Kas inimene vajab uut operatsioonisüsteemi?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli õppejõud Kristjan Port.
Tallinna Ülikooli õppejõud Kristjan Port. Foto: Andres Raudjalg

Luminor Pensions Estonia toob lugejateni artiklisarja, milles Kristjan Port arutleb sügavuti mõistete tulevik ja pension muutumisele ajas ja sellega kaasnevatele arengutele meid ümbritsevas. 

Inimese loomuses peitub algoritm, mis ajab meid ahnitsema, kaotades piiripidamise tunde. Kas tulevikus võiks piisata meie tarkvara uuendamisest, et inimesed suudaks tundeid ohjata? Seda kõike pikema ja parema elu huvides. 

Kes ostab 1000-eurose mobiiltelefoni?

Ihaldatavate mobiiltelefonide hind jõudis suvelõpu mudelitega 1000 euroni. Seda on enam, kui küsitakse paljude sülearvutite eest. Seda on rohkem, kui võiks arvata, et ollakse valmis maksma telefoni eest, mille kasutamise himu on määratud hääbuma tõenäoliselt juba aasta pärast, kui levivad kuulujutud järgmisest mudelist.

Tujukas ahnitsemise programm

Arvatavalt peitub närvisüsteemis head ahnitsema ajav algoritm. Aheldades samaaegselt mõistust, et kaotada kontroll kulude üle, mida muus olukorras oleks teisiti hinnanud. Kuluda võib aega ja kellegi võõra mõtlemise abi olukorra absurdsuse mõistmiseks. Loomulikult ei piirdu nähtus mobiiltelefonidega. Täitmatuse nõidus varjub enamjagu asjades. Näiteks on riidekapis vaid viiendik kantavaid riideid. Ilmselt ei hangitagi suurt hulka asju kasutamiseks, isegi kui ostes seda plaaniti. Olulisemad on ostuhetke saatvad head tunded.

Tunded ja ratsionaalsus elavad iseseisvat elu. Tunded on robustsed, st muutuvate olukordade kiuste toimivad suhteliselt stabiilselt ning väledalt. Ratsionaalsus seevastu vajab aega, vaimset pingutust ning informatsiooni toimimiseks. Nobeli preemiaga psühholoog Daniel Kahneman koostöös Amos Tverskyga on kirjeldanud arvukate eksperimentide kaudu, kuidas tunded suhestuvad ratsionaalsusega, jõudes pidevalt ette ja nõudes siis aeglaselt ja töökalt mõistuselt endale õigustusi. Kes siis ei leiaks põhjendusi uue telefoni või muu himustatava asja eest makstavale tavatult kõrgele kulule? Himust endast aga aru ei saada. Ühtlasi on raske leida vastupidiseid põhjendusi, sest need tunded jäid kaotajaks ega tohi peremehe tuju segada.

Tõenäoliselt kujunes taoline käitumisprogramm ajal, kui igapäevasteks kaaslasteks olid nälg ja nappus. Piiripidamise kriteeriumit polnud vaja arendada, kuna eluks olulisi ressursse lihtsalt nappis. Neist olulisimaks oli kindlasti energia. Seda saame ainult toidust. Toit ning söömine oli ja on tänaseni väga olulised käitumise mõjurid ning nendega on põimunud hulganisti muid eluks olulisi väärtussüsteeme. Näiteks toidu andjat tähistav lahkus, toidu juurde käiv koosviibimine ja vastupidi – selle juurde kuuluv toidu pakkumine, unustamata majanduslikku efekti ning toidetavate üle ja nende masside kaudu sündivat võimu.

Ületarbimise ohjes

Ülekaalu levik peegeldabki meie haavatavust uues, anud juhul toidurikkas olukorras. Ületarbimisest saadakse aru hilinemisega, et siis loovutada juhtimine uutele tunnetele nagu hirm, häbi, viha jmt. Toit ja söömine kuulutatakse pahadeks ning uued tunded nõuavad ratsionaalsemalt poolelt dieedi katsete õnnestumist toetavaid nägemusi. Dieedipidajad tõmbuvad teineteise poole ja sünnitavad valkude, vitamiinide, imeliste mehhanismide jmt toitumisega seotud informatsiooni kõlakodasid, milles tulevik tundub turvaline. Seegi tunne pole igavene.

Kaalujälgimise statistika reedab, et kallis ja aeglane dieedi kasuks põhjendusi otsiv mõtlemine ei suuda isuga seotud tunnete tempokatele ja ootamatutele rünnakutele lõpuks vastu pidada, ning murdub. Mõeldes igapäevaselt toiduhirmudele, hakkab kogu keelamise teema end lõpuks ammendama ja siis ühel hetkel vastuseis murdubki ülekaaluga leppides. Või leides uue ja metsikumate lubadustega dieedi. Telefoninäite juurde tagasi tulles võib kindlasti lugeda mitmeid arvustusi nende kõrgest hinnast ja leida kalliks peetud ostu kiusatustega võitlejaid. Selle staadiumi ootab müüa ära, kasutades võimalust magusate sõnumite levitamiseks, kuni kohtabki kiusatuid kassas tuhandeeurost telefoniostu lõpetamas. Miks peaks asjade lembusega juhtuma teistmoodi kui dieetidega? Programm on sama.

Ülekaalu levik peegeldab meie haavatavust toidurikkas olukorras. Ületarbimisest saadakse aru hilinemisega, et siis loovutada juhtimine uutele tunnetele nagu hirm, häbi, viha jmt. / Foto:
Ülekaalu levik peegeldab meie haavatavust toidurikkas olukorras. Ületarbimisest saadakse aru hilinemisega, et siis loovutada juhtimine uutele tunnetele nagu hirm, häbi, viha jmt. / Foto: Foto: iStock

Kas peaksime end muutma?

Ilmselt oleks kasulik, sest kiviaeg on möödas. Oluline muutus toimus, kui õppisime energiat paremini kasutama, st seedimise asemel suunasime energiarikkad ained masinatesse, naftaga eesotsas. Sellest hetkest hakkasime looma rohkem rikkust, kui inimesed tarbida suudavad. Ülaltoodud toidukeskne näide tulenes just sellest, et kui varasemalt oli toidusaadavus peamiseks heaolu piiravaks teguriks, siis edaspidi võitsid heaoluga seotud tunnete tähelepanu igasugused uued asjad. Paljud neist aitasid energiat kokku hoida. Seega võinuks ka söömist piirata. Aga see ei õnnestu, sest tagasivaates on kulunud nii vähe aega, et sellest ei piisa ürgsete käitumist suunavate algoritmide ümberprogrammeerimiseks.

Pikk elu ja teadmiste ummik?

Energiatiheda toidu, energiakulu vähendavate asjade ja teenuste janu progresseerus teadmise januks, mida tuntakse ka jutustusena progressist. See on idee, et teadmiste kasvuga suudame muuta inimeseks olemist paremaks. Vähemalt tunnete tasemel. Keerukuse kasvades on lihtsam piirdudagi  tunnetega. See võib kujuneda probleemseks. Diktaatoririikidele on iseloomulik, et nende elanikud on iseseisva mõtlemise piiratuse tõttu võimetud kehvast olukorrast väljuma kuni süsteem sisemiste vastuolude käes kokku variseb. Kas elame progressi diktatuuris, märkamata dieedipidajate kogemust – ratsionaalsuse võim on piiratud!

Mõelda võib ka nii – inimkond on elanud paarsada tuhat aastat. Sellest absoluutne enamus on möödunud üksildaselt, inetult, brutaalselt ning lühidalt. Taoliselt iseloomustas möödanikku meiega võrreldes halbadele aegadele oluliselt lähemal, 16. sajandil elanud filosoof Thomas Hobbes. Elujärg hakkas hoogsalt paranema paarisaja aasta eest, veelgi tajutavamalt umbes pool sajandit tagasi. Kui kaua võiks inimkond veel elada? Ja kuidas?

Teiste loomade näitel tohiks loota, et inimesel on seniste tuhandetega võrreldes järele jäänud veel miljonitesse ulatuv põli. Aja asemel võiks aga küsida – mida suudame eesootava aja jooksul teada saada? Ja mis meist saab? Kauaks jätkub kasulikke teadmisi? Kas teadmiste kuhjudes nende juurdekasv kängub? Sest juhul, kui peab paika progressi alusidee, mis elatub teadmiste lisandumisest, siis koos teadmiste juurdekasvu vähenemisega pidurduks elujärje paranemine. Vahest saavutame parima elujärje tunduvalt varem, mida teadmiste lisandumine hakkab segama, isegi ohustama, nagu ennustavad mõned tehisintellekti vaatlejad?

Tänu teadmistele pole me kunagi varem elanud sedavõrd ohtlikus keskkonnas, kus inimese eksiv või tujukas tegu võib hävitada kogu tsivilisatsiooni. Telefoninäite puhul on järsku sinu aparaat juba väga hea ja selle edendamisega kaasneb riskantne areng? Olgu tarbetute kulude või personaalse, isikuvabadust piiravate ohtude, vara ning heaolu kahjustavate küberkuritegude, iseseisvat mõtlemist pärssiva masside tunnetega manipuleerimise, kasvava loidusena jne. Järelikult, kui tulevik on inimkonna karmi möödanikuga võrreldes igas mõttes suurem, seega ka suurema väärtusega, siis peaksime sellest ju hoolima. Kui vaid leiduks õige tunne. Või loodame ratsionaalsusele?

Kas tulevikus mõtleb ideid meie eest tehisintellekt ja inimeselt eeldataksegi vähem arusaamist ja juhindumist üha enam tunnetest? / Foto:
Kas tulevikus mõtleb ideid meie eest tehisintellekt ja inimeselt eeldataksegi vähem arusaamist ja juhindumist üha enam tunnetest? / Foto: Foto: iStock

Kas meie ratsionaalsus veab välja?

Kaasaegset heaolu kasvu kajastab kaudselt arvutimaailmas tuntud Moore’i seadus, mille järgi umbes pooleteise aastaga transistoride tihedus mikroprotsessoristes kahekordistub, ehk natukene oodates saad sama raha eest topeltkoguse arvutuslikku võimsust. Miks siis maksame telefoni eest üha rohkem? Kardetavalt seetõttu, et võrreldes 1970. aastatega osaleb uute probleemide lahendamises 18 korda rohkem tippspetsialiste. Ehk ühe teadlase uute teadmiste ja majandusliku kasu loomise efektiivsus on langenud umbes 18 korda. Teaduse efektiivsuse langus jätkub ja samas kasvab mure ideede otsa saamisest. Võib-olla suudab tehisintellekt enamat? See tähendab, et inimeselt eeldataksegi vähem arusaamist ja juhindumist üha enam tunnetest. Võimalik, et edaspidi ostetakse enam mitte väga palju uuenenud tehnoloogiaid, vaid üha kallimalt saavutatud ning aina enam tunnetele pretendeerivaid asju. Kas saabub olek, mida üldiselt oleme ette heitnud loomadele?

Kes uuendaks meie tarkvara? Selliseks, milles sisaldub tõhus piiripidamise tunne. Millest oleks kasu pikema ja parema elu huvides. Üllatavalt täidavad tänases elus seda ülesannet pangad. Nende puhul mõistetakse ratsionaalsel hetkel, et piiripidamisega säästetud ressurssi võib sinna talletada, kuni pikem elu seda vajama hakkab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles