Kommenteerides suurt üksikvanemate osakaalu Eestis, nentis sotsiaalministeerium, et ühe vanemaga perede vajadused sõltuvad ka üksijäämise põhjustest.
Ministeerium: ühe vanemaga perede vajadused sõltuvad ka üksijäämise põhjustest
29. aprill 2011, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Põhjustest tulenevalt võivad antud pered erineda ka oma probleemidelt ja vajadustelt,» selgitas sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Liina Kanter Postimees.ee’le. Ta nentis, et ühe vanemaga perede probleemidest rääkides ei tohiks piirduda vaid majandusliku toimetuleku ja vaesuse näitajatega. «Pered võivad kogeda erinevaid probleeme, mis võivad olla seotud näiteks lapsepäevahoiuga, koolitusvajadusega taseme- ja täiendõppeks jne.»
Sotsiaalministeeriumi analüüsis «Ühe vanemaga pered: probleemid, vajadused ja poliitikameetmed» tuuakse lähtuvalt üksijäämise põhjustest välja neli erinevat üksikvanemaga perekonna tüüpi. Esiteks üksikemaga pered, kelle lapse sünniaktis puuduvad isa andmed või need on tehtud ema ütluse alusel. Teiseks üksikemaga pered, kelle lapse sünniaktis on isa andmed olemas, kuid vanemad ei ole kunagi koos elanud või abielus olnud. Kolmandal juhul on vanem lapsi üksi kasvatama jäänud vanemate kooselu lõppemise või abielu lahutuse järel. Neljandal juhul on vanem lapsi üksi kasvatama jäänud seetõttu, et tema partner suri.
Euroopa riikides tehtud uuringu kohaselt võib sõltuvalt üksijäämise põhjustest erineda üksikvanemate vanuseline ja hariduslik taust, mis omakorda mõjutab ka perekonna majanduslikku toimetulekut. Nii näiteks on nn vallalised üksikemad paljudes riikides suhteliselt nooremaealised vanemad, kellel on nooremast east tingituna madalam haridustase ja seetõttu ka raskem tööd leida – võrrelduna nende üksikvanematega, kes kasvatavad last või lapsi üksi kooselu lõppemise, lahutuse või teise vanema surma järel ning kogevad üksi jäämist hilisemas eluetapis. Seega võivad nn vallalised üksikemad vajada esmalt taseme- või täiendkoolitust, et üldse sobiv töö ja parem sissetulek leida.
Eestis puudub täpne statistika, mis võimaldaks detailselt iseloomustada üksikvanemate eri rühmi ja nende tausta lähtuvalt üksijäämise põhjustest.
Andmed erinevad
Keskmiselt kasvas Eestis ühe vanemaga leibkondades 2007. aasta andmetel 1,4 last. Mida vanemad on lapsed, seda suurem protsent neist elab ühe vanemaga leibkondades: kui alla 7-aastastest lastest elas 2007. aastal ühe vanemaga leibkondades 8 protsenti, siis 15–17-aastastest juba kaks korda rohkem.
Sotsiaalministeeriumis on hetkel ettevalmistamisel «Laste ja perede arengukava 2011-2020», millega soovitakse suuremat tähelepanu pöörata ka ühe vanemaga lastele suunatud poliitikate arendamisele.
Teenuste kujundamisel on Liina Kanteri sõnul vaja arvestada nii üksi last kasvatava vanema kui ka laste vajadusi. «Ministeerium kavandab läbi laste ja perede arengukava luua senisest enam võimalusi peresid toetavate kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse suurendamiseks, elanikkonna teadlikkuse tõstmiseks abi saamise võimalustest, suuremat ennetustegevust, varajast märkamist, kvaliteetset ja adekvaatset abi.»
Kuigi OECD uuring «Doing Better for Families» tõi välja, et 22-protsendilise üksikvanemate osakaalu (osakaal põhineb Euroopa Liidu sissetuleku ja elamistingimuste statistika andmebaasil EU-SILC) poolest on Eesti OECD liikmesriikide esirinnas, näitavad Eesti Statistikaameti andmed midagi muud.
Nimelt 2007. aasta leibkonna eelarve uuringu järgi elas Eestis 24 000 leibkonda, kus laps või lapsed elasid ühe täiskasvanuga. Kõikidest alla 18-aastastest lastest elas seega 13 protsenti ühe täiskasvanuga leibkondades. Statistikaameti 2010. aasta leibkonna eelarve uuringu andmetel on ühe vanema hoole all kasvavate laste arv vähenenud 21 500-le.