Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kõige lasterikkam pere

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eesti kõige lasterikkamates peredes on 18 last ja selliseid on lausa kaks. Kui ühes on lapsed veel kodus, siis teises on nad suureks saanud ja elavad peamiselt omaette.

Kadri (39) ja Brunofi (44) pere elab Valgamaal Sangaste vallas. Nende peres on Eesti Lasterikaste Perede Liidu presidendi Aage Õunapi andmetel seitse poissi ja üksteist tüdrukut. Kõigi tüdrukute nimed algavad g- ning lõppevad y-tähega, poiste nimed algavad r-tähega. Peres on ka kaksikud 12-aastased tüdrukud.

Noorim laps on 1-aastane poiss, vanim, 23-aastane poeg käib Soomes tööl. Selle pere lapsi jagub koolis esimesse, kolmandasse, neljandasse, viiendasse, kaheksandasse, üheksandasse, kümnendasse ja üheteistkümnendasse klassi. Lisaks lõpetas üks poeg just gümnaasiumi.

Pärnu-Jaagupis elava Hilja (73) ja meie hulgast lahkunud Eino peres on samuti kasvanud 18 last.

Nende lapsed on vanuses 31–52 aastat, poisse on kuus ja tüdrukuid kaksteist. Hiljal ja Einol on 40 lapselast, selle loo tegemise ajal juunis oodati 41. järeltulijat. Lapselapselapsi on juba 17. Peres on ka kahed kaksikud, nüüdseks 35-aastased tüdrukud ning 38-aastased tüdruk ja poiss. Kaks tütart elab Rootsis, kuid kõik teised lapsed on peredega Eestis.

Nimed lähevad sassi

Hilja ütleb Postimehele, et ühte last on palju raskem kasvatada kui mitut. «Siis nad vaatavad juba üksteise järele,» räägib ta. «18 last on mul endal, aga kasvatasin üles ka mehe tütre – tema on üheksateistkümnes. Tal on samuti juba kolm last ja viis lapselast.»

Kui lapselapsi on 40, kas kõigi nimed püsivad meeles? «Mul on selline kalender, kuhu kirjutan üles sünnipäevad, ja sinna märgin nüüd nimed ka juurde. Kui nad panevad sellised nimed nagu Karl-Markused ja Karl-Martinid, siis läheb tõesti kõik päris segamini.»

Heakene küll, kui on teine, kolmas, neljas ja viies laps, siis on iseasi, aga kui sünnivad juba kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes, kas siis vahepeal väike hirm ka peale tuleb? «Ju ma siis olen selleks ette nähtud, et pidin need lapsed üles kasvatama,» kostab Hilja.

Teda ennast kasvatas vanaema, tal on vaid üks õde ja vend. «Naabrilapsed käisid vahel ja kui ma ei saanud nendega hakkama, siis vanaema ütles, et «kui sa lapsi ei salli, siis sul on neid endal ükskord palju»,» naerab Hilja.

Lasteväest hoolimata on Hilja olnud tööinimene, kraanal troppija, tema mees oli kraanajuht. «Kodus olin 56 päeva enne ja 56 päeva pärast sünnitust, siis kasvasid lapsed omaette, ise,» räägib naine. Vene riik lubas küll maja ehitada ja Volga anda, aga mõlemad jäid saamata.

Lapsed kasvatati üles neljatoalises korteris, tubades on kokku 49 ruutmeetrit. «Lapsed pole kodust rohkem kaasa saanud kui voodiriided, supitaldriku ja poti, aga kõik on ise elama hakanud. Käisid töö- ja puhkelaagris ja poiss ostis enda teenitud rahast käekella,» räägib Hilja.

Järeltulijad kogunevad majja jõulude ajal ja Hilja sünnipäevaks. «Üks tütar ikka naerab, et kuidas me enne kõik siia ära mahtusime ja nüüd ei mahu!»

Kisaga harjunud

Tüdrukud kasvasid ühes, poisid teises toas. Tüdrukuid oli rohkem, neile ehitati kaks nari, mille mõlemal korrusel oli ruumi kahele lapsele – kokku mahtus magama kaheksa tüdrukut. «Sai hakkama küll,» ütleb Hilja.

Suppi tehti peres 12-liitrise potiga, kartuleid kulus korraga ämbritäis. «Nad olid kõik tragid! Poisid olid kanged süüa tegema ja tüdrukud ongi mul praegu enamasti kokad.»

Hilja tunnistab, et kui lapsi pole majas, tunneb ta neist suurt puudust. «Nii harjunud selle kisaga! Siis ma ise ka lõhverdan koos nendega!» Hilja on väga rõõmsameelne naine.

Kõigi aegade vanimaks elanud eestlasel oli kaheksa last, aga kui vaadata teisi ülipikaealisi naisi ja mehi, siis on nad sageli lastetud olnud. Küsin Hiljalt, kas lapsed annavad pigem päevi juurde või kärbivad vähemaks. «Eks tervis peab hea olema. Mina pole rohkem enda pärast haiglas olnud, kui 43-aastaselt lõigati sapp välja ja kopsupõletikuga käisin ka.» Niisiis arvab Hilja, et tervis ja eluiga ei sõltu laste hulgast või nende puudumisest. «Kellele on eluiga antud, siis sinna ei anna midagi teha!»

Tagasi üles