/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Jahimehe surmaga lõppenud vastasseis salaküttidega paneb küsima, kui palju Eestis üldse ebaseaduslikult kütitakse. Ja mis üldse ajendab üht püssimeest looma ilma loata maha laskma – on see hoolimatus, rahahimu või hoopis oskamatus ürgset jahikirge taltsutada?
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts rääkis reede hommikul Kuku raadiole antud intervjuus, et Nõo kandis juhtunu on kõigi jahindusega seotud inimeste jaoks täielik šokk. Mis aga puudutab salaküttimist üldisemalt, siis Kortsu sõnul ei ole see Eestis õnneks nii tõsine probleem nagu on olnud varem. Salaküttimisjuhtumeid on tema teada mõned üksikud.
Loe veel:
«Lihtsalt on inimesi, kes ihkavad võõrast vara ja kes arvavad, et metsloom on peremehetu, ning et see tähendabki seda, et võib minna ja neid loomi ilma loata küttida. Nii see ju tegelikult ei ole,» ütles Korts.
Tõsi, seaduse mõttes on metsloom Kortsu sõnul küll peremehetu, aga tegelikult on loom siiski kogu rahva ühine vara nii nagu kõik me loodusressursid. «Ja neid võib kasutada nii, nagu seadus on reguleerinud,» sõnas ta.
Keskkonnainspektsiooni kommunikatsiooninõunik Leili Tuul ütles Postimehele, et neil ei ole eraldi arvepidamist salaküttimise kohta. Need juhtumid on koos muude jahiseaduse nõuete rikkumistega ja nende väljaselekteerimine tuleks eraldi ette võtta. «Samas võime öelda, et neid ei ole massiliselt, pigem üksikud juhtumid,» kinnitas ka tema.
Kui aga paluda tal meenutada mõnda markantsemat salaküttimise juhtumit, tuleb Tuulel meelde üks näide Valgamaalt, kus ühelt raielangilt leiti kaks maha lastud noort põdrapulli. «Neil oli ainult jalgade ja selja pealt liha ära nüsitud ja ülejäänu sinnasamasse metsa alla vedelema jäetud. Põdrajäänused leiti ronkade järgi, kes seal ringi tiirutasid ja jäänustest oma osa võtsid. Millal ja kes teo toime panid, paraku ei selgunud,» meenutas ta.
Salakütti ajendab Tuule sõnul tegutsema eeskätt omakasu nagu liha ja võimalusel liha või toodete eest ka raha saamine. Mõnel juhul võib ebaseaduslikult panna püssi haarama ka teadmatus või hoolimatus, mõningatel juhtumitel võib olla ka oma vara kaitse, näiteks huntide ja ilveste küttimine oma karja kaitseks või rebase küttimine kanade kaitseks.
Kortsu sõnul on salaküttimisel teisigi põhjusi. Kasvõi see, et mõni inimene lihtsalt ei suuda oma ürgset jahikirge valitseda. «Jahimeheks sobib ikka see inimene, kes on oma kire peremees.» Kuid põhjused on ka sotsiaalsed ja majanduslikud.
Näiteks kui inimestel pole piirkonnas tööd ega kindlat sissetulekut ja on sotsiaalsed riskigrupid, siis neis piirkondades võib salaküttimist rohkem olla. Ja vastupidi, kui majandusel läheb paremini ja tööd jagub, on ebaseaduslikku küttimist jällegi vähem.
Kes see salakütt õigupoolest ikkagi on? Selgitab keskkonnainspektsioon:
Salaküti kohta täpset definitsiooni pole, niisamuti ka näiteks röövpüüdja puhul. Klassikalises mõistes on salakütt isik, kes kütib uluki ilma jahiloata või teeb seda ajal, mil vastavat liiki küttida ei tohi.
Kas salaküti alla liigitada ka isik, kellel on küttimiseks luba olemas, kuid ei märgi luba nõuetekohaselt maha? Sisuliselt jah. Nii et rangeid piire on raske tõmmata. Samas selliseid klassikalisi «mees metsast» juhtumeid on siiski harva, praktika näitab, et pigem on tegu jahimehega, kes mingil hetkel on seaduslikult teelt kõrvale kaldunud, jahiseltsist välja heidetud või midagi taolist.
Salakütid kasutavad Kortsu sõnul üldjoontes hirmutamistaktikat. «Aga keskmine Eesti jahimees salakütti nüüd küll ei karda. Selle hirmuga jahimeest ei võta,» ütles Korts.
Tuule sõnul on olukord jahinduses aastatega märksa paremaks läinud ja ka jahimehed on muutunud järjest seaduskuulekamaks. «Jahimehed on hakanud ka järjest hoolsamalt oma jahimaadel toimuval silma peal hoidma ja keegi kõrvaline isik ei saa kaua ja vabalt võõral jahimaal toimetada. Samas on tulnud teated võimalikust salaküttimisest maaomanikelt või metsas laskmist kuulnud isikutelt, mitte jahimeestelt,» rääkis Tuul.
Nii keskkonnainspektsioon kui jahimehed kinnitavad, et kohalikud elanikud töötavad koos jahiseltsidega selle nimel, et igasugune ebaseaduslik tegevus meie metsades märkamata ei jääks. «Salakütid peavad arvestama sellega, et sotsiaalne kontroll on kõva ja ükski asi ei jää märkamata,» ütles Korts.
Milline loom on kõige kergemini «salakütitavam»?
Nii-öelda kõige kergemini salakütitavam uluk on Tuule sõnul metskits, sest teda jõuab üksinda kanda. Tema lebamiskohast jääb loodusesse koht, mida on võimalik kergesti kinni katta või kõrvaldada. Metskits mahub seljakotti ja peaaegu igasse autosse ja teda on võimalik autosse panna nii, et ühtki karva ega verepiiska autosse maha ei jää, kui ta sealt välja tõstetakse.
Lisaks saab metskitsest täpselt parasjagu liha, nii et seda ei peaks sügavkülma panema. Seega peaaegu korraga võimalik ära tarvitada või ümber töödelda. Põder seevastu on suur loom ja teda kanda ei ole võimalik, lohistamisjälg jääb maha kui vedada. Tõstmiseks on vaja mitut inimest või lausa tõstukit ja sõiduautosse suur loom ei mahu. Ka tõstmisel jääb maha rohkelt karvu ja verd. Liha kogus on selline, et üks inimene ei suuda seda korraga ära tarvitada, hoiustamiseks peab olema suur külmkamber jne.
Millised piirkonnad on salaküttimise poolest kõige probleemsemad?
Kõige probleemsemad salaküttimise piirkonnad on Tuule sõnul Ida-Virumaa ja Võrumaa, kus on olnud mitmeid nn pimedaid juhtumeid. Aga juhtumeid on olnud ka Viljandimaal, Tartumaal, Harjumaal. Läänemaal ei ole selliseid klassikalisi salaküttimisi olnud 10-15 aastat.
Metsast on küll leitud hukkunud jahiulukeid, ka laskehaavadega, keskeltläbi 2-3 põtra aastas maakonnas, kuid siin on suure tõenäosusega tegemist jahipraagiga, st et looma on lastud seaduslikult ja jahimeeste poolt, aga on arvatud, et lask ei tabanud ja haavatasaamisele viitavaid jälgi ei ole leitud. Sellisel juhul võib juhtuda, et uluk ei parane saadud haavast ja sureb hiljem ikkagi kusagil metsas.