Dokumentalist Marianna Kaat otsib suuri lugusid järjekindlalt väljastpoolt Eestit – Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest. Võib arvata, miks. Mastaabid on suuremad, kontrastid teravamad, elu ise pildilisem. Erand pole ka tema viimane film «Auk nr 8».
Filmiarvustus: aukude laokil lapsed
25. aprill 2011, 16:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donbassi kunagine õitsev kaevanduslinn Snižne ehk Snežnoje vireleb pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja mitterentaablite kaevanduste sulgemist vaesuses. Töötud linlased, need, kes pole veel lootusetusest jooma kukkunud, on haaranud härjal sarvist ja asunud ise, illegaalselt mõistagi, kivisütt kaevandama.
Auke uuristatakse igale poole, isegi hoovidesse, nii et majad kokku varisevad, kaevajaid leidub igas vanuses – lasteni välja. Must äri, aga elu tahab elamist.
Kaat ei liputa siiski alaealiste plakatliku ekspluateerimise või illegaalse äri traagelniitide publitsistliku paljastamisega, mille eest võiks vabalt Oscari võita. Elu ise kingib talle võtete käigus peategelase, 15-aastase Jura – see esimene ja filmi saatuse suhtes otsustav kohtumine on ka linateoses sees –, kelle jõupingutusi ennast ja oma õdesid sel auklikul «polügoonil» üleval pidada ta rohkem kui aasta jooksul kaastundlikult, lõpuks kuni sekkumiseni välja jälgib.
Jura ema ja kasuisa joovad, lapsed on nende juurest jalga lasknud, elavad omal käel. Peaosaline on tõsise ellusuhtumisega poiss – ta tunneb õdede ees vastutust, rabab söeaukudes tööd teha, ohverdab selle nimel ka oma koolitee.
Paraku jookseb elu üha enam puntrasse, perekonnapea roll ei osutu eakohaseks. Ka masu ei jäta mõju avaldamata, sest tehaseid, kus kivisütt on seni töödeldud, pannakse üksteise järel kinni. «Töö» kaotab ka Jura.
Abi ei tule aga koolist ega vanematelt. Keegi ei pane justkui tähele.
«Auk nr 8» näitab ilmekalt, kui hoolimatu, ükskõikne on oma laste suhtes postsovetlik ühiskond. Seesama ühiskond, kes lubab 9. mail hoida kõrgel punast, armastuse lippu, mis olevat toonud maa peale õnneliku elu. Paraadi pompoossus, millega Kaat oma filmi lõpetab, toob sellise silmakirjalikkuse iseäranis reljeefselt esile.
Sellise filmi lõpp ei saa olla õnnelik, ent jätab alles lootuse, et teost läbivaks kujundiks tõusvast august nr 8 õnnestub lastel siiski välja ronida, nagu unistab Jura. Ka ei saa sellise filmi autor jääda oma kangelaste suhtes passiivseks pealtvaatajaks, seda ei lubaks ühe õige filmitegija eetika – n-ö hooliva kaamera olemasolust, kas või distsiplineeriva, ümbritsevaid reageerima sundiva toime mõttes, antaksegi siin mõista rohkem kui ühel korral.
Jääb üle ainult loota, et «Auk nr 8» sunnib Jura-suguste laokil laste olemasolu teadvustama ka Ida-Ukraina ühiskonnas laiemalt – juhul muidugi, kui seda maha ei vaikita.
Uus film kinolevis
«Auk nr 8»
Stsenarist ja režissöör Marianna Kaat. Operaator Rein Kotov. Helilooja Timo Steiner
Eesti 2010
22. aprillist Tallinna kobarkinos Solaris