Šaakalikarja õõvastav ulgumine ajas lambakasvatajad ärevile

Eno-Gerrit Link
, veebilehe toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Šaakal
Šaakal Foto: Kaarel Kaisel

Varbla valla Mikkeni lambatalu pidajad Kristel Kuusik ja Andre Vare kargasid eile veidi enne südaööd nagu nõelatult püsti, kui maja akna tagant kostis luust ja lihast läbilõikavat ulgumist ja kiunumist.

"Auu, auuuuu, auu, auuu, auuuu," kostis šaakalikarja ulg majast vaid paarikümne meetri kauguselt, kus asub nooruttede karjamaa.

"Hääl oli nii jube, et ihukarvad tõusid püsti, ma ei saanud pärast terve öö magada," meenutas Kuusik öist vahejuhtumit. "Kohal oli vist suurem pesakond. Kuulda oli nii vanemate loomade ulgumist kui kutsikate kiunumist."

26 karjamaal olnud noorute nahk ja karv jäid õnneks terveks ja kui pererahvas taskulampide valgusvihu sähvides karjamaale tõttas, oli šaakalikari kadunud kui tina tuhka.

Kuusiku sõnutsi ei saanud nooruttesid valvav karjakoer, kuuekuune Pürenee mastif Saara juhtunust suurt aru. Utedki ei paistnud šokis olevat. "Nad jalutasid karjamaal rahulikult ringi ja olid vist rohkem üllatunud meie nägemisest," arvas perenaine.

Šaakaleid on sealkandis nähtud varemgi ja naabruses on metsaliste saagiks langenud lambaidki. "Ühel lambakasvatajal murdsid šaakalid maha tiine ute," ütles Kuusik, märkides, et šaakalid on muutunud niivõrd nahaalseks, et ei pelga toidu otsingutel sattumast hoovidessegi.

Täna öösel ja ilmselt mõnel järgmiselgi plaanib Mikkeni talu pererahvas lambakarjamaal valvata.

Pikas perspektiivis peaks karjakaitsja ameti selgeks saama selleks otstarbeks võetud valvekoer, aga selleks kulub paar aastat. Tulevikus on talunikel plaan panna valvekoer kõigile kolmele lambatalu karjamaale. "See ei juhtu aga üleöö. Kui Saara ameti selgeks saab, peaks ta õpetama seda oma kutsikatele või teistele noortele koertele," seletas Kuusik.

Uus-Varbla jahiseltsi juhi Heino Sabiini jutu järgi on šaakaleid piirkonda viimaste aastate jooksul kõvasti juurde siginenud. Jõudumööda on jahimehed neid nottinud, kuid ikka ja jälle on neid siin-seal nähtud.

"Ega me neid üle lugenud ole, kuid tundub, et nende arvukus üha suureneb," nentis Sabiin. "Nad on kavalad loomad ja püssitoru ette väga ei satu."

Jahiseltsi juhi sõnutsi soodustab šaakalite asurkonna kasvu mereäärne võsane maastik, kuhu on võimalik peituda. "Koerad sinna ei lähe ja ajuliinigi on võsasel maastikul keeruline üles seada," lausus Sabiin.

Keskkonnaagentuuri andmetel tuli mullu Eestis veidi üle 100 teate šaakalite murtud lammaste kohta, tunamullu anti teada ligemale poolesajast šaakalite saagiks langenud lambast.

Pärnumaalt on uue lambamurdja tegudest antud teada Tahkuranna, Tõstamaa, Häädemeeste ja

Varbla vallast, Läänemaalt Lihula, Hanila ja Ridala vallast, samuti Vormsilt.

Hiljuti muutunud jahieeskirja järgi pikendati šaakali küttimise hooaega kahe kuu võrra. Peibutus-,  varitsus-, hiilimis- või piirdelippudega ajujahti võib šaakalile pidada septembrist veebruari lõpuni, koertega novembrist veebruari lõpuni. Hooaega pikendada soovitasid ulukiseirespetsialistid ja Eesti jahimeeste selts.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles