Kes mõtleb metsisekanale ehk mida ta arvab polügoonist (2)

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: kriatjan

Kolmapäeva pärastlõunal rullus Võrumaa Nursi küla vanas koolimajas lahti draama, millesse oli kaasatud kanakull, metsisekuked ja -kanad ning merikotkas, aga ka miinipildujad, kuulipildujad ja automaadid. Asja ivani jõuti koosoleku lõpus.

Kohal on mitu keskkonnaameti töötajat, mõned inimesed kaitseministeeriumist ja Kuperjanovi pataljoni ülem kolonelleitnant Toomas Tõniste, aga ka Rõuge valla keskkonnaspetsialist Jaanus Tanilsoo ning mõned kohalikud elanikud. «Laigulist», nagu kohalikud Tõnistet lihtsuse huvides koosolekul kutsusid, huvitab see, et edaspidi saaks külast mõne kilomeetri kaugusele jääval Nursipalu polügoonil kõmmutada mitte üksnes automaatide ja kuulipildujate, vaid ka miinipildujatega. Parajasti käisidki polügoonil laskeharjutused ja automaaditärin kostis koolimaja ette kenasti ära.

Keskkonnaametnikud olid kohale tulnud selleks, et läbi viia Keretü looduskaitseala kaitse-eeskirja avalik arutelu. Mujal Eestis on inimesed tavaliselt olnud kaitsealade loomise vastu ja seda eriti juhtudel, kui piirangud puudutavad eramaad. Rõuge vallas on aga lood teisiti, sest jutt käib riigimaast ja inimesed ei olnud mitte üksnes kaitseala loomise algatajad, vaid nad ei ole rahul ka sellega, et see kaitseala nüüd nii väikseks kujuneb.

Lõvikoopas Keretü looduskaitseala kaitse-eeskirja tutvustama asuv keskkonnaameti töötaja Kerttu Elm on nii närvis, et isegi tema jalad värisevad veidi. Niisiis valmistub keskkonnaamet moodustama ligi 1000 hektari suurust looduskaitseala, millest umbes 600 hektarit on range kaitse alune sihtkaitsevöönd. Kaitseala asub aga pea täies ulatuses kaitsejõudude polügoonil ehk riigi maal, võttes selle 3100 hektarist enda alla tervelt kolmandiku.

Miin üle pesa

Kohe tulevase kaitseala kõrvale, Võrumaa väidetavalt ainsast merikotkapesast 400 meetri kaugusele valmistub kaitseministeerium rajama kaugtulirelvade sihtmärgiala, mis tähendab, et sinna hakkavad lendama miinipildujate miinid. Metsised aga mängivad siit vaid 900–1000 meetri kaugusel. Tulevasel kaitsealal toimetab ka must toonekurg, aga kasvab ka toredaid taimi, neist kauneim, nagu nimigi ütleb, on kaunis kuldking.

Sihtmärgiala rajamiseks plaanib ministeerium lasta lagedaks raiuda ja raadata 170 hektarit ehk 1,7 ruutkilomeetrit metsa, mis on muljetavaldav maht. Kõigepealt lastakse miin laske- ja õppeväljalt õhku ja kui uskuda kaarti, võiks arvata, et see lendab üle üsna kotkapesa lähedalt ja kukub siis ilmkäraka saatel sihtmärgialale.

Rõuge valla keskkonnaspetsialist Jaanus Tanilsoo on töötanud nii keskkonnaministeeriumis kui keskkonnaametis, aga ta on Kotkaklubi liikmena ka innukas ornitoloog. Just Kotkaklubi eksperdiarvamuse abil püüab see emotsionaalne mees tõestada, et praegusel kujul moodustatav kaitseala ei säästa kotkast lahkumisest ja metsist arvukuse kahanemisest. Lindude käekäik tundub talle tõepoolest korda minevat.

Automaatide ja kuulipildujatega on siin täristatud ammuilma ning läbi on viidud ka omajagu lõhkamisi, aga millegipärast metsistele ja kotkale polügoon meeldib. Siit tekibki kohe küsimus, kas merikotkas lehvitab nüüd miinide peale tiiba ja lendab ära? Kas metsised saavad šoki ja lõpetavad munemise?

Nagu ennist öeldud, algatasid kaitseala loomise Rõuge valla enda aktiivsemad kodanikud, algselt sooviti lausa terve polügooniala kaitse alla võtta, mis tähendanuks sisuliselt seda, et kaitseväelased pidanuks kuhugi mujale kolima. Kui juba olemasoleva harjutusvälja säilitamine on nii keeruline, ei maksa vist rääkida sellest, milline vastuseis kaasnenuks uue rajamisega.

Mida linnud arvavad?

Kolmapäevasel koosolekul vaieldi palju ka selle üle, mida võiks linnud polügoonist ja selle tegevuse laiendamisest arvata. Millalgi korjati selleks otstarbeks lausa metsiste väljaheiteid ja tuvastati, et Nursipalu metsistel on kõrgem stressihormooni tase. Keskkonnaamet kandis aga selle uuringu maha. Ameti kaitse planeerimise büroo juhataja Taavi Tattar püstitas retoorilise küsimuse: «Kuidas me saame öelda, et leitud junnis olev stressihormooni taseme tõus on põhjustatud just sõjaväelisest tegevusest? Võibolla ta nägi samal hetkel rebast? Või äkki hoopis inimest, kelle peale ta ehmatas?»

Tatteri andmetel läheb metsisel kehvasti kõikjal Eestis ja seejuures pole statistilist vahet, kas selle linnu elupaik on kaitstud või mitte ja kas ta jääb polügooni lähedusse või mitte. Seni on pööratud rohkem tähelepanu edeva sulestikuga metsisekukkede mänguplatside kaitsele – seal nad siis kanade tähelepanu pärast kaklevadki. «Fookuse peaks pöörama sellele, kuidas läheb kanadel ja mida kanal vaja on, sellest sõltub ju metsiste juurdekasv,» selgitas Tattar. «Kaitsestrateegiad on olnud kukkede-kesksed ja vaadeldi, kuidas kuked mängivad, aga fakt on see, et kuked saavad oma tööga hakkama. Küsimus on selles, kuidas kanad suudavad kurnad välja haududa ja tibud üles kasvatada.»

Tattari väitel on seda, kuidas mõjutab sõjaväeline kõmmutamine lindude heaolule, üldse väga vähe uuritud. Nüüd siis hakatakse igal aastal käima Nursipalu metsiste ja kotkaste pesade juures uurimas, kuidas neil läheb. Kolonelleitnant Tõniste teadis aga väita, et kotka kuulmiselund ei ole just kõige teravam ja arenenum. Küsisin kotkaasjatundjalt Urmas Selliselt üle ja tema ütles vastupidist, nii metsis, merikotkas kui ka must toonekurg kuulevad väga hästi.

Linde häirivad Tattari sõnul kõige rohkem liigikaaslased, sellal kui näiteks liiklusmüra ja isegi hävituslennukid neid kuigivõrd ei sega. «Näiteks lennuväljadel on suur müra, aga probleemiks on just sinna kippuvad linnud,» märkis ta.

Niisiis saavutasid kohalikud elanikud omamoodi Pyrrhose võidu – suurele territooriumile seatakse igakevadised ja -suvised liikumis- ning jahipidamispiirangud, kaitsevägi aga hakkab ikkagi miine laskma. Kui see merikotkale ei sobi, saab ka mujale kolida – nimelt on linnud ka Nursipalu harjutusvälja territooriumil kolm korda kolinud. Pesa vahetamine pole selle liigi jaoks midagi erakordset. Kaitseväelased lubavad loovutada täiendava vastutulekuna merikotka pesa kaitseks täiendava puhvertsooni.

Külaelanikul on savi

Lähim talu jääb laske- ja õppeväljast 700 meetri kaugusele ja nüüd ongi aeg kõneleda inimese püsielupaikadest. Nursi küla elanik Mati Alvela räägib asjadest nii, nagu need on külaelaniku seisukohast. «Külainimesel on metsisest ja kotkast täiesti suva, täiesti savi!» teatab ta. «Teda häirib müra.»

Teise Rõuge valla elaniku Aivo Albrechti sõnul koguti harjutusvälja tegevuse laiendamise vastu juba 2004. aastal 400 allkirja. «Võin siinsamas öelda mikrofoni kõva häälega, et ma olen selle vastu, et sinna tulevad miinipildujad. Mina näen, et harjutusi on võimalik tõhusamalt läbi viia.» Albrecht tunnistab, et looduskaitseala loomine on üks neist vähestest õlekõrtest, mis aitab võidelda harjutusvälja tegevuse laiendamise vastu.

Alvela kodu asub laskmiste alast ligikaudu viie kilomeetri kaugusel, aga hulk inimesi elab palju lähemal. «Polügoon häirib siis, kui seal kasutatakse tankitõrjerelvi ja lõhatakse,» selgitas ta. «Kergerelvad eriti ei sega, aga palju sõltub ka ilmastikust. Teinekord on pauk nii kõva, et ma ehmatan – selliseid «ehmatusi» tuleb aasta peale kokku üks neli-viis korda.»

Alvela sõnul kaaluti kunagi Nursipalu harjutusväljale ka alternatiive. Lõppkokkuvõttes tehti harjutusväljak tema hinnangul aga ikkagi sellisesse kohta, kus on omajagu külasid ja loodusväärtusi.

Helistasin pärast ligi 2,5-tunnist koosolekut kolonelleitnant Tõnistele, et üht-teist üle küsida. Mees kirjeldab, et praegugi paugutatakse polügoonil automaatide, kuulipildujate ja tankitõrjerelvadega, samuti toimuvad õppelõhkamised – sellest tulev pauk olevat umbes sama kõva kui miiniplahvatus. «Nõukogude aja viimastel aegadel asus Nursipalus õhudessantväe üksus ja ega nemadki vähe lasknud,» meenutas ta. Laskeväli oli tema väitel Nursipalus lausa 1930. aastatel.

Nõukogude ajal kippusid kaitsealused liigid aga tihti elama just sõjaväe hõivatud aladel, sest seal oli tavakodanike liikumine ja jahipidamine rangelt piiratud. Ka Tõniste kinnitusel võib harjutusväli olla tegelikult üks põhjuseid, miks kotkas ja metsised Nursipalus jätkuvalt toimetavad.

Miks ei võiks aga pataljon harjutada näiteks keskpolügoonil, mis asub Harjumaal? «Me kaotame väärtuslikke väljaõppepäevi, kui hakkame sõitma keskpolügooni või Ida-Viru Sirgala harjutusvälja vahet,» vastas Tõniste. «Küsimus on ka selles, kas kaitseväelased jõuavad rahuajal õhtuks oma perede juurde või peavad ööbima välilaagris.»

Tõniste sõnul paigutatakse miinipildujapositsioonid selliste nurkade alla, et üle kotkapesa sisuliselt ei lasta. «Pesa ei jää trajektoori alla,» kinnitas ta.

Miks ikkagi selline totter konflikt osa kohalike elanike ja kaitseväe vahel? «Aus vastus on, et ma ei tea, mis neil viga on,» ütles Tõniste. «Ma võin oletada, mis võib olla mõnes küsimuses nende sisemine motivatsioon või motivatsiooni puudumine, aga ma ei hakka oletustega mängima.»

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles