Usume Kalle Laanetit!

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abikaasa Kaiega: «Kindlustunne, et kõrval on inimene, kes toetab sind ka kõige närusemas olukorras, annab tugevuse,» ütleb Kalle Laanet.
Abikaasa Kaiega: «Kindlustunne, et kõrval on inimene, kes toetab sind ka kõige närusemas olukorras, annab tugevuse,» ütleb Kalle Laanet. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht,

Jah, viimastel nädalatel moodi läinud kollektiivsed uskumisavaldused väärivad laiendamist ka Saaremaalt pärit ekspolitseinikule, kes on tõestanud Eesti juhikultuslikemas erakonnas, et sealgi võib jääda ausaks ja oma põhimõtteile kindlaks.

Kalle Laanet (45) on uljamaid teisitimõtleja erakonnas, mis teisitimõtlemist eriti ei soosi. Koguni karistab. Talvel esines ta laineid löönud sõnavõttudega Edgar Savisaare Venemaa-rahaskandaali asjus, mille eest suurele juhile ustavad parteikaaslased püüdsid teda riigikogu valimiste eel kõikvõimalike võtetega maha suruda. Tulutult.

Nüüd, saarlaste jõulisel toel riigikokku pääsenuna, teatas Laanet möödunud nädalal, et lahkub Keskerakonna juhatusest sootuks.

«Kui ajapikku sai selgeks, et juhatuse otsused ei ole mitte kollektiivse arutelu tulemused, vaid ühe inimese tahte kinnitused, siis oli ka selge, et mina seda mängu kaasa ei tee,» rääkis Laanet selle nädala algul usutluses Arterile. Tema lahkumist on peetud seni üheks jõulisemaks märgiks, et Savisaare parteis käärib.

Hea lugu olla selline, kust inimene ise ka enda kohta uut teada saab. Niisiis, Wikipedias on teist kaks isikuartiklit, üks on eesti keeles, aga mis keeles on teine?

Ei tea, isegi ei kujuta ette... Arvan, et soome keeles.

Ei, poola keeles. Võtame teise küsimuse: kui mitu sõpra on teil Facebookis?

Ma ei ole saanud tuhandet täis.

Vale! Just kontrollisin – 1008.

Ahaa, järelikult on juurde tulnud. Läksin Facebooki eelmine aasta oma sünnipäeva õhtul, 25. septembril, mul oli salasoov, et saaks valimisteks tuhat kontakti täis, aga ei saanud.

Kolmas küsimus: Eesti kõigi aegade edetabelis on teil kaugushüppes 43. koht 7.45ga, enne ja pärast teid on kaks palju nimekamat sportlast. Kes?

Jään selle vastuse võlgu.

Ees on olümpiavõitja Jaak Uudmäe ja järel kümnevõistleja Valter Külvet.
Uudmäega meenub mulle hea lugu. Pärast seda, kui ta tuli 1980. aastal olümpiavõitjaks, käisime mingi aeg koos trennis. Ta käis ja ilkus, et teeme hoota hüppeid, paneme õlle või kaks vahele. Ja alati ta võitis, sentimeetri või poolega. Pingutas täpselt nii palju, et mulle ära panna.

Kuna need küsimused olid soojenduseks veidi rasked, siis mõned lihtsamad. Te olete vähemalt korra esinenud modellina. Kellele?

Modellina?... Ahjaa, oma tütrele! Ta arvas, et ma võiks presenteerida tema tehtud mansetinööpe ja lipsunõela. Ta tegeleb ehete meisterdamisega, võib-olla ühel päeval saab  ehtekunstnikuks.

Millega kaks ülejäänud last tegelevad?

Noorem tütar õpib Tallinna Ülikoolis riigiteadusi, poeg õpib Tartu Ülikoolis õigust ja samal ajal töötab juristi õpipoisina.

Kuulute kahte parlamendirühma. Teate ikka, millistesse?

Jah, üks on Eesti-Hiina ja teine on Eesti-USA.

Miks just need?

USA on vana armastus, käisin 1995 Ameerikas õppimas. Hiinas olen käinud kaks korda, ja sealne suhtumine, kuidas tööd teha ja vaeva näha, on jätnud mulle väga sügava mulje. Arvan, et Aasia on meie majandusele märgilise tähtsusega.

Kui riigijuhid ei tee kiireid otsuseid uute turgude leidmiseks Aasias, rääkimata Venemaast, siis kindlasti vähenevad meie võimalused neis piirkondades kaasa rääkida.

Ja viimane lisaküsimus: kaks ja pool aastat tagasi võttis riigikogu vastu võrdse kohtlemise seaduse. Ainsana olite vastu teie. Miks?

Riigikogus vaadatakse mõnikord ekraanil jooksvate häälte skoori ja kiputakse aeg-ajalt mängima. Nii ka mina, aga mängisin ennast üle: lõpuks ei jõudnud õigel ajal õiget nuppu vajutada. Seal polnud midagi sisulist. Lihtsalt rumal apsakas.  

Räägime nüüd asjast. Kuidas te sattusite Keskerakonda?

Siin on kaks põhjust. Esiteks, Keskerakonna maailmavaade sobib mulle. Teiseks oli Keskerakonnas mu hea sõber Ain Seppik, kellega arusaamad maailma asjadest klappisid.
Kui ütlete, et Keskerakonna maailmavaade istub teile, siis kardan, et paljud ei saa aru. Palun selgitage!

Leian, et korralikus riigis peavad kõigil olema normaalsed elutingimused. Väide, et igaüks on oma õnne sepp, ei pea minu meelest paika. Sünnime erinevatesse oludesse, erinevate võimetega, seega stardipakud eluks ei ole võrdses rivis. Need, kes on saanud parema stardipositsiooni, peavad jooksu vedama nii, et kukkujaid ei oleks ja viimased ei saaks alandatud.

Millal tekkisid teil esimesed kahtlused Keskerakonna suhtes?

Ma ei saa öelda, et kahtlused tekkisid Keskerakonna suhtes, vaid teatud otsuste suhtes, mida oleks pidanud tegema teistmoodi. Põhiline on arusaamade erinevus, kuidas oma poliitikat ellu viia ja oma maailmavaadet inimestele avada. Samuti arvan, et ühte organisatsiooni ei saa juhtida 20 aastat ühtemoodi, ühiskond areneb lihtsalt eest ära.

Teie avalik tähelend algas Saaremaa mässuga, kus hakkasite pärast idarahaskandaali sõna võtma, nii et parteibossid pidid sõitma sinna korda looma.

Tähelend on midagi positiivset, nimetatud protsessi võib pigem sügistormiks pidada.

Kui saabus info, et Savisaar on käinud Venemaalt raha küsimas, siis teatasin, et mina sellist asja ei aktsepteeri, ja kui ta seda tegi, siis tema koht ei ole kindlasti erakonna eesotsas, ja juhul kui ei teinud, peaks ta pöörduma enda ja erakonna nime puhastamiseks  kohtusse. Ilmselgelt ei arvanud ega arva mina üksi nii.

Erakonna nn kahurvägi arvas seepeale, et mind on vaja patuoinaks teha – et see on ainult minu, mitte piirkonna arvamus. Nad otsustasid kutsuda kokku rahvakoosoleku. Ja selleks, et asi oleks korrektne, kutsusin piirkonna juhina kokku piirkonna juhatuse.

Seletasin, millest minu seisukohad lähtuvad, ja piirkonna juhatus toetas minu arvamust. Kui Tallinnast rahvakoosolekule kohale tuldi, ei räägitud nn rahaskandaalist sõnagi. Savisaarel on ju masside ohjamises ja juhtimises kõrgpilotaaži oskused!

Stsenaarium oli üles ehitatud hoopis teise nurga alt, kõik oli väga ilus ja tore, tehti hääletus, aga inimesed ei saanud arugi, mida nad hääletavad, ja õiguslikku jõudu sel ka ei olnud. Erakonna maine võimaliku puhastamise nõudmine kohtu kaudu oli siis ja on ka täna justkui pühaduse teotamine. Sorry.

Karistus mässu eest tuli kiirelt, näiteks erakonna valimisnimekirjas maandusite 43. kohale.

Olen kõigis oma otsustes arvestanud ainult enda võimalustega, kui palju suudan ise panustada, mitte sellega, kas erakond paneb mind ühele või teisele positsioonile ja annab võimalused. Ma ei saaks iial vaadata oma lastele või lastelastele silma ja öelda, et kuigi olin 20 aastat politseinik ja kaks aastat siseminister, ei olnud mul nii palju julgust ja ausust, et rääkida asjadest nii, nagu mina neist aru sain. See on täiesti vastuvõetamatu!

Kas mäletate, kui mitu häält saite esimest korda kandideerides, 2005. aasta kohalikel valimistel?
42 või 45.

Jah, 42. Nüüd saite kevadel 2566. Tohutu hüpe – tänu millele?

Mu loosung on kahel riigikogu valimisel olnud «Tegudes teiega». See tähendab, et tahan sisuliselt midagi ära teha, mitte et luban ja siis unustan selle loosungi, mis on kõlav, kaugele ja kõrgele müüv. Kui inimesel on mure, siis üritan aidata. Kindlasti on see koorem.

Aga keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema. Kui oled riigikogu liige, siis pead üritama ka üksikprobleeme lahendada või vähemalt suunama lahendamise õigesse kohta, mitte et oled vaid seaduse looja.

Noorena ihkasite vist hoopis sportlaseks saada. Ega te muidu Tallinna spordiinternaatkooli ehk TSIKi läinud?

Meil oli koolis kehalise kasvatuse õpetaja Milvi Viss, kelle õde Helgi Kivi oli TSIKis kõrgushüppetreener. Siis Helgi ütles, et poiss, katsetele Tallinna! Olen palju mõelnud, et kui ma TSIKi ei oleks sattunud, kes ja kus ma siis oleksin. Ja teine, kes on minu elus veelgi olulisemat rolli mänginud, on abikaasa Kaie – kui ma temaga kokku ei oleks saanud, siis ma ka ei teaks, kes ma täna oleks.

Miks TSIK nii tähtis oli?

See andis iseseisvuse. Olin 14-aastane poiss, tulin maalt, pidin uues keskkonnas läbi lööma. See on elus hakkama saamise kool.

Ja miks oli abikaasa Kaie roll eriti tähtis?

Elu põhiväärtustesse hakkasin süvenema alles Kaiega kohtudes. Hoolimine kõige laiemas tähenduses on meie ühine arusaam. Olin kultuurikauge inimene, sest olin pühendunud spordile. Teater, kirjandus, kunst said minu elu osaks tänu meie suhtele.

Kõige ausama kriitika saan ma oma abikaasalt, ja minu isiksuse arengule on see ainult kasuks tulnud. Kindlustunne, et kõrval on inimene, kes toetab sind ka kõige närusemas olukorras, annab tugevuse.

Miks teist lõpuks ikkagi sportlast ei saanud?

Käisin sõjaväes. Seal oli laskesuusataja Matti Kanep, keda kutsusime Kindraliks, ehkki tegelikult oli ta praporštšik. Ta aitas paljusid Eesti poisse spordiroodu. Mul ka vedas: olin kolm kuud Paldiskis õppes ja ülejäänud aja laagrites.

Pääsesin väga kergelt. Siis kutsus Jaan Jürgenstein mind Tartusse. Läksin EPAs metsanduse nullkursusele, aga metsandus oli mulle väga kauge. See jäi pooleli. Siis ütles isa poolnaljaga, et poiss, kaua sa niisama looderdad ja spordiga tegeled, suuri tulemusi sul pole, nüüd lähed miilitsaks või meremeheks. Mõtlesin, et oi-oi, meremees peab olema nii kaua merel, parem lähen miilitsaks.

Miilitsa kohta öeldi ju, et miilitsa sõprus on sama mis litsi armastus.

See oligi nii, et kursandivormis linna peal käimine oli tõsine proovilepanek, vaatasid, et ükski tuttav vastu ei tuleks. Kui miilitsakooli lõpetasin, läksin suunamisega Saaremaale tööle. Seal oli ülem Tõnis Kukk, kellelt palusin jääda palgata osakonna hingekirja, võimalusega keskenduda treenimisele. Seda võimalust ei antud. Mul oli tol ajal sportlik vorm päris hea. Aga kahte asja ei saanud korraga teha. Sinna see sport jäigi.

Kuidas siis Saaremaal kriminaaljälituses läks?

Töö õppimine võttis aasta: üks oli see, mis käis seaduse järgi, aga tegelik elu käis sel ajal totaal­selt erinevalt. Elu oli siis teistsugune, täna ei mõistaks seda keegi – alkoholi tarbimine ja muu selline oli kriminaaljälituse vanade ässade igapäeva loomulik osa. Nüüd ei tuleks see kõne allagi, et töö ajal õlut jood – aga muidu ei saanud inimestelt informatsiooni, sest infot oli nendel, kes olid napsi- ja pullivennad.

Keskkriminaalpolitseis tegelesite algul ärandatud autodega, siis organiseeritud kuritegevusega. Millise eduga?

Autovargused olid siis tõeliselt suur probleem. Uued mersud olid varastele ahvatlev suutäis. Nende pärast käis tõsine võitlus. Varastatud autode üle piiri viimised olid tollal väga lihtsad. Piirikontroll toimus nii, et kauba ülevedu käis vastavalt silmavaatele ja rahakoti suurusele.

Kindlasti tundus organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemine mingil ajal nagu võitlus tuuleveskitega. Aga pikapeale hakkas tekkima arusaam, et eesmärk ei ole pätti kinni panna – sest pätt tuleb välja ja hakkab uuesti varastama –, vaid eesmärk on kuritegusid ennetada.

Mäletan, kuidas käisin 1992 Šotimaal tutvumas ennetusmeetoditega, näiteks naabrivalvega. Ma ei saanud siis üldse aru, mida nad tutvustavad – mingit linnaplaneeringut. Tere, talv! Mul on vaja pätte püüda! Mõni aasta hiljem jõudis kohale, et ülim eesmärk on kuritegude ennetus laiemas mõistes, mille üks osa on kurjategijate õiglane karistamine.

Olite kaks aastat Tallinna prefekt, mis tähendas kuritegevuse epitsentrisse sattumist. Mis moodi vastu pidasite?

Ütleme nii, et seniajani ei olnud Tallinna prefektidest keegi omal soovil lahkunud, kõik olid kinga saanud. See oli koht, kust oli väga raske n-ö eluga pääseda. Ega minagi olnud väga kindel, et pääsen. Aga pääsesin, kuigi nibin-nabin: sain krimasja, olin seoses ametiautoga kahtlustatav kuriteos. Ega seal nalja olnud.

Jah, mäletan, skandaali tekitas teie kallis Audi Allroad, mis maksis 7700 krooni kuus. Mida too juhtum teile õpetas?

Meedia võib teha sinust kangelase ja samas sind põrmustada. Kui tahetakse, võetakse juhtumist väike tükk ja hekseldatakse seda, tervet pilti ei tahetagi näha. Ehk kui stsenaarium on valmis, siis ülejäänut, mis sellest väljapoole jääb, ei kasutata.

Kõige lihtsam retsept selle vastu on, et käitu niimoodi, et sa ei anna põhjust ja võimalust endast negatiivselt kirjutada ja rääkida.

Meie eluteel on ootamatu paralleel: läksime mõlemad 1995 suvel Ameerikasse stažeerima, mina Newsweeki toimetusse, teie FBI akadeemiasse. Mäletan oma ajast tohutut pinget ja stressi. Aga teie?

Esiteks oli see mulle keeleliselt väga raske. Ja kõik mu riided ja asjad, ka sõnaraamatud läksid esimese hooga Aafrikasse. Olin paljas kui püksinööp. Pärast esimest nädalat mõtlesin, et kuhu sa, Laanet, ronisid, olnud parem Saaremaal ja rahu majas. Mul oli vist täpselt sama tunne nagu Kiirel Venemaal.

Teiseks oli kogu sealne mastaapsus ja suhtumine hoopis teine. Ma ei kujutanud ette, millal meie sinnamaale jõuame. Aga kui kümme aastat hiljem läksime Eesti delegatsiooniga uuesti FBI akadeemiasse, tundus sealne õhkkond vana ja väsinud.

Olin toda aega väga palju meenutanud, see oli mulle olnud väga positiivne kogemus. Kui sealt 2005. aastal ära tulin, oli täiesti tühi tunne, nagu mingi illusioon oleks purunenud. Eks see näitas, kui kiiresti meie siin olime arenenud.

Kas õpingud USAs tasusid end lõpuks siiski ära?

Eks nagu TSIKi minek, oli seegi eluteel murdekohaks. Saad mingi kogemuse, mida tol hetkel ehk ei taju, aga perspektiivis annab see palju juurde sidemete, arusaamade, hoiakute näol.

Olen mõelnud inimestele, kes ihkavad ministriks saada, ega mõista, mis neid sellele meeletu vastutusega kohale nii hirmsasti tõmbab. Mille vahel teie kalkuleerisite, kui omal ajal siseministriks hakkasite?

Olin enda jaoks välja mõelnud, et mingil hetkel saab mu aeg politseis otsa: olin seal peaaegu 20 aastat olnud. Sa kulud iga päev, kui näed ainult inimeste muresid ja elu pahupoolt. Stress on suur. 1990ndad kulutasid ikka meeletult!

Tundsin, et mõõt hakkab täis saama. Otsustasin, et kui olen 2007. aastal FBI konverentsi Tallinnas läbi viinud, siis lahkun politseist. Aga kui 2005 tuli pakkumine ministrikohale, mõtlesin, et kolleegidega saunas on maailma parandatud ja kirutud aastaid ja kui nüüd on variant ehk midagi muuta, siis on narr ka karta. Mitmed sõbrad, ka abikaasa, ütlesid, et oled kogu aeg rääkinud, miks seda ja teist ei tehta – palun, nüüd pakutakse, et mine ja tee!

Nii et naine tõukas koguni tagant?

Abikaasa on kõigis mu otsustes mind toetanud. Ta ei tee seda pimesi, loodus on andnud talle tugeva analüüsivõime. Arutasime kogu perega, mida avalikkuse huvi kaasa toob. Avalikkuse surve tekib koolis ka lastele, neilgi tekib kohustus kontrollida end rohkem.

Kuidas olete elu Saaremaa ja Tallinna vahel seadnud?

Kui olin ministriametis, olid Kaie ja lapsed Saaremaal. Nüüd on proual ka töö jagatud: ta on reisibüroo Wris nõukogu esinaine ja samal ajal vastutab Saaremaal Raadio Kadi ja ajalehe Saarte Hääl töö korraldamise eest. Esmaspäeva hommikul või pühapäeva õhtul saab Tallinna tuldud ja neljapäeval pärast riigikogu istungit, juhul kui Tallinnas kohustusi ei ole, saab Saaremaale tagasi. Kodu on ikka Saaremaal.

Kas selline kahe koha vahel elamine ei kurna?

Loomulikult on see tüütu. Pead alati läbi mõtlema, millised riided kaasa võtta, kus sa järgmine nädalavahetus oled, kõike pead ette planeerima. Oleme Kaiega hingelt nii saarlased, et mingil ajahetkel oleme püsivalt kodus tagasi. Vaevalt et ma 60-aastasena tahan niimoodi edasi-tagasi sõita.

Kümme aastat tagasi oli teil südamega tõsine lugu. Mis täpselt?

Diagnoos oli siinussõlme atakk ehk ajust ei jõudnud signaal südamesse. Millest see tingitud oli, seda ei oska keegi öelda. Tulem on see, et olen üksteist aastat stimulaatori kandja. Mul on juba teine stimulaator. Aga olen elanud tavalise inimese elu. Kuid kindlasti jälgin oma enestunnet teadlikumalt.

Kas viimase aja pingeline elu ei ole südamele liiga koormav?

Samamoodi võid muretseda ka mõnes teises rollis või ametis. Mingid asjad tulevad sulle nagunii ligi, küsimus on selles, kuidas nendega hakkama saad. Aastatega tuleb selles suhtes kogemust juurde. Praegu peab kolm korda üle õla sülitama, tervise üle kurta küll ei saa.

Aga spordiga on ikkagi lõpp?

Ei, kõiki asju teen! Olgu see mootorrattaga sõit – tuul vihiseb kõrvus, mõtled oma mõtteid –, jalgpall või korvpall. Nädalavahetusel käin sageli jalgrattaga sõitmas. Naine on mulle õpetanud, et hingeliselt pakub rahuldust, kui käid regulaarselt lähedaste haudade peal, hoiad neid korras.

Mõnikord lihtsalt jalutad, et mõelda elu kestvusele. Või lähed vaatama, mida šoti mägiveised teevad. Elus tuleb teha seda, millest tunned, et see pakub rahuldust.

Lõpetuseks üks lõdvestusküsimus. «Kelgukoerte» tegija Toomas Kirss kinkis teile aastaid tagasi ühe numbri. Millise?

007 KLK.

007 tähistab Bondi ja KL Kalle Laanetit, aga mida see teine K tähendab?

See oli «Kelgukoertest» pärit autonumber, üldse mitte minuga seotud. Ripub mul garaaži seinal. Olen korduvalt mõelnud, et peaks teise poole numbrist ka soetama ja oma autole panema. Aga nii edev ei saa ka olla.

CV
Kalle Laanet (45)


Sündinud 25. septembril 1965 Orissaares
Töö
2007–... riigikogu liige
2005–2007 siseminister
2004–2005 Lääne politseiprefekt
2002–2004 Tallinna politseiprefekt
1995–2002 Saare politseiprefekt
1993–1994 keskkriminaalpolitsei varavastaste kuritegude osakonna komissar
1994–1995 keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegevuse tõkestamise osakonna infogrupi vaneminspektor
1988–1993 erinevad ametid Kingissepa rajooni ja Saare maakonna politseis
Haridus
2001 Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis, õigusteadus
1995 FBI akadeemia USAs
1988 Tallinna miilitsakool
1983 Tallinna spordiinternaatkool
1980 Orissaare keskkool
Muu tegevus
Eesti Politsei Spordiliidu president
Sihtasutuse Turvaline Saaremaa nõukogu liige
Noorkotkaste Vanematekogu liige
Spordisaavutused
Eesti kõigi aegade edetabelis kolmikhüppes 15.64ga 19. koht ja kaugushüppes 7.45ga 43. koht
Pere
Abikaasa Kaie Rõõm-Laanet
Lapsed Joonas (23), Gabriela (22) ja Katriin (20)

Arvamus

Ain Seppik
kauane kolleeg ja sõber

Olen Kalle Laanetiga tuttav umbes 20 aastat. See oli 1990ndate algul, kui tollane legendaarne kriminaalpolitseinik Koit Pikaro oli noore Saaremaa kriminaalpolitseiniku Laaneti kutsunud keskkriminaalpolitseisse oma meeskonda. Inimese silmades oli sära. Tollal oli sära väga vähestel, sest aeg oli ikka karm võrreldes praegusega ja püstolit tuli ligi hoida.

Laaneti poliitikasse kutsumine oli tundide küsimus. 2005. aasta koalitsiooniläbirääkimistel saabus hetk, kui tuli hakata ministrikohti jagama. Seadsin Kalle Laaneti üles siseministri kohale.

Helistasin talle, ta oli parajasti Võrumaa metsades mingil õppusel, müttas seal, kiiver peas, nagu Mart Laargi armastab seda teha. Ta ütles, et ei taha midagi teada, tema tahab naise käest küsida. Ma ütlesin, et aega on kaks tundi, kuni ma sõidan Kilingi-Nõmmelt rahvakohtumiselt Tallinna, rohkem aega mõelda pole.

Edasi käis nii, et võtsin Edgariga ühendust ja ütlesin, et Laaneti hing on käes. Ega see tegelikult päris nii ei olnud. Laaneti onu, ema ja isa olid juba aastaid keskerakondlased, nii et ega ta sellest ideoloogiast päris kõrval seisnud.

Ja aprilli algul 2005 andsin talle ühel kohtumisel Kuressaares samuti märku, millised muutused tema elus võivad toimuma hakata. Ta ütles siis, et ma olen hull ja parem, kui ma selliseid asju ei mõtleks. Aga läks nii.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles