Utsali küla ühe vana talumaja poole, mis kenasti korda tehtud, vaatasid külainimesed eile väikese pelgusega. Mõni astus sisse, mõni ei tihanud. See oli kaitsepolitseinik Tarmo Laulu maja.
Tarmo Laul – hea ja kindel Võrumaa mees
6. mai 2011, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles Võrumaa Sõmerpalu valla külas, selles majas, kust naabreid näeb, aga kiviga viskama ei ulatu, kasvas Tarmo Laul üles. Mitte ainult ei kasvanud, vaid elas ka nüüd koos oma perega suviti rohkem seal kui Võru korteris. Vanad taluhooned olid tema käe all aastatega uue ilme saanud.
«Tarmo oli üks tavaline maapoiske,» meenutas eile üks naabrimees. Poiss kasvas Utsalis vanaema Mare juures, käis kõigepealt Kurenurme koolis, mis nüüdseks on kinni pandud, ja keskkooli lõpetas Antslas.
Klassivend Antsla ajast, Margus Anier mäletas, et Tarmol oli elukutsevalik varakult tehtud. «Ükskord, kui ostsime poest mängukaartide paki ja avastasime, et kolm kaarti puudu, oli Tarmo pannud tähele, et need kolm olid leti alla jäänud,» meenutas Anier. «Ja siis ta ütleski, et tahab tulevikus kindlasti politseiuurijaks saada.»
Puuduvad kaardid said poisid ilusti kätte.
«Korralik koolipoiss oli, kena noormees, lustakas ja lõbus, vahel tagasihoidlikum,» meenutas klassijuhataja Aive Trummal.
Varakult naisemeheks ja isaks
Antsla poistele meeldis malet mängida, ja kord, kui muusikud Peeter Volkonski ja Jaan Villem Sibul Antslas kontserti käisid andmas, olid noormehed nii hakkajad, et kutsusid muusikud endaga malet mängima.
«Kolmekesi mängisime meeste vastu, Tarmo ka, ja kaotasime,» meenutas Anier, kellest on nüüdseks saanud piirivalvur.
Keskkooli järel läks Sõmerpalu noormees Tarmo Laul Tallinna sisekaitseakadeemiasse ja temast saigi uurija. Oma väikesest klassist oli ta esimene, kes naise võttis ja isaks sai.
«Kui meil oli siin vaja kopratammi lammutada või teha midagi muud, mis jahimeestel vaja ette võtta, tuli Tarmo ikka koos naise, oma kahe poiskese ja koeraga,» meenutas Utsali küla mees, Sõmerpalu jahtkonna esimees Toomas Kaun.
Perekond oli Laulule väga oluline – naise ja poistega veetis ta iga võimaliku hetke.
«Tarmo oli selline mees, keda ei pidanud kunagi tagant utsitama. Kui tuli jutuks, et mõni kopratamm vaja jälle lammutada, helistas ta mõni päev hiljem ja teatas, et see on nüüd tehtud,» rääkis jahtkonna juht veel ning jäi siis vait ja neelatas.
Jahimeheõnne jagus
Kui Laul viis aastat tagasi, siis juba kaitsepolitseinik, jahiseltsi astuda tahtis, jäid Sõmerpalu mehed hetkeks mõtlema: ikkagi kaitsepolitseinik. Aga kuna mehed teadsid juba Tarmo vanaisa kui aktiivset jahimeest, võeti noormees enda sekka ning ei kahetsetud.
«Aga tal oli alati selge vahe sees: üks asi on töö ja teine asi oli olla jahimees,» lausus Kaun. «Tööasjadest ei rääkinud ta kunagi. Ta oli sõbralik, eetiline, tähelepanelik mees ja igav polnud temaga kunagi.»
Kaun tõdes, et jahimeheõnne Laulul jagus: «Ta oli sellist tüüpi, kellele kippus loom peale tulema.»
Kaitsepolitseiameti Lõuna osakonna direktor Janek Järva otsis eile neid kõige õigemaid sõnu, kuidas kurja käe läbi hukkunud lähedast kolleegi iseloomustada.
«Tarmo oli suurepärane inimene, ta oli hea, kindel mees... Just niisugune ta oligi! Teda sai alati usaldada – nii inimese kui professionaalina. Teda iseloomustas korrektsus ja täpsus. Meil pole enam väga head spetsialisti. Ei ole kirjeldamatu kurjuse tõttu,» rääkis ta.
Järva sõnul on ligi kümme aastat kaitsepolitseis teeninud Tarmo Laul osalenud paljude kriminaalasjade uurimisel.
«Temast tegi eriti hea professionaali väga hea suhtlemisoskus ja inimeste tundmine. Ta oli avatud, rõõmsameelne, hea huumorisoonega,» kirjeldas 2003. aastast koos Lauluga töötanud Järva oma kolleegi ja peaaegu ohates tõdes, et emotsionaalselt on tal praegu väga raske.