USA saatkonna kinnitusel ei ole Ühendriikidel Eesti suhtes spetsiaalset vähemustepoliitikat. Kuid Wikileaksi kaudu avalikkusse jõudnud Tallinna saatkonna memod aastaist 2006–2010 näitavad, et eri vähemuste teemad on siin USA pidev huviobjekt, kirjutab Argo Ideon.
Põhiliselt on tähelepanu pälvinud muidugi Eestis elav vene keelt kõnelev vähemus ja selle lõimumine Eesti ühiskonda. Eriti teravalt tõuseb see memodes esile 2007. aasta aprillisündmuste järelkajana. Kuid memodes kajastub ka muid vähemustega seotud küsimusi: olukorrast rassitolerantsi, antisemitismi ja seksuaalvähemuste ümber.
Vene vähemuse puhul on mitmeid dokumente läbiv seisukoht see, et Eesti jõupingutused lõimumise edendamiseks on põhiliselt õiged ning Venemaalt kõlav kriitika on provokatiivne. Samal ajal on USA saatkond lausa luubiga jälginud detaile, mille arengud võivad nende meelest tekitada probleeme.
Vene parteide ebaedu
Näiteks 2007. aasta märtsist pärineb põhjalik memo eestivenelaste osalusest siinses poliitikas. «Vastupidiselt naaberriigile Lätile teostab Eesti venekeelne vähemus oma poliitilist tahet põhiliini erakondades, mitte etnilise põhimõtte järgi rajatud parteides. Venekeskseid parteisid juhivad ääreala elemendid ning nad pole suutnud tekitada ligilähedaseltki piisavat toetust, et saada viimastel kahtedel valimistel parlamendikohti.»
Eesti venekesksed parteijuhid on memo andmeil fanaatilised ja nende platvormid põhinevad üksnes vastuolulistel küsimustel, nagu pronkssõdur. Dokument märgib kaht erakonda – Konstitutsioonierakond ja Vene Erakond Eestis –, kes valimistel mingit edu ei ole saavutanud.
Samal ajal on venelaste häälte võitmisel olnud edukas Keskerakond, märkis USA saatkond 2007. aasta kevadises ülevaates – erakond on ettevaatlikult käsitlenud kuuma kartulina mõjuvaid kodakondsus- ja keelenõuete teemasid.
«Seistes valiku ees, kas Keskerakond või äärealal olevad venekesksed parteid, tunneb enamik venekeelseid valijaid, et väikeste parteide toetamine on oma hääle raiskamine.»
Saatkonna toonane analüüs, mis põhines vestlustel venekeelsete poliitikute ja meediategelastega, kinnitas, et Keskerakond ei pruugi oma positsiooni venekeelse valija häälte kogujana säilitada ja edaspidi on viimaste valikud mitmekesisemad. Järgnenud sündmused viisid siiski pigem vastupidise arenguni.
Mais 2007, pärast pronksööd, kohtus toonane USA suursaadik Stanley Davis Phillips peaminister Ansipi, riigikogu esimehe Ergma, välisminister Paeti ja kaitseminister Aaviksooga, mille põhjal koostatud memos on käsitletud ka Eesti lõimumisprojekti uut seisu.
Dokument tõstab esile, et Eesti valitsusel on ilmne probleem, kuidas venekeelse vähemusega tõhusalt suhelda ning seda möönavad nii välis- kui ka kaitseminister.
«Aaviksoo ütles, et Eesti valitsuse rõhuasetus venekeelsetele elanikele eesti keele õpetamisele, selle asemel et lihtsalt üritada nendega suhelda vene keeles, pole edukas olnud,» seisab dokumendis. «Me ootasime, et kui nad eesti keele ära õpivad, hakkavad nad lugema Eesti uudiseid ja jälgima Eesti TVd, ütles Aaviksoo. Kuid seda ei ole juhtunud.»
Samal ajal kinnitasid Eesti ministrid suursaadikule, et lõimumine ei ole läbi kukkunud ning et ei saa võrdsustada neid, kes mässavad ja lõhuvad, vene elanikkonna enamusega, kes püsis kodus. Aaviksoo sõnul «on Eesti valitsusel nüüd selgem pilt, kellega vene kogukonnas saab töötada».
Juulis 2007 koostas USA saatkond eraldi põhjaliku memo sellest, millised on Eesti valitsuse jõupingutused pronksöö järel lõimumisprojekti muuta.
«Enne peeti seda üheks kõige edukamaks nõukogudejärgseks lõimumisprogrammiks, aga nüüd on Eesti valitsus sunnitud vaatama otsa sügavatele lõhedele, mis Eesti rahvastikus ikka veel esinevad.»
USA saatkond kirjutas, et integratsioon saab valitsuselt enam tähelepanu ja see kajastub ka riigieelarves. Kõneldes vastava teema Eesti ametnikuga, sai Ühendriikide esindus teada, et «uus programm peab viima lõimumise massidesse». Alustada tuleb juba lastest, kes omavahelise suhtluse abil mõistavad, et stereotüübid ei pea paika. «Nagu üks ametnik meile märkis: kõik venelased ei joo viina ja kõik eestlased ei kanna rahvarõivaid ega söö suitsukala.»
Vene koolid luubi all
Eraldi on USA diplomaatide tähelepanu all olnud venekeelsete koolide reform ja selle elluviimise probleemid. Näiteks enne 2007. aasta valimisi koostatud memos märgitakse, et toonane haridusminister Mailis Reps esineb pidevalt ajakirjanduses ja on kirjutanud artikleid üleriigilises meedias, et reformi selgitada.
«Kuid viimase aja kõnelustes nii mitte-eestlaste integratsiooni sihtasutuse kui rahvastikuministri büroo esindajatega on meile räägitud, et nad on mures aeglase stardi ning eelseisva plaani puudumise pärast.»
Sealhulgas on puudulik vanematega tehtav töö ja valitsusasutused tegelevad järelejooksmisega.
Hoolimata pronksööst leidis USA saatkond 2007. aasta juulis, et Eesti venekeelne elanikkond on keelereformiga koolides enam või vähem leppinud, samas teatud vastuseis on sellele jäänud.
Pärast pronksööd tõusis USA memo kohaselt Eesti lõimumisprojektis esile ka idee, et lõimumine on «kahesuunaline tänav» – seni arvas enamik eestlasi, et integratsioon on protsess, millega venelased muutuvad rohkem nendesarnasteks, «samal ajal on enamikul eestlastest ikka veel suuri raskusi mõistmisel, et etnilised mitte-eestlased võivad olla head Eesti kodanikud».
Üks 2007. aasta septembrist pärinev USA saatkonna memo on pühendatud juutide olukorrale Eestis. Kohtumisel USA diplomaatidega kinnitas rabi Shmuel Kot, et Eesti väikese juudikogukonna jaoks ei ole antisemitism eriliseks probleemiks.
Taasavatud juudi sünagoogi elust Ameerika diplomaatidele üksikasjalikult kõnelnud rabi ütles, et ei ole teadlik ühestki tõsisemast antisemiitlikust teost viimasel ajal, ja märkis, et kuigi pronksöö rahutustes loobiti kivisid, jäi sünagoogi klaasist fassaad täiesti puutumata. USA saatkond märkis sealjuures lisaks, et kuigi sünagoog ei asunud rahutuste keskmes, oli osa lähedaste kaupluste aknaid rüüstamiste käigus purustatud.
Memos olevas saatkonna kommentaaris märgiti ära, et rabi Koti hinnang vastandub teravalt Venemaalt pärinevatele väidetele natsismi taassünnist ja antisemitismist Eestis ning on kooskõlas teiste Eesti juudikogukonna esindajate hinnangutega.
Mitte sama ladus ei olnud saatkonna hinnangul Eestis aga olukord rassitolerantsiga, kirjutas 2006. aastast pärinev põhjalik memo. «Pärast mitmeid rassiliselt motiveeritud intsidente saatkonna personali ja laiema diplomaatilise kogukonna suhtes algatas suursaadik [Aldona Wos] tolerantsi tegevuskava (Tolerance Action Plan), et «tõsta teadlikkust ja tundlikkust Eesti valitsusametnike, jõuametkondade, haridustegelaste, kolmanda sektori ja avalikkuse seas.»
Ameeriklasi ahistati
Memo kohaselt oli selle koostamisele eelnenud aasta jooksul esinenud Eestis kuus juhtumit, kus USA kodanikke oli Eestis rassiliselt ahistatud või heidutatud. Kuulujutud diplomaatide, välisturistide, üliõpilaste ja ärimeeste seas indikeerisid memo andmeil samuti, et selles osas võib olla väljakutseid.
Eraldi mainis memo ära juhtumit kunagise Hollandi suursaadikuga Eestis Hans Glaubitziga, kes tegi pressile avalduse, et lahkub Eestist tema aafrika-kuuba päritolu partneri vastu suunatud rassistlike ja homofoobsete intsidentide tõttu. Glaubitzi juhtum pälvis toona (juunis 2006 – toim) laialdast kajastust ka Eesti ajakirjanduses.
Memos on siiski märgitud, et ilmselt ei anna tulemusi Eestile mingi «õpetava» meetmete loetelu esitamine, mida tuleks probleemiga ette võtta, vaid tuleks jagada nii head kui ka halba kogemust, mis Ameerikal kui ühel maailma kõige mitmekesisemal ühiskonnal on.
Samas memos on kajastatud ka seisukoht, et rassilisel ebatolerantsil põhinevate intsidentide hulk Eestis on siiski üpris väike. Näiteks kui Ühendriikidest tuli Eesti kooliõpilastega kohtuma afroameeriklasest haridustegelane, oli see sageli esimene ameeriklane ja esimene aafrika päritolu isik, keda nad üldse kohtasid.
Postimees on ainus Eesti ajaleht, kes on saanud juurdepääsu enam kui 251 000 Ameerika Ühendriikide diplomaatilist ettekannet hõlmavale nn Wikileaksi andmebaasile. See saadi Norra ajalehe
Aftenposten toimetuse abil.
USA välisministeeriumi raport: «Eestil on teatud probleemid»
Tänavu 8. aprillil avaldatud USA välisministeeriumi 2010. aasta inimõiguste raport Eesti kohta märgib ära süüdistusi politseivägivallas, mida võimud on ka uurinud. Samuti märgitakse probleemsena näiteks tingimusi arestimajades, koduvägivalda ja naiste ebavõrdset töötasu.
«Suuresti ajaloolistel põhjustel töötavad venekeelsed elanikud ebaproportsionaalselt sinikraelistel aladel ja töötus on nende puhul eestlastest suurem,» ütleb 18-leheküljeline dokument.
Paljude õiguste kohta, näiteks kogunemisvabadus, sõnavabadus jt, ütleb raport, et Eesti valitsus järgib neid ka praktikas.
USA saatkonna pressi- ja kultuuriatašee James G. Landi sõnul on tema riigi tegevus vähemusküsimuste edendamisel osa üldisest inimõigustealasest poliitikast ja mingit eraldiseisvat poliitikat vähemuste osas Ühendriikidel Eesti suhtes ei ole.
Land kinnitas Postimehele samuti, et USA ei ürita siinse diplomaatiaga õpetada ega jutlustada, vaid tegu on sõpradevahelise arvamuste vahetamisega. «Me oleme siin, et töötada üheskoos Eestiga, aga mitte kunagi «lahendamaks» Eesti probleeme. See on eesti rahva ja tema valitsuse õigus,» rääkis ta.
USA välisministeeriumi inimõiguste raport on Landi sõnul dokument, mis koostatakse igal aastal kõikide riikide kohta, vastava ülesande on andnud USA kongress.
«Eesti on vaba ja demokraatlik riik ning USA hinnatud liitlane. Me jagame ühiseid väärtusi, mis põhinevad kõige kõrgematel vabaduse, õigusriigi ja isikuvabaduste standarditel,» märkis ta. «Me oleme kindlad, et meie kummaski riigis peetakse lugu iga kodaniku õigustest ja vabadustest ning neid kaitstakse täielikult nii seadustes kui ka praktikas.»
USA saatkonna atašee kommentaarid puudutavad Ameerika valitsuse poliitikat, mitte aga Wikileaksi kaudu lekkinud diplomaatilisi dokumente, mille autentsust USA välisministeerium ametlikult ei tunnista. (PM)