Kui 1986. aasta 26. aprilli sündmusi Tšernobõli tuumaelektrijaamas meenutatakse igal aastal, siis tänane, 25. aastapäev leiab maailmas eriti suurt tähelepanu seoses kuue nädala eest alguse saanud Fukushima tuumaõnnetusega.
Tšernobõli katastroof Fukushima valguses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšernobõl on muutunud omalaadseks etaloniks, mille tagajärgedega ei võrrelda mitte üksnes suuri tuumaõnnetusi, vaid kõiki keskkonnakatastroofe.
25 aasta eest varahommikul kell 1.23 tuumajaama neljandas energiablokis aset leidnud plahvatusega sai teoks halvim mõeldav õudusunenägu. Jaama töötajad olid korraldamas katset, et testida, kuidas töötavad reaktori turvasüsteemid, kui hulk ehitusvigu ja inimeksimusi viisid reaktori ebastabiilsesse olekusse. See omakorda põhjustas mitu plahvatust, mis hävitasid reaktori ja paiskasid viis protsenti selle radioaktiivsest materjalist atmosfääri.
Radioaktiivne aine sadas maha lähikondsesse piirkonda Ukrainas ja Valgevenes ning kandus tuulega mujale Ukrainasse, Valgevenesse, Venemaale, samuti kaugele lääne ja põhja poole, kaasa arvatud Eestisse.
Nõukogude Liidu juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga keeldus esialgu katastroofi tunnistamast. Info plahvatusest avalikustas riiklik uudisteagentuur TASS alles kaks päeva hiljem, pärast seda kui Forsmarki tuumaelektrijaam Rootsis teatas ebatavaliselt kõrgest radiatsioonitasemest.
Ent ka siis hoidis kompartei katastroofi tegelikku ulatust saladuses. Näiteks Kiievis toimus plaanitult traditsiooniline 1. mai paraad, ehkki oli tõsine oht, et radiatsioonitolm võib suurlinna kohale kanduda.
Aastatel 1986 ja 1987 saatis Nõukogude valitsus tuumajaama ja selle ümbrust puhastama 500 000 päästetöötajat ehk nn likvidaatorit, nende seas 4833 meest Eestist.
Maailma avalikkusele meenusid Tšernobõli sündmused taas tänavu märtsis, kui Jaapani üheksa-magnituudine maavärin ja võimas tsunami kahjustasid Fukushima esimest tuumajaama, paisates taas ümbruskonda radiatsiooni ja vallandades paanika võimaliku uue Tšernobõli tõttu. Teatavasti osteti ka Eestis hoolimata ekspertide rahustavast jutust apteekidest jooditablette. Saksa valitsus aga otsustas külmutada plaani pikendada riigi tuumaelektrijaamade eluiga.
Nagu ütles hiljuti Greenpeace’i Venemaa büroo direktor Ivan Blokov, on olukord Jaapanis näidanud, et 25 aastaga pole tegelikult mitte midagi muutnud – ei ohust arusaamine ega ametivõimude käitumine.
Endises Nõukogude Liidus ei muutnud Tšernobõli katastroof kuidagi suhtumist tuumaenergiasse ja pärast Fukushima õnnetust mitmel pool Euroopas ja USAs tekkinud tuumadebatt Ukrainasse, Valgevenesse või Venemaale ei levinud.
Isegi Tšernobõlis jätkati elektri tootmist veel aastaid pärast katastroofi ja Nõukogude võimu kokkuvarisemist. Jaama teine reaktor suleti pärast tulekahju 1991. aastal, esimene reaktor 1997. aastal ning kolmas alles 2000. aasta lõpus.
Ukrainas toodab praegu elektrit neljas tuumajaamas kokku 15 reaktorit, Venemaa abiga plaanib valitsus rajada 2017. aastaks veel kaks reaktorit.
Nõukogude Liit vajus kokku viis aastat pärast katastroofi. Tuumaõnnetusest, täpsemalt võimude vassimisest ja suutmatusest oma elanike eest hoolt kanda sai ilmekas näide Moskva keskvõimu küündimatust tegutsemisest.
«Tšernobõl lõi naela NSV Liidu kirstu. See näitas selgelt, et olukord oli võimude kontrolli alt väljunud,» ütles Vene poliitikakommentaator Dmitri Oreškin AFP teatel.
Kuigi paljud eestimaalased on vahetult kursis Tšernobõli õnnetuse tagajärgedega ja Eesti Tšernobõli Ühing teab täpselt, mitu Eesti Tšernobõli veterani on surnud (725), vaidlevad teadlased siiani selle üle, kui paljude inimeste surma katastroof tegelikult otseselt põhjustas. Hinnangud ulatuvad mõnekümnest kümnete tuhandeteni.
Eri meelt on isegi ÜRO oma agentuurid. Üheselt selge on vaid see, mitu inimest sai surma sündmuskohal. 26. aprilli plahvatuses hukkus momentaanselt üks jaama töötaja, teine suri pisut hiljem haiglas. Järgmistel nädalatel suri kiiritustõppe veel 28 jaama töötajat ja päästetöölist. Ümberkaudsetelt aladelt evakueeriti kümneid tuhandeid inimesi.
Selle osas, mis juhtus edasi, üksmeelt pole. 2005. aastal teatas mitu ÜRO allasutust, nende seas Maailma Terviseorganisatsioon, et radiatsiooni kätte jäämise tõttu võib enneaegselt surra 4000 inimest. ÜRO aatomikiirguse mõjude teaduslik komitee (UNSCEAR) väidab aga, et 2006. aastaks oli lisaks algul sündmuspaigas hukkunud 30 inimesele surnud vaid 19 kiiritustõppe haigestunud inimest.
Tänavu veebruaris teatas UNSCEAR, et Tšernobõli õnnetuse tõttu haigestus kilpnäärmevähki umbes 6000 last ja teismelist, kes jõid õnnetuse tõttu saastunud piima. 2005. aastaks oli neist vähki surnud 15. Komitee sõnul pole ühtegi veenvat tõendit, et radiatsioon ümberkaudse elanikkonna tervist muul moel mõjutas.
Greenpeace aga süüdistab ÜRO agentuure juhtunu jämedas alahindamises, öeldes, et Tšernobõl on põhjustanud hinnanguliselt 93 000 inimese vähisurma.
Praegu on Tšernobõlis akuutseim mure see, kuidas tagada, et radioaktiivne materjal uuesti lekkima ei hakkaks. Nõukogude võimud ehitasid pärast plahvatust neljanda energiaploki ümber vähem kui seitsme kuuga betoonist sarkofaagi, kuid see ajutine lahendus on praeguseks hakanud murenema. Siit ka hirm, et reaktorisse jäänud äärmiselt radioaktiivne materjal võib taas õhku paiskuda.
Uue sarkofaagi ehitus on alanud – seda valmistatakse praegu endise tuumajaama lähedal. Nii uus turvaümbris kui kasutatud tuumakütuse hoidla peaksid valmima lähiaastatel. Projekti rahastamist juhtiv Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank on kogunud selleks 1,2 miljardit eurot, kuid vajab tööde lõpetamiseks veel 740 miljonit eurot.
Enamiku sellest puuduvast rahast lubasid möödunud nädalal Kiievis eraldada doonorriigid. Eesti panustab fondi 25 000 eurot.
25 aastat möödub täna suurkatastroofist Ukrainas
• 1. jaanuar 1970: Nõukogude Liit alustab eeluuringut, selgitamaks, kas Kiievist 120 kilomeetri kaugusel paiknev Tšernobõl sobib tuumaelektrijaama ehitamiseks. Viis kuud hiljem alustatakse juba vundamendi kaevamist.
• 18. september 1977: kütusevarraste monteerimise ja muude vajalike eeltööde lõpetamise järel käivitatakse esimene energiaplokk – generaatorid alustavad elektri tootmist. Järgnevatel aastatel ehitatakse veel kolm reaktorit. 2., 3. ja 4. plokk valmivad aastatel 1978, 1981 ja 1983.
• 26. aprill 1986: tuumajaama 4. reaktor plahvatab öösel kell 1.23 pärast eksperimenti, millega katsetati reaktori turvasüsteeme. Reaktori võimsus kasvas hüppeliselt, aururõhk purustas osaliselt reaktori, mõne sekundi pärast järgnes tugevam plahvatus. Plahvatused rebisid reaktorilt kaane ja purustasid osaliselt energiaploki hoone. Õhku paiskus suur kogus radioaktiivset ainet.
• Aprill – oktoober 1986: Nõukogude võimud üritavad esmalt tragöödia ulatust maha vaikida, õnnetust tunnistatakse alles 28. aprillil. Vastu tahtmist tehakse teatavaks, et hukkus 30 inimest – nende seas plahvatuses surma saanud kaks inimest ja 28 muud jaama töötajat ja päästetöölist, kes haigestusid esimesel paaril nädalal pärast õnnetust kiiritustõppe. Mujalt Nõukogude Liidust saadetakse katastroofipiirkonda puhastama sadu tuhandeid «likvidaatoreid».
• November 1986: valmib betoonist kate ehk sarkofaag, mis asetatakse purunenud reaktori kohale, et säästa keskkonda vähemalt 30 aastaks radioaktiivse aine edasise lekke eest. Ülejäänud kolm reaktorit esmalt seisatakse, sest kogu jaam on tugevasti saastunud ja inimestel on ohtlik seal töötada. Piirkonnas tekkinud energiapuuduse tõttu aga reaktorid peagi puhastatakse ja taaskäivitatakse.
• Oktoober 1991: hiiglaslik tulekahju jaama 2. energiaploki masinasaalis sunnib Tšernobõli ametnikke sulgema jaama 2. reaktori. Radioaktiivset ainet sel korral välja ei pääsenud. Ukraina on kaks kuud varem, pärast augustiputši ebaõnnestumist, end iseseisvaks kuulutanud.
• 13. aprill 1995: Ukraina president Leonid Kutšma teatab, et Ukraina on valmis jaama 2000. aastaks sulgema.
• Detsember 1995: Ukraina ja G7 maad lepivad Kanada pealinnas Ottawas kokku, et Tšernobõli tuumajaam suletakse. Maailma arenenumad tööstusmaad lubavad Kiievile selleks 2,3 miljardit dollarit abi ja laenu, muu hulgas selleks, et Ukraina saaks ehitada Lääne-Ukrainasse nüüdisaegseid tuumareaktoreid.
• November 1996: suletakse Tšernobõli
1. reaktor. Tööd jätkab vaid 3. reaktor.
• Aprill-mai 1999: kuumuse ja tuumareaktsioonide tõttu murenema hakanud sarkofaagi hakatakse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga abiraha toel parandama.
• Juuni-juuli 2000: Kutšma ütleb Ukrainasse saabunud USA presidendile Bill Clintonile, et Tšernobõli tuumajaam suletakse 15. detsembril. Abistavad riigid lubavad Saksamaal sadu miljoneid dollareid betoonsarkofaagi ümberehituseks. Tolleks hetkeks on koos enamik selleks vajaminevast 760 miljonist dollarist.
• 15. detsember 2000: Tšernobõli tuumaelektrijaama kolmas energiaplokk suletakse.