeguste vangide seas süvenev tendents. «Eks esialgu tekitab see kindlasti segadust, ehkki isikukoodi abil saab kätte ka eelneva paturegistri,» ütles ta.
Justiitsministeeriumi väitel ei ole aga vanglad viimastel aastal täheldanud vangide suuremat huvi nime vahetamise vastu. «Küll aga tuleb vangidel tavapärasest rohkem nimevahetusi ette abiellumise tõttu – tihti võtab meessoost kinnipeetav abielludes naise perenime,» märgib ministeerium.
Mullu juulini võis karistusregistrisse kantud inimese nimevahetustaotlusele öelda ära juhul, kui ta põhjendas seda sooviga vältida nimest tingitud majanduslikku või sotsiaalset laadi kahjulikke tagajärgi.
Muudetud nimeseadusega selline nõue aga kadus. Tegelikult võis kurjategija ka varem oma nime muuta, aga ta pidi lihtsalt esitama parema põhjenduse, nagu näiteks soov võtta endale vanavanaema perekonnanimi.
Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas ei oska mullusele nimevahetajate hulga kasvule täpsemat seletust anda. «Seadustes pole olulisi muutusi olnud,» tunnistas ta. «Eelmisel aastal muutus küll eestipäraste nimede võtmine lihtsamaks.»
Vajalik mõistlik põhjus
Pungase sõnul peab nime vahetamiseks olema eelkõige mõistlik põhjus. «Teatud juhtudel, nagu näiteks soov saada endale vanaema või vanaisa nimi, ei teki üldse arutelu ja anname nõusoleku,» lausus ta. «Aga kui tahetakse endale vabalt valida uus nimi, siis peab selleks olema põhjus. Alles siis kui põhjus on sobiv, jõuame edasi selle juurde, millist nime inimene tahab.»
Perenime vahetamise tavalisim põhjus on soov taastada oma neiupõlvenimi või võtta endale näiteks vanavanemate nimi. Samuti kasvab Pungase sõnul huvi vene nimede eestindamise vastu.
Eesnime vahetamise põhjuseks on Pungase kinnitusel sageli soov muuta see eestipärasemaks. «Väga palju on ka selliseid inimesi, kes tahavad võtta olemasolevale eesnimele juurde veel ühe nime,» rääkis ta. «Näiteks Matit on kutsutud kogu aeg Antsuks ja siis ta paneb selle Antsu lisaks.»
Tuleb ette sedagi, et vanemad on pannud inimesele veidra või võõrapärase nime, mis talle lihtsalt ei meeldi. Teisest äärmusest leiab aga nimevahetajaid, kellele siseministeeriumi juures tegutsev isikunimekomisjon annab eitava vastuse, sest inimene läks välismaale tööle ja tahab olla näiteks John Smith.
«Välismaiseid nimesid me eestlasele ei anna,» ütles Pungas. On siiski ka erandeid, kui eesti perekonnanimi tähendab mõnes teises keeles midagi roppu.
Samuti ootab kindel keeldumine juhul, kui vabaabielus olija tahab kaaslasega sama perekonnanime.