Vaid ühe vanema hoole all kasvanud poistel ja tüdrukutel on tihtipeale sund saada varakult iseseisvaks ja tegeleda oma arengust ees ülesannetega, mistõttu võib nende lapsepõlv jääda liiga lühikeseks, tõdeb koolituskeskuse ELLU psühholoog-koolitaja Tiia Lister.
Tulenevalt OECD värskest uuringust selgunud andmetele, mille kohaselt elab Eestis lausa 22 protsenti lastest vaid ühe vanema hoole all, tegi Postimees.ee Listeriga intervjuu üksikvanemaga kasvavate laste ja nende vanemate olukorra kohta.
Millist mõju avaldab lapse arengule vaid ühe vanemaga kasvamine? Kindlasti on üksikvanemaga peres tihtipeale majanduslik olukord raskem, kuid millised on peamised psühholoogilised mõjud lapsele?
Meil on kahjuks olukord alles väga murettekitavas faasis: on häbiväärne rääkida oma üksikvanemaga pere muredest avalikult, erandiks on vaid üksikud foorumid. Meie ühiskonnas on kummalisel kujul arvamus, et üksikvanem on ise süüdi, et ta üksi on ja peaks ka ise kõigi oma asjadega toime tulema. Kahjuks on riigi ja laiema ühiskondliku arvamuse kõrval tihti samasugune suhtumine ka paljudes suguvõsades, kui seal peaks olema keegi jäänud üksi oma lapsi kasvatama.
Soomes näiteks räägitakse kõige rohkem ikkagi sellest murest, mis tekib psühholoogilise poole pealt. Nimelt isata kasvavad lapsed ei omanda vajalikul kujul sotsiaalseid oskusi, mis võimaldavad neil hakkama saada keeruliste olukordadega, kus oleks vaja enesevalitsemist, reeglite järgimist, oma agressiivsuse taltsutamist, turvatunnet ja arusaamist mehelikust käitumismallist.
Üldiselt üksikemal on siiski väga raske saada hakkama murdeeas poiste kasvatamisega ja samuti tütred vajaksid isa tuge suureks kasvamisel.
Kui on tegemist emata kasvava lapsega, siis on kindlasti vaja siiski n-ö naiselikku mõjutegurit noore inimese kasvamise ajal. Vahel on selleks vanem õde, kes siis peab ise kasvama suureks suurema vastutuse kandjana. Näiteks Inglismaal on nende noorte toetamine, kes oma peres kannavad vanemlikku vastutust, eraldi teemaks ja neile pakutakse tuge, abi.
Kuidas saab üksikvanem hakkama selle vastutusega, mis enamasti on kahe vanema õlul?
Meie riik peaks palju panustama eelkõige just psühholoogilise poole toetuseks, et lastele ei ulatuks selle raske elu mõjud, kus üksikvanem rabab tööd teha, et ära elada, nii pole tal jõudu ega aega toetada oma last/lapsi ei kodus ega koolis. Vabaaja tegevustest ma üldse ei räägigi.
Psühholoogina näen, et koolis on tihti vaja, et last kodus õpetatakse, aga üksikvanemaga kodus pole selleks inimest, kellel oleks jõudu seda teha. Nii võib juhtuda, et ka õppimises hakkab lapsel halvasti minema. Ka õpetajad pole tihti kuidagi ette valmistatud, et toetada üksikvanemaga pere last eraldi – tuleb arvestada pere olukorda, kus mõnel juhul võib nooruk olla üksi kodus ja vanem töötab näiteks Soomes, et üldse elamisraha teenida.
Kas ühe vanema hoole all kasvavad lapsed saavad varem iseseisvaks, kuivõrd neile langeb juba lapseeas rohkem vastutust?
Iseseisvumise teemal on nii head kui ka halvad pooled: mina tähtsustaksin psühholoogina halbu pooli. Tihti on üksikvanemaga peres lapsel sund olla iseseisev ja tema lapsepõlv võib jääda lühikeseks. Laps vajab rahulikku kasvamist turvalises keskkonnas ka murdeealisena, et tal oleks võimalus n-ö «täis kasvada» ka psühholoogiliselt. Et ei peaks tegema ja toimetama oma arengust ees ülesannetega.
Lisaks võib tihti olla olukord, et keeruliste suhete ja usaldamatuse kogemuse tõttu ei ole vanemal lähedasemat «sõpra» kui oma laps. See on väga vale lahendus, kuna laps peab nii olema täiskasvanu rollis, vahel ka lepitaja ja lohutaja. Kui üksikvanemate peredele oleks normaalsel kujul olemas riigi poolt psühholoogilist nõustamist, siis poleks seda vaja, vaid ka lapsed saaksid oma muredest rääkida siis seal psühholoogiga veel eraldi.
Te olete pidanud seminari tugiisiku rollist üksikvanemaga perekonnas. Kes need tugiisikud on ja kuidas nad üksikvanemaga peresid aitavad?
Praegu ei mõisteta ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, mida tähendab suurema ja erilise tähelepanu pööramine tugiisikute psühholoogilisele paremale ettevalmistusele tööks üksikvanemate peredega.
Paljudel juhtudel ei mõisteta üldse, et tegemist on erivajadustega eriliste peredega ning neid tuleb aidata teisti ka psühholoogilises plaanis ja neile toetava lähisuhete võrgustiku loomisel. Meie riigis puuduvad veel siiski selles olukorras ja ka materiaalses seisus vabatahtlikud tugipered, kellel oleks jõudu, aega ja tahtmist panustada tuge vajava üksikvanemaga pere toetamiseks kasvõi kord kuus. See on jälle täiesti eraldi töövaldkond, mida riik peaks arendama oma perede ja laste heaks.
Kõigepealt peaks siiski suutma tekitada tugijõududega - üksikvanemad selleks lisajõudu ei oma vähemalt praegu - algatusgrupi, kes aitab jõuda üksikvanemate toetajate ühenduseni. Sealt edasi saab arendada erinevaid tegevusi üksikvanemate abistamiseks.