Ellujäänu lugu: lätlane Estonia kajutist 1024

Läti ajalehes ilumunud uudis Estonialt pääsenute kojutulekust. Foto: TVnet/eraarhiiv

Ints Klavinš oli üks kuuest lätlasest, kes 23 aastat tagasi pääses eluga uppunud parvlaevalt Estonia. Igal sügisel saavad nad mere ääres kokku, et meenutada seda hirmsat ööd ja inimesi, kes jäid tormisesse merre.

«Ma ootan 28. septembrit nagu oma teist sünnipäeva,» rääkis Ints Klavinš Läti väljaandele TVnet. Koos teiste Estonialt eluga pääsenud lätlastega minnakse mere äärde. Sõbrad tulevad külla, meenutatakse.

«Mida aasta edasi, seda enam saab selgeks, et kõige olulisemad siin elus on inimesed meie ümber,» sõnas Klavinš. Kuuest toona pääsenud lätlasest on elus neli, üks noormees hukkus autoõnnetuses, mullu sai surma veel üks.

Öö, mil kõik olid võrdsed

Mehe sõnul sai ta tol ööl aru, et sõltumata inimese sotsiaalsest staatusest, karjäärist või jõukusest, on sellises olukorras kõik võrdsed. «Inimesed loovad ühiskonnamudeli, püüdes välja paista küll suurema auto, küll rohkema rahaga. Sel ööl ma nägin, et jõudis kätte päev, mida keegi ei oodanud, päev, mil kõik olid võrdsed,» sõnas ta.

Estonial olid ka kaks Läti ajakirjanikku Inga Helmane ja Andra Jauze, kes oleksid teel Tallinnasse äärepealt Ainažis bussist maha jäänud. Klavinš mäletab, kuidas buss hakkas juba sõitma, kui kaks neidu jooksid sellele järele. Pärast õnnetust mõtles ta, kas inimesed ikka teavad, kuhu nad kiirustavad ja kas peab alati igale poole jõudma.

«Ühiskonnas peab olema distsipliin, ilma selleta pole võimalik eksisteerida, kuid kõige selle juures tuleb säilitada meelerahu, mitte teha kõike iga hinna eest. Mõnikord on kasulik hilineda,» sõnas Klavinš.

Andesta merele

Mehe sõnul ei karda ta pärast õnnetust merd. «Kui ma esimest korda pärast õnnetust mere äärde läksin, siis oli selline tunne…., seda ei ole võimalik sõnadesse panna,» rääkis mees. Mehe sõnul on olukordi, mida suudavad mõista vaid need, kes seda ise on kogenud. «See tunne, et on vaja merele andestada. Mitte enda pärast, vaid nende eest, kes oma lähedasi kodus ei oota,» ütles lätlane.

Klavinši sõnul teab ta pärast Estonia õnnetust täpselt, et meil antud aeg saab ühel hetkel otsa. «Mina otsustan ja vastutan mulle antud aja eest. Oluline on, et hiljem tagasi vaadates saaksin öelda, et elu oli elamist väärt,» rääkis Klavinš.

Igapäevased kangelasteod

Estonia tragöödiaga seoses on ikka räägitud kangelastest. Mehe sõnul on kangelane see, kes teeb midagi, milleks ta tavaolukorras valmis pole. «Tol ööl olid kõik kangelased, sest aitasid üksteist. Laevatöötaja andis mulle käe ja tõmbas mind parvele. Iga hetk keegi andis kellelegi abikäe. Just nii kangelaslikult peame käituma, mitte otsima kangelast, kes toob Lätile õnne õuele. Märksa olulisem on igapäevane kangelaslikkus, kui inimesed ulatavad üksteisele abikäe,» on ta veendunud.

Ebaõnnestunud päästeoperatsioon

Ints Klavinši kajut parvlaeval Estonia oli laevateki all ehk päris laeva põhjas. Kui alus hakkas uppuma, õnnestus tal jõuda laevatekile ning vette hüpata. Mees pääses päästeparvele. Klavinši sõnul oli tema jaoks kõige kriitilisem aeg hommikul kella 4 paiku, kui merre hüpates viga saanud selg valutas talumatult, kui päästmist oodanud inimesed hakkasid väsima. Ta meenutab, kuidas kuulis sel ajal, kuidas parvel olijad hakkasid palvetama ning kõhkles, kas seda teha või mitte. Enne seda ööd ta mõttejõusse ei uskunud, kuid nüüd tunnistab mees, et sai just pärast palvetamist otsekui uue hingamise. «Seejärel hakkas aeg kiiremini minema, tuli hommik ja jõudis kohale suur laev Viking Line Isabella,» meenutas mees.  Esimene päästeoperatsioon luhtus. Laevalt lasti merre koos päästjatega päästepaat ja inimesed aidati uppuvalt parvelt sinna ning neid hakati laevale tõstma. Suur laine lõhkus trossi ja päästjad kukkusid ise vette ning neid endid tuli kopteriga päästa. Mees meenutab, et ta rippus tol hetkel trossi küljes, käed oli külmunud ning ta ei jaksanud end kinni hoida ning kukkus taas vette. «Tundus, et nüüd on kõik. Hakkas soe ja mõnus,» meenutas ta. Järgmisel hetkel haaras ta kinni uppuvast parvest ja inimesed aitasid ta taas peale. «Selle päästeoperatsiooni ajal surid inimesed, ka üks Läti noormees, öö oli inimesi muserdanud ja neil ei olnud enam jõudu võidelda,» ütles mees. Seejärel lasti parveni lennukitrappi meenutav asi ning inimestel tuli omal jõul jõuda pardale, sest päästjaid rohkem laevalt maha ei lubatud. «Iga inimene, kes selle katastroofi üle elas, tegutses jumala jõul,» sõnas mees.