Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Stubb: tuleb leppida teadmisega, et sel sajandil pole me majanduslikult nii edukad kui eelmisel

29
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taavi Rõivas ja Alexander Stubb. | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Soome ja Eesti endised peaministrid Alexander Stubb ja Taavi Rõivas rääkisid intervjuus Postimehele ausalt oma valitsemisajast, mil Euroopa oli Venemaa agressiooni tõttu hetkeliselt peata. Samuti vastasid nad küsimusele, miks Ühendkuningriigi endise peaministri David Cameroni läbikukkumine Brexiti referendumil oli viimaste aatakümnete tulemus.

Läheme esmalt ajalukku, tagasi 2014. aastasse, mil Ukrainas algas sõjategevus. Kui keeruline oli teil käia Euroopa Liidu (EL) kohtumistel, kus arutati sõjategevust Euroopa pinnal? Eriti võttes arvesse, et kumbki teist pole sõda varem näinud.

Alexander Stubb: Tegelikult mina olin. On õige päev sellest rääkida: 08.08.08 (intervjuu toimus 8. augustil – J. V). Kui mäletate 8. augustit 2008, siis see oli päev, mil Venemaa ründas Gruusiat. Ma olin sel ajal Soome välisminister ja Soome oli OSCE (Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon) eesistuja. Pidime selle osas midagi ette võtma. Katkestasin puhkuse ja lendasin Prantsusmaa välisministri Bernard Kouchneriga (Prantslased olid tol ajal Euroopa Liidu eesistujad – toim) Thbilisisse.

Veetsime suurema osa kahest päevast seal, et läbi rääkida viiepunktilist vaherahulepingut. Mina lendasin OSCE eesistujana ka Moskvasse, et kohtuda Venemaa välisministri Sergei Lavroviga.

Kaks nädalat pärast seda pidasin Soome suursaadikutele kõne, milles ütlesin, et esimest korda pärast külma sõda on jõupoliitika naasnud Euroopa piiridele. Ütlesin, et see oli esimene kord, kui nägime jälle huvisfääre. Paljud inimesed naersid selle peale ja küsisid, millest ma räägin. Hiljem nägime, et seda, mida Venemaa tegi Gruusias, tegi ta ka Ukrainas.

Taavi Rõivas: See, mis juhtus Gruusias, oli häirekell. See oli aeg, mil kõik riigijuhid ei olnud asjadega nii hästi kursis kui Alexander. Suur osa läänemaailmast vajutas selle äratuskella peale lihtsalt vaigistamisnuppu. 2014. aasta oli paljudele tõeline silmade avanemise aeg. Võib-olla mitte eestlastele ja soomlastele, aga rohkem neile riikidele, kes arvasid, et sõda ei jõua enam meie lähedale. Ukraina on meile väga lähedane, mitte ainult geograafiliselt, vaid see on Euroopa riik nagu meie kõik.

Neil kohtumistel oli esimene takistus ühise seisukoha leidmine. Olen uhke, et leidsime neil kohtumistel, peamiselt Euroopa Ülemkogudel, alati konsensuse, kuidas olukorraga tegeleda. Väljaspool neid kohtumisi meid kritiseeriti, sest alati võibki eemalt tunduda, et keerulistele olukordadele on olemas lihtsad lahendused.

Isegi kui sanktsioonipoliitikat kritiseeriti kõvasti, saavutasime sellega, et naabri ründamisel on oma hind. Ja see hind ei ole väike. Õnneks jõudis EL selles küsimuses väärtuspõhisele seisukohale.

Üks väga emotsionaalne hetk oli 2014. aastal siis, kui olime mõlemad Ypresis, kus toimusid Esimese maailmasõja ühed suuremad lahingud. Seal olid kohal kõigi 28 liikmesriigi juhid. See oli ilmselt üks kõige emotsionaalsemaid hetki minu karjääris. Kogu EL soovib, et iial enam midagi sellist ei korduks, ning 28 riiki tegid koostööd, et kriisi Euroopa pinnal lahendada.

Kui olulisena tundsite toona oma rolli lüüa häirekella nii kõvasti, kui suutsite? Kas leppisite omavahel midagi kokku, et see teema tugevalt ELi kohtumistel üles tuua?

Stubb: Jah. Tavaliselt tead üsna hästi, kes su sõbrad on isegi Ülemkogul. Kas emotsionaalses või rahvuslikus vaates. Kui räägime sellest konkreetsest ajast, siis see oli täpselt pärast seda, kui MH17 (Amsterdamist startinud lennuk, mis tulistati alla Ida-Ukraina kohal – toim) oli alla tulistatud. Sel ajal oli väga palju pöörast telefonidiplomaatiat. Mina olin puhkusel Mallorcal ja helistasin inimestega edasi-tagasi, et selgeks saada, mida me järgmisena teeme.

Taavil oli selles suur roll, Angela Merkelil oli selles suur roll, kui hakkasime ette valmistama ülemkogu järeldusi ja sanktsioone. See töötab harilikult nii, et ametnikud teevad nimekirja sihitud sanktsioonidest ja meie analüüsime neid ning teeme lõpliku poliitilise otsuse.

Tavaliselt on see protsess vähem dramaatiline, kui sellest mulje jäetakse. Tavaliselt on see inimlik kontakt ja ühine arusaam. Just nagu Taavi ütles: tuleb maksta hinda, kui ründad suveräänset riiki ja rikud tema territoriaalset terviklikkust. Venemaa maksab selle eest endiselt kõrget hinda.

Aga kas olite Venemaaga piirneva riigi peaministrina sellest teadmisest kuidagi hirmutatud?

Stubb: Soomet ei peaks võrdlema Ukrainaga, sest me oleme ELi ja euroala täieõiguslik liige ning lähedases koostöös NATOga. Poliitilistes järelmites tundsime ennast turvaliselt, aga majanduslike tagajärgede eest pidime samuti hinda maksma. Näiteks Valio kaotas sanktsioonide tagajärjel umbes 25 protsenti oma ekspordist, aga see oli hind, mida Soome ja see firma pidid maksma.

Rõivas: Eesti ja Soome olid nende riikide seas, kes said kõige tugevama löögi vastusanktsioonidest, mis Venemaa meile pani. Aga ma ei kuulnud kunagi Soomet, Eestit, Lätit või Leedut ülemkogudel kurtmas, et sanktsioone tuleks lõdvendada. Meile oli selge, et oleks ebamoraalne panna hinnasilti Ukraina vabadusele. Öelda, et me võidaksime pool protsenti SKTst ja unustaksime Ukraina ära, oleks ebamoraalne.

Mul on hea meel, et avalikkus mõistis seda ja sellel on seos meie ajalooga. Me teame hästi, mida tähendab elada keerulise naabriga. See on ka põhjus, miks Eesti on nii integreeritud Euroopasse. Me otsustasime juba 1990. aastate alguses, et ei iial enam taha olla me selle õudse Vene impeeriumi osa.

Stubb: Arvan, et julgeolekuolukord oleks Balti piirkonnas palju hullem, kui Eesti, Läti ja Leedu ei oleks NATO osa. See annab n-ö julgeolekuvihmavarju. Riigid nagu Soome ja Rootsi, kes pole NATOs, saavad sellest vihmavarjust mitmes mõttes kasu. Oleme selle eest väga tänulikud, et Balti riigid on NATOs.

Välisajakirjanduses kirjeldatakse Balti riike kui rinderiike. Kas see jääbki meie saatuseks järgmiseks 20–30 aastaks?

Stubb: Loodetavasti ongi teie saatus olla piiririik Venemaaga, sest kui see poleks nii, oleks piir kuskil mujal, ja me ei taha seda. Aga tuletage meelde, et Soomel on üle kahe korra pikem piir Venemaaga kui ülejäänud ELil kokku. See on 1300 kilomeetrit pikk. Me elame selle teadmisega ja oleme ajaloos alati elanud. Realpolitik, ütleksid paljud inimesed selle olukorra kohta. Me saame muuta paljusid asju, aga mitte geograafiat – kui me just jõudu ei kasuta. Selles mõttes tahame säilitada oma status quo’d.

Usume, et tänu Balti riikide NATO ja ELi liikmesusele see status quo säilib. Soome ja Balti riigid on osa läänemaailmast, ilma igasuguse kahtluseta. Pole kedagi, kes seda küsimuse alla seaks. Kui seab, siis on sellel tagajärjed.

ELis on loodud uus julgeolekukoostöö vorm PESCO. Mis te arvate, kas see oleks kunagi loodud, kui poleks olnud agressiooni Ukraina vastu?

Stubb: Tõenäoliselt mitte. Sellise lõimumise loogika on selline, et kui tekib kriis, siis tekib kaos, mis oli Ukraina ründamise järel, ja siis tuleb lahendus, mis on kõigile sobiv. Lahendus, mis leiti, oli PESCO. Lissaboni lepingus olid juba sellised punktid olemas, aga nüüd tuleb hakata ehitama seadusandlust, millest PESCO on üks. See on Ukraina olukorra tagajärg ja seda tugevdab Brexiti tulemus.

Soome ei ole NATO osa.

Stubb: Kahjuks mitte. Veel.

Mis te arvate, kuidas näevad soomlased selle valguses kaitsekoostööd ELis?

Stubb: Me näeme seda väga positiiviselt. Oleme realistid ja mõistame, et turvalisusegarantiid ja tuumikotsused Euroopa Liidu turvalisuse suhtes tehakse ära NATOs, sest 28 liikmesriigist on 22 NATOs, 94 protsenti ELi elanikest on NATOs. 75 protsenti minu perest on NATOs, sest mu naisel ja lastel on kaks kodakondsust: Soome ja Ühendkuningriigi oma. Seega pole mina ainukesena NATOs.

Aga meist oleks loll öelda ei sügavamale kaitsekoostööle ELis, sest ilmselgelt tahame seda viia nii kaugele kui võimalik. Nii koostööd NATOga kui ka koostööd ELis. Sellepärast olemegi väga PESCO ja ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika poolt.

Rõivas: Üks asi, mis sellest kriisist veel välja kasvas, oli arusaamine, et Euroopa ei saa vähendada oma kaitsekulutusi. Pigem peame mõtlema, millistesse võimetesse peame investeerima ja milliseid kaitseplaane peaksime lisama. Kaitsekulutused on kasvule pööranud aeglaselt, aga kindlalt. Inimesed on aru saanud, et julgeolek ei ole isegi 21. sajandil midagi, mida saaks pidada iseenesestmõistetavaks, ja sellesse tuleb investeerida.

Mis te arvate, kas kaitseküsimused muutuvad ELis järgnevateks aastakümneteks keskseks?

Stubb: Arvan, et see juba ongi nii. Euroopa Komisjon tegi ettepaneku luua Euroopa Kaitserahastu, kus kaitsetööstused teevad koostööd. Euroopa lõimumise loogika on selles, et kui lõimutakse ühel alal, siis see loob surve lõimumiseks ka teistel aladel. Selles konkreetses küsimuses alustati ühtse välispoliitikaga ning siis mõisteti, et võib-olla oleks tark omada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Seejärel arutleti, mis see on.

See on kriisijuhtimine. Kriiside juhtimiseks peame tegema ka operatsioone. Mida meil selleks vaja läheb? Meil läheb vaja lahinggruppe. Ja sealt läheb see asi ükshaaval kuni kaitsekoostööni. Loogika on selles, et EL süvendab ühist välis- ja julgeolekupoliitikat pidevalt. Mina isiklikult tervitan seda.

Rõivas: See pole ainult enesekaitse. Oleme näiteks soomlastega koos Malis, kus EL on oma lipu all väljas. Kõik, mis on seotud sisejulgeolekuküsimustega, peab samuti paranema. See on koht, kus riigid on võib-olla liiga kaitsvad ja peaksid olema avatumad. Mida vähem meil on saladusi liitlaste ees, seda tugevamad koos oleme.

Kui me juba nii kaugele läheme, siis kas see ei vii meid Euroopa Ühendriikideni?

Stubb: Ei, see ei vii meid Euroopa Ühendriikideni. Peaksime mõtlema, et EL on rohkem kui rahvusvaheline organisatsioon, aga vähem kui riik. Seega on rohkem elemente, mida saab võtta kui föderatsiooni või riiki. Näiteks ühisvaluuta, mis sümboliseerib rohkem ühist riiki.

EL jääb alati nende kahe ühendiks. Selles mõttes on kogu jutt Euroopa riigist või föderatsioonist ülepaisutatud. Selle juhtumiseks peaks olema ühine eelarve ja maksundus. ELi eelarve peaks sellisel juhul olema üle ühe protsendi kõigi riikide SKTst. Seega ei, me peaksime lihtsalt oma koostöös pragmaatilised olema.

Rõivas: Olen täiesti nõus. Me oleme väga kaugel, olemaks Euroopa Ühendriigid. Meil on 28 vahel väga erinevat, vahel väga sarnast liikmesriiki, kellel on oma keel ja kultuur. Oleme palju mitmekesisemad kui Ameerika Ühendriigid. Usun ELi riikide lähedasse koostöösse ja on nii palju asju, milles oleme kokkuleppe sõlminud, aga mis ei tööta veel täielikult.

Näiteks ühisturg. Teoorias on see oluline asi, mida omada, aga praktikas see ei tööta nii, nagu tahaksime. Ma ei räägi ainult digitaalsest ühisturust, mis on soomlaste ja eestlaste meelisteema, vaid ka ükskõik millisest muust majandusharust. See pole nii lootusetu, kui tundub. Meil on palju tööd teha, et jõuda selle Euroopani, milles oleme juba kokku leppinud. Enne kui see potentsiaal pole kasutatud, pole Euroopa Ühendriikidest rääkida realistlik.

Aga kui minna hoopis teises suunas: Euroopa Liidus on blokid – Beneluxi, Visegrádi riigid, Põhjamaad jne. Kui Brexitit arvesse võtta, siis kas selline blokistumine-mullistumine ei ole ELile oht?

Stubb: Kui see siduda Brexitiga, siis olen positiivselt üllatunud, kui ühendatud on ELi 27 ülejäänud liikmesriiki olnud. Me kõik peame Brexitit veidraks ja veaks, aga elame selle üle. Usun, et ülejäänud 27 liikmesriiki teavad, et Ühendkuningriigil ei oleks parem väljas kui sees ja ühelgi teisel liikmesriigil ei tekiks seda mõtet.

Euroopat saab alati jagada blokkideks: põhi vs. lõuna, luterlased vs. katoliiklased, väiksed vs. suured, vabaturu pooldajad vs. protektsionistid. Selliseid jagatisi on lõputult, aga üks on kindel: Põhjamaad ja Balti riigid on alati vabaturu ja siseturu pooldajad ning me kaotame liitlase Ühendkuningriigi näol, kui nad lahkuvad. Ning me peame seda teadvustama. Seetõttu ongi mul hea meel, et Eesti eesistumine seisab digitaalse ühisturu ja kaubandussuhete eest.

Meil on blokid, aga Brexit ja Trump on olnud ühendavad jõud. Me oleks järsku nagu unest ärganud ja mõistnud: «Kuradi jama. Me ei taha, et see liit laguneks.» Ma näen rohkem ühtsust.

Te arvate seda isegi siis, kui näeme, kuidas Poola ja Ungari ELi ja oma kohustustesse suhtuvad?

Stubb: Need on spetsiifilised juhtumid. Tuletan meelde, et EL põhineb seaduse jõul ja seetõttu on Euroopa Komisjon alustanud protseduure seoses Poolaga. Enamik ELi riike seisab selle taga. Alati on erinevaid hääli ja poliitilisi liikumisi – see on osa demokraatiast. EL on palju rohkem ühendatud kui mõni aasta tagasi.

Rõivas: Kui mõelda nagu poliitik, siis on vahel väga populaarne võtta ELi-vastane seisukoht ja täita auguke oma siseriiklikes huvides. Aga ilmselgelt ei tööta see suurele pildile kasuks. Üldine nägemus on see, et ilmselt ei uskunud enamik, et kõigi viimaste kriiside puhul suudab EL leida kõigis küsimustes konsensuse. Me mõlemad teame, et ülemkogu ruumis sees on väga konstruktiivne atmosfäär ja kõik tahavad leida konsensust.

Ent paljudel juhtudel, kui minnakse sellest ruumist välja ja selgitatakse oma kodumaisele meediale, mida otsustati, ollakse justkui sunnitud ütlema ka midagi sellist, mis just nende huvidele kasuks tuli. Aga õnneks on meie riikide inimesed aru saanud, et ELi huvid ongi meie huvid. Poliitikud peavad tegema iga päev tööd, et selgitada, miks see, mis on hea ELi tulevikule, on hea ka Eestile, Soomele ja teistele likmesriikidele.

Aga Ühendkuningriigi peaministri David Cameroni puhul nägime, mis juhtus, kui tal olid ülemkogu ruumis ühed mõtted ning sealt välja tulles rääkis ta meediale hoopis teist juttu. Mida EL valesti tegi, et Ühendkuningriik otsustas sellest lahkuda?

Stubb: Sellele on kaks vastust. Ülemkogul on riigipeadel kamraadlus või sõprus. Meile on see nagu suur psühhoteraapia sessioon (naerab – J. V.). Me kõik tuleme oma riigist koos oma sisemiste väljakutsete, kriiside ja kriitikaga ning siis läheme ruumi, kus on 28 inimest, kes on terve aja samas jamas. Me mõistame üksteist ja patsutame õlale, öeldes, et pole hullu, tuleme toime. Ülemkogu töös on teatud inimtegur sees. See on ikkagi 28 inimest koos töötamas. Sul võib olla oma nägemus Viktor Orbánist, François Hollande’ist või David Cameronist, aga meie tundsime üksteist nagu sõbrad ega tahtnud üksteisele halba.

Aga Cameronist. David tahtis olla kindel, et juhtub kaks asja: esiteks, et Ühendkuningriik jääb ELi, ja teiseks vaigistada oma Euroopa-vastased parteikaaslased. Ajalugu näitab, et ta kukkus läbi mõlemas asjas. Tal oli edu paljudes teistes asjades, majanduslikes reformides jne, aga Brexit on ilmselgelt kahetsusväärne läbikukkumine meile kõigile.

Mida me tegime valesti? On võimatu öelda, et üks konkreetne asi oli see, mis sai saatuslikuks. Ma ei arva absoluutuselt, et kui oleksime veel rääkinud läbi nelja punkti üle, mille David Cameron enne Brexitit lauda pani, oleks tulemus olnud kuidagi teine. See on briti sisepoliitika dünaamika ja Euroopa-vastase briti ajakirjanduse töö tulemus. Kui sa ütled 40 aastat, et EL on jama, ja sul palutakse selle üle hääletada, siis sa hääletad selle vastu. See Ühendkuningriigis juhtuski.

Nüüd on huvitav jälgida, kas n-ö tõus on asendunud mõõnaga. Kas inimesed saavad aru, mis juhtus nende investeeringutega ja et Ühendkuningriigis on kõige aeglasemalt kasvav majandus jne. Me õppisime sellest, et ELi ei saa kasutada süljetopsina: kuuel päeval nädalas ütled, et probleem on Brüsselis, ja seitsmendal ütled, et hääleta Brüsseli poolt.

Rõivas: See on alati poliitikutel kiusatuseks. Kui rahvusvaheliselt seisavad ees mingid väljakutsed, siis on palju lihtsam öelda, et n-ö keegi anonüümne Brüssel käsib meil midagi teha. Kuigi sellist asja pole olemas, Brüssel oleme meie. Me mõlemad pidime kokkuhoiupoliitika viljelejana selgitama oma inimestele, miks me peame aitama Kreekat, Hispaaniat ja teisi, kellel oli teistsugune nägemus fiskaalpoliitikast. Mõlemas riigis tegid poliitikud sel ajal väga head ööd.

Brexiti osas olen ma Alexandriga nõus. Pole midagi, mida EL oleks saanud teisiti teha, et referendumi tulemus oleks teine olnud. David on suurepärane inimene, ta tegi kohutava valearvestuse selles küsimuses. Me nägime, et ta nägi tegelikult väga palju vaeva, et tulemus oleks teistsugune. Ta kukkus selles läbi ja oli piisavalt mees, et öelda kogu maailmale, et ta kukkus valusalt läbi. Tagasi astumine oli väga loogiline ja riigimehelik otsus tema poolt.

Endisel Venemaa peaministril Viktor Tšernomõrdinil oli selle kohta hea ütlus: «Tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.» Miks on populaarne olla ELi vastu, kui riigid sealt nii palju raha ja kasu saavad?

Stubb: Ma ei arva, et EL on lihtne arvepidamisülesanne, kus liikmesuse väärtust saab hinnata nii lihtsalt, et kui palju sisse pannakse ja kui palju vastu saadakse.

Aga selle abil on ju kasu lihtne näidata.

Stubb: Pangas toimuvad meil (Stubb on Euroopa Investeerimispanga asepresident – J. V.) muidugi sellised arvutused. Aga EL ei ole rahaliit, vaid väärtuste liit. Et olla liige, pead olema liberaaldemokraatia, turumajandus, põhiõigused peavad olema kaitstud jne. Riigid teevad koostööd ja see annabki lisaväärtust. Alati on üritatud lihtsustada netosaajateks ja netomaksjateks, aga see on liiga lihtsakoeline. Ma loodan, et muutub ajas.

Rõivas: Isegi kui Eesti oleks netomaksja, oleks meil ikkagi väga kasulik ELis olla. See on ühine väärtusruum. Kui riigipead kohtuvad omavahel võib-olla korra nelja-viie aasta jooksul, siis peaministrid kohtuvad iga kuu aja tagant.

Stubb: Ma nägin Taavit rohkem kui oma naist.

Rõivas: Tõenäoliselt on see tõsi (naerab – J. V.). Aga see liit on ka pragmaatiline. Isegi kui jätaksime kõik väärtused kõrvale, on Eesti võitnud ühisturul olemisest rohkem kui Euroopa rahastutest. Need on näiteks kaubandussuhted Põhjamaadega, mida meil poleks väljaspool ELi. Aga loomulikult on ELi struktuurfondid meil palju aidanud üle saada 50 aastast halbadest investeeringutest. Eestil või Soomel on väga keeruline olla ELi vastane ja samas edukas. Teatud osa selliseid inimesi on kõigis riikides, aga meie riikides on see hulk väike tänu poliitikutele, kes on üritanud asju rahvale selgitada.

Usun, et nõustume, et Euroopa rahuprojektile ELile oleks parim kestev majanduskasv. Millised on võtmekohad, et Euroopal oleks majanduslikus mõttes sama edukas sajand, kui oli eelmine?

Stubb: Alustuseks tasuks mõista, et majandus on tsükliline. Kui EL 1952. aastal söe- ja teraseliiduna alustas ning sealt edasi arenes, oli selle mõtteks põlistada meie majanduslik edu turumajanduse abil, mis baseerub neljal põhivabadusel. Aga ka see on väga tsükliline. 1950. ja 1960. aastatel nägime buumi, aga 1970ndatel jälle majanduslangust. Reaktsioonina sellele loodi 1980. aastatel ühisturg. Kui külm sõda läbi sai, oli eesmärk liita idablokk ELiga, ja seejärel tuli jälle finantskriis.

Kas peaksime ootama pikaajalist kõrget majanduskasvu? Vastus on ei. Peaksime harjuma kasvuarvudega, mis jäävad 1–2 protsendi vahele, maksimaalselt 3 protsenti. Üks selle põhjusi on globaalne demograafia. Me jääme vanemaks ja meie osa maailma rahvastikust väheneb. Samas kui vaadata konkurentsieelisega riike, siis nende seas on palju Aasia riike, mis teevad seda, mida me Euroopas teinud oleme. Meil on mõistlik harjuda teadmisega, et 21. sajandil pole me nii edukad, kui olime 20. sajandil.

Rõivas: Soome on olnud ilmselt üks edukamaid riike maailma ajaloos. Nad on ilmselgelt teinud midagi õigesti. Isegi kui neil on kaks aastat olnud nullkasv, ei muuda see fakti, et nende majandusel on tugev vundament. Soome on hea näide, kuidas ehitada saja aastaga riik ja olla suur edulugu. Eestil on kahjuks vähem aega olnud, aga 25 aastaga on meil läinud väga hästi. Meie suur lootus on veel rohkem vabakaubandust Eli riikidega, aga ka globaalselt. Ma loodan, et selle abil jõuame ka Soomele ja Rootsile järele. Me peame jälgima, mida Soome, Rootsi, aga ka Singapur on teinud, ja mitte neid kopeerima, vaid mõtlema, milline võiks olla meie edulugu.

Stubb: Soome on viimase 25 aasta jooksul võitnud globaliseerumisest kõige enam. SKT kasvas sel ajal elaniku kohta umbes 1500 dollarit aastas. Loomulikult oli selles oma osa ka Nokial. Aga kui su küsimusele vastata, siis väikesed riigid nagu Soome ja Eesti peavad spetsialiseeruma. Eesti näiteks on ennast brändinud e-Euroopana. Ja see on olnud edukas, sest see annab edasi mõttekäiku, et asi pole loodusvarades, vaid teenustes – e-residentsus, e-valimised, e-retsept jne. Kui Eesti on selles edukas, siis loote brändi. Ja seda brändi saab pöörata majanduslikuks eeliseks. Selles mõttes on Eesti viimastel aastatel olnud nagu Soome üheksakümnendatel.

Tagasi üles