Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlane Ameerikas: Eesti märk on kultuur, mitte mingi kivi!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olja Müürsepp | FOTO: Georg Kõrre

Kuidas paistab Eesti mõne suurema riigi poolt vaadatuna? Kindlasti muutub pilt palju selgemaks, kui meie kohalikud mättad enam tähtsust ei oma. Olja Müürsepp oskab luua inimesi ja huvisid ühendava silla hiigelsuure ja imepisikese riigi vahele, meelitades ameeriklasi Eestisse ja aidates eestlastel Ameerikat avastada.

Olja Müürsepp | FOTO: Georg Kõrre

Eestlastest, kes maailmas edukalt karjääri teinud, on alati hea kuulda. Sest ega võõras keskkonnas kohanemine kerge ole, edu ei tule kunagi ilma pühendumise ja tööta. Omamoodi on see nagu rahvuslik uhkus, saab vaikselt kaasa rõõmustada ka siis, kui ise suuri riske võtta ei söanda.

Olja Müürsepp on elanud Ameerikas juba 29 aastat, teinud edukat karjääri reisiäris ning jõudnud punkti, kus soovib oma teadmised eestlaste heaks tööle panna. Arizonas elades töötab ta nüüd Estraveli tütarettevõtte Preferred Travel Sevices LLC juhina USA turul. Oljal pole vaja mõistatada, mida inimesed reisidelt otsivad, ta teab seda täpselt – 20 aastat töökogemust maailma suurima reisibüroo American Express Travel tippspetsialistina annab talle kogemuse ja kindlustunde.

Kust tekkis omal ajal mõte Ameerikasse minna?

Isegi siis, kui on ametlik vihmaperiood – see tähendab, et õhtupoole võib tulla pilveke ja viis minutit vihma, aga pärast seda on jälle ilus.

Ei olnudki mõtet, läksin vanaisale külla. Aga kuidagi juhtus nii, et läksin mehele ja jäingi sinna. Enne seda töötasin turismibüroos Sputnik. Estravelit, millega ma praegu koostööd teen, siis ju ei olnud.

Oled ise 29 aasta jooksul ikkagi eestlaseks jäänud. Kas teie peres on ka eesti keel ja tavad alles?

Muidugi! Mul on kaks poega – Ivo ja Jüri. Nimedest on kohe aru saada, et nad on eestlased, ja pojad on selle üle väga uhked! Kumbagi ei sega, et esimesel korral ei osata nende nimesid sageli hääldada. Juba lasteaias rääkis õpetaja mulle, kuidas poeg andis kõigile õppetunni oma nime õige hääldamise osas. Kerge see polnud, aga kõik õppisid nime ilusti selgeks.

Reisidele olen algusest peale lapsed kaasa võtnud, juba väga väiksest saati – miski ei laienda lapse silmaringi rohkem kui teiste kultuuridega tutvumine ja maailma avastamine. Lisaks õpetab see tänulikkust. Ameerikas on ju elatustase päris kõrge, aga mujal näevad nad, et kõigi elu pole nii privilegeeritud, on ka vaesust – see õpetab lastele sallivust ja nad oskavad hinnata seda, mis neil elus hästi on. Pole seda nõudmist, et mul on kohe vaja uut X-boxi või mõnda muud asja. Ning suhtlemisoskus, mida ma pean üheks olulisemaks oskuseks elus, areneb samuti reisimise käigus väga kiiresti. Inimesed, kes kusagil ei käi, kardavad ka palju rohkem.

Kogu elu oledki tegutsenud turismialal?

Tõepoolest. Alguses kuus aastat Eestis, siis läksin Ameerikasse ja jätkasin samas valdkonnas. Algus oli muidugi raske ja terve aasta jäi vahele – inglise keelt ma ju ei rääkinud, esmalt pidin selle ära õppima. Edasi lõpetasin turismikooli, siis olin reisiagent ning edasi juba reisikonsultant. Need on natuke erinevad ametid – esimene võtab ainult tellimusi vastu, aga teine soovitab ja annab nõu. Inimesed viitsivad üha vähem ise internetist otsida, neile meeldib, kui inimene kuulab ja kaasa mõtleb. Palju loeb ka kindlustunne – kui oled välismaal ja midagi juhtuma peaks, on sul alati keegi, kes probleemid kiirelt lahendab ja aitab.

Reisikorraldaja tööd loetakse ka üheks raskemaks ametiks – alati keegi kusagil sõidab ja ootab, et oleksid 24 tundi kättesaadav! Pidevalt lahenda kellegi teise probleeme.

Jaa, see on tõsi, ja sama kinnitavad uuringud – kõige stressirikkam amet on reisikonsultandi oma! Kui midagi ei suju nagu plaanitud, võib tulla ka negatiivset tagasisidet. Aga ma olen selles äris päris kaua olnud, tean neid karisid juba ette ja saan planeerida kõike nii hästi, et ei juhtu midagi ebameeldivat. Siis on see töö küll puhas suhtlemisrõõm. Reisikonsultandil on palju lihtsam korraldada nii, et halbu üllatusi ei tuleks, tal on abiks palju kogemusi, mida reisijal endal ei pruugi olla.

Kas eestlased ja ameeriklased on selles suhtes erinevad, palju nad nõu küsivad ja palju ise pusivad?

Jaa, ma arvan küll! Eestlased on konkreetsemad, nad panevad oma peas plaani kokku ja tahavad selle juurde jääda. Isegi siis, kui ma oma kogemusest näen, et see pole kuigi loogiline ega tark marsruut. Ameeriklane usaldab asjatundjat ja laseb teha endale parima plaani. Need suhted on hästi isiklikud – meil ei pöörduta firma, vaid just oma reisikonsultandi poole. Ja kui midagi hästi õnnestub, on nad väga uhked ning tänavad ülevoolavalt. Sageli on nõu küsida kiireim tee lahenduseni – internetis võid sama info leidmisele kulutada meeletult palju aega.

Eestlased ei jaga eriti oma emotsioone, nad tänavad viisakalt, aga jahedalt. Aga ameeriklane – kui talle midagi meeldib, siis on täiesti ülevoolav, saadab sulle reisilt tulles pika kirja ja kingituse ning räägib oma väärt elamusest veel kümnele sõbrale!

Mis sinu praegune roll on, aitad eestlastel Ameerikat avastada?

Jaa. Ning vastupidi ka! Mõte tekkis meil eelmine aasta Estraveli omaniku Aivo Takisega – ta helistas ja rääkis ideest laiendada Estraveli haaret Phoenixis, mis on suuruselt viies linn USAs. Ainuüksi kesklinnas elab meil siin 4,7 miljonit inimest, nii et turg on väga suur. American Expressis töötatud aastatest on mul väga hea koolitus ja väga palju kliente, mille baasilt midagi teha. Viies kuu tegutseme, luues silda Eesti ja Ameerika vahele, ja on läinud päris hästi.

Eesti. Jääskulptuurid Väänas / AFP / Scanpix

Eestile kui väikesele riigile on väga oluline, kuidas ennast maailmas atraktiivseks reisisihiks muuta. Meil käis hiljuti uus Eesti märgi otsimine. Mida sina leitud sümbolist, rändrahnust arvad?

Eesti märk on kultuur, mitte mingisugune kivi! Rändrahn ei seostu mulle kuidagi Eestiga, kive on maailmas igal pool. Miks mitte rukkilill, see oleks palju parem motiiv. Ja kuidas me saame alahinnata ajalugu, mis meil on ometi olemas, sellest mööda vaadata? Kui minu kliendid tulevad Tallinnast tagasi, siis nad ütlevad: «Ah, ma käisin kõige ilusamas maailma linnas! Kes oleks osanud arvata, et Tallinn on nii imeilus – nagu väike kompvek! Muinasjutulinn.»

Keskaegset on siin väga palju säilinud ja ilusti hoitud. Ning eestlaste uhkus ja väärikus avaldab kaugelt tulnutele samuti muljet. Samuti on see suur pluss, et eestlased räägivad hästi võõrkeeli, igal pool saab inglise keelega hakkama. Ajalugu on meil pikk ja kultuur värvikas.

Kultuur on väga lai maailm, kas mõni element või valdkond sellest on kuidagi rohkem laia maailma lennanud?

Muidugi, laulu- ja tantsupidu, see on ainulaadne ja väga populaarne! Inimesed tulevad spetsiaalselt selleks Tallinna, et sellest peost osa saada, ja tagasiside on ühene: wow!

Ameeriklaste reisisiht number üks on Euroopa ja vahel jõuavad nad Eestisse ka pikemal ringreisil, külastades Helsingit, Peterburi – ameeriklasele tundub see kõik väga lähedal olevat.

Ameerika kultuuriruumis mingit analoogi siis ei leia?

Ei. Ameerika on liiga suur ja eri kultuure ühes pajas koos on liiga palju. Igal on omad üritused, aga midagi sellist, mis liidaks terve rahva, ei ole mitte kusagil. Isegi USA ajakirjanduses on seda mainitud, ja ma arvan, et see on hea võimalus tuua Eesti rohkem maailmakaardile ja uudistesse.

Kas midagi Eesti loodusest USA poolt vaadatuna võiks ka huvitav tunduda?

Eesti on väga väike, aga Ameerika turist on harjunud suurte mastaapidega ja tahab oma raha eest näha võimalikult palju. Mõned paigad olen suutnud küll huvitavaks teha: Lahemaa rahvuspargi, Palmse mõisa, Saaremaa ja Muhu, kus teil on täiesti imeline Pädaste mõis. Aga seda on raskem teha kui tuua inimene Tallinna, sest Eesti loodusest ei teata kuigi palju. Siin on palju head, aga seda ei osata otsida ega oodata. Need, kellel on Eestiga mingi side, sugulased, sõbrad, juured… nemad teavad muidugi rohkem.

Eesti. Keila Joa mets / AFP / Scanpix

Kui palju see inimeste reisikirge jahutab, et sa kunagi ei tea, mis ilm on?

No aga Ameerikas on meil ka Alaska, mis on väga populaarne sihtkoht – ilm on umbes sama mis Eestis! Ilma taha küll ükski reis ei jää. Ilma ei saa süüdistada, kui inimesed Eestit vähe tunnevad, põhjus on ikka kusagil mujal.

Vaatame nüüd teise poole pealt, mida eestlased tulevad otsima Ameerikast?

Ameerika on meeletult suur, nii et see sõltub väga palju inimesest. Ajalugu siia otsima tulla ei tasu. Teatakse New Yorki, Bostonit, Miamit. Edasi minnakse tavaliselt Las Vegasesse, Los Angelesse, San Franciscosse.

Igas osariigis leidub midagi huvitavat. Näiteks matkafännide mekad Utah või Colorado – looduses on kõik olemas, lumest kõrbeteni! Ja seda on väga mugav avastada – rahvuspargid, märgistatud rajad, ei pea üldse sportlik olema, et palju näha. Hawaiil on iga saare peal imeline looduspark, olen sinna päris palju eestlasi saatnud. Arizona on väga tuntud just ainulaadse looduse poolest, me oleme Grand Canyon State. Olen mitmes osariigis elanud, aga siin meeldib mulle kõige rohkem.

Ameerika. Delicate Arch, Arches National Park / AFP / Scanpix

Mida Arizonas siis head leidub?

Arizona on väga erinev – Mehhiko poole minnes on kõrbed, siis veiniistandused, põhjas mägedes aga lumi, seal saab peaaegu aasta ringi suusatada. Ja meil on 365 päeva päikest. Isegi siis, kui on ametlik vihmaperiood – see tähendab, et õhtupoole võib tulla pilveke ja viis minutit vihma, aga pärast seda on jälle ilus.

Haljasalad on meil kõik kastetud, aga nüüd säästetakse üha enam vett ja eelistatakse kõrbestiilis taimi. Talvel on inimesed rohkem väljas, siis ei ole nii palav – oktoobrist maini on meil ilus Eestimaa suvi, 25 kraadi. Suvi seevastu on tõeliselt palav, sel aastal oli meie rekord 50 kraadi. Suvel on siin rahvast arusaadavalt poole vähem, meie juurde tullakse pigem talvituma.

Eestisse ma talveks aga ei tule – väga külm, mina lund ei taha! Külma ilma riideid mul kapis ei ole ja polegi vaja. Mu pojad armastavad samuti päikest ja sooja.

Arizona kogemuse põhjal oskad kindlasti sõna võtta ka praeguse Euroopa pagulaskriisi teemal. Meil on see viimaste aastate probleem, teil juba kümnendeid üleval olnud teema.

Kogemus näitab, et need inimesed ei integreeru ühiskonda, ja nad ei tahagi seda teha! Inimene, kes tuleb, ei ole enamasti haritud, ta ei oska ega õpi keelt. Alatihti kuulen, et inimene on elanud siin kolmkümmend aastat, aga inglise keelt ei räägi ja tööst huvitatud ei ole. Nad ei tunne vajadust ühiskonnaelus osaleda ega midagi omalt poolt anda, ootavad ainult, et neile antakse.

Ameerika. Arches National park / AFP / Scanpix

Teie osariiki jääb ju ka palju kõneainet pakkunud Mehhiko müür, kas sinu hinnangul on seda vaja?

Oo jaa, eriti Arizonas! Meil on sisserände probleem väga tõsine. Meie, maksumaksjad, peame üleval pidama võõraid, kes omalt poolt üldse ühiskonda panustada ei taha. Mulle tundub küll, et meil on endal ka vanureid, vaeseid, kodutuid, vähekindlustatud lapsi… Miks peaks sel mujalt saabunul olema mingid eelised? Euroopas on praegu sarnane olukord, toetatakse pagulasi oma elanike arvelt. Ma olen seda müüri näinud, see on igati põhjendatud!

Minus tekitab alati hämmingut, kui pagulaste teemal võtavad sõna inimesed, kellel ei ole selles osas mingit kogemust. Tahavad rääkida populaarset juttu, aga otsuste tagajärjed ulatuvad ju kümnete aastate taha.

Ühelt poolt saan aru, olen ju ka ise sisserändaja, kuid tulnud igas mõttes ausal teel ja siin palju vaeva näinud. Midagi pole kandikul kätte toodud. Kui meie saame seda teha, siis, ma arvan, saaksid teised ka. Kui hakkad täiskasvanud inimest toetama, siis jäädki teda toetama, tal puudub motivatsioon ise toime tulla. Pole raske tulevikku ette näha, kui vaadata suurt pilti ja õppida kogemustest.

Tagasi üles