Lavastaja Hendrik Toompere tasus 16. sajandi lõpus kirjutanud William Shakespeare’i «Veneetsia kaupmehe» lavastusega võla Eesti teatripubliku ees.
Võlanõudmine draamateatri laval on sümfoonia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap on küsimus, kuidas lavastada Shakespeare’i nii, et sellel ei oleks küljes muuseumi lõhna. Toompere sai sellega nüüd hakkama. Lavastus «Võlanõudjad» draamateatri laval on Shakespeare, see aegadetagune, ja on ka kohal siin ja praegu, tänases päevas kogu täiega.
Lavastus on uus. Mul on tunne, et «Võlanõudjates» õnnestus kõik see, mille poole lavastaja Toompere on oma teatrimõttekaaslastega aastaid püüelnud.
Lavastuse ja etenduse teeb elavaks ja köitvaks ühislooming.
Alguses on teatritekst
Peeter Volkonski põhjendab uustõlgete vajadust, öeldes tõlke kestvuseks 30 aastat: «Need eelmised tõlked on kirjanduslikud tõlked, aga mitte lavalised. Teine asi on loomulikult see, et keel on muutunud. 40 aastat on möödas. Ikka tuleb tõlkida. See puudutab eriti näitemänge, aga ka tõlkeid üleüldse. Tõlke vanuseks loetakse 30 aastat.»
Uustõlkijad on aegadetaguse värssteksti pannud tänasesse eesti keelde nõnda, et see kõlab laval ehtsalt. Värss ei peleta, vaid laseb ennast öelda nii, et see tekitab kuulamise mõnu. Draamateatri näitlejad lasevad välja paista, et sellel tõlkel on juures ka ütlemise mõnu.
Olgu siin ütlemise, kuulamise ja mõtlemise näiteks tandemi tõlgitud «Veneetsia kaupmehe» esimesed read: «Ausõna ma ei tea, miks olen kurb. Mul on sest villand. Ütlete, et teilgi. Et kust see tuli? Kuidas külge hakkas? Mismoodi tekkis, millest kokku pandud? Ei oska öelda. See kurbus on mind nõnda lolliks teinud, et ma ei taipa enam, kes ma olen.»
Videokunstnik Taavi Varm toob draamateatri lavale liikuva Veneetsia. Kuidas see ime tehniliselt on tehtud ja mis saaks, kui elekter ära läheb, on mõtted, mis tekivad ehk alles siis, kui etendus läbi. Kogu videopilt on lavastust toetav, annab sellele mõõtme, annab iseenesest lihtsale loole sügavuse.
Must peegelpõrand
Lavastuse lava täidab must peegelkaldpind ja põrand. Uhked Veneetsia kaupmeeste majad ja agul peegelduvad sellel.
Liikuv pilt ja peegeldused tekitavad saalis istuvale vaatajale merel oleku tunde. Ka istudes on tajutav, et selles maailmas sõidetakse majade vahel gondlitega, kõikumine on meeltega tajutav.
Tavaliselt kostüüme mitte tegev kunstnik Ervin Õunapuu on tegelased riietanud kasukatesse, mille õlgadel mustad peeglikillud. Värviliste klaasikildude ja lintide eest on inimesed omandanud suuri varandusi, maid ja mandreid.
Lavastuse kostüümid on eraldi vaadeldavad nagu moekunst, maitsekad. Kui meie presidendi ballile tuldaks Õunapuu väljamõeldud kasukates ja kleitides, ei oleks ilmselt ühelgi moekriitikul kobisemist.
Lavastaja detailitaju näiteks üks vaimukas stseen, kus ta Merle Palmiste väärikal teenijannal, toatüdrukul, laseb musta peegelpõranda tänapäevase mopiga ja puhastusvahendiga puhtaks küürida. Et põrand peegeldaks, kas puhtust vaid või äkki pettust?
Selliseid ootamatuid lavastajaleide on ses loos palju. Toompere näitab taas, et oskab muuta tavalised asjad ebatavaliseks, anda neile teatrimõõdu ja selle ka ära põhjendada. Nii ehk ei ole elus, aga laval on. On, nagu see peakski nii olema.
Mait Malmsten mängib ses lavastuses juut Shylockit. Veneetsia kaupmees Antonio, kristlane on Jan Uuspõld. See, kumb meestest rohkem liigkasuvõtja on, ei ole lavastuses otse öeldud. Malmsteni juudil on kõver nina ja Jan Uuspõllu kristlikul kaupmehel on oma rist kanda.
Peaaegu esimest korda ei mõju Shakespeare’ile omane inimeste segiajamine – no on tal nii, et vend ei tunne õde ära ja armastatu armastajat, isa poega – pentsikult.
Kui noored naised maskeeritult kohtusse ilmuvad, kus kristlase kehast kilo liha võla katteks peaks välja lõigatama, ei ole vaatajal põhjust kahelda, et kohtus viibijad ei saagi neid naisi tunda, niivõrd maskeeritud on nad. Lisamõõde on see, et geniaalne advokaat, kes kristlase päästab, on ratastoolis ja peale terava mõistuse temas ilmselt miskit inimlikku pole.
Andreas W helikujunduste printsiibid, ka see, kuidas helikujundus valmib, on kirjas «Võlanõudjate» kavalehel. See kõik, millest mees kirjutab, on kuulda, kui on kuulda, laval.
Sümfoonia ja dirigent
Helikujundus ei mõju seekord omaette teosena, on lavastust toetav, detailideni läbi mõeldud ja seega üks osa lavastuse õnnestumise osade ja osaliste reas.
Parema puudusel laenan mõisteid muusikutelt. «Võlanõudjad» on sümfoonia teatris ja Toompere dirigent, kes orkestri kõlama juhatab nõnda, et tekib ühislooming.
Toompere «Võlanõudjad» pani endalt küsima, kas ori tahab saada vabaks või hoopis orjapidajaks. Kas tahame elada võlavabalt või saada liigkasuvõtjateks?
Ja ilus armastuse liin on ses loos ja taevas üle kummaliselt kumava kuu sõidab jalgrattur. Ses sümfoonias on puhtad detailitäpsed näitleja- ja kunstnikutööd, on mõtlemisaine, miks nii, ja nalja saab ka.
«Võlanõudjad»
William Shakespeare’i ainetel
Esietendus 17. aprillil 2011 Eesti Draamateatri suures saalis
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andreas W (külalisena)
Video kujundaja Taavi Varm (külalisena)
Tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson
Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Tõnu Kark, Martin Veinmann