Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eestis püsib usk abordi normaalsusest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Naistearst Kai Haldre. | FOTO: Liis Treimann

Põlvest põlve päranduv uskumus, et rasestumisvastased vahendid on kahjulikumad kui abort, põhjustab koos ebausaldusväärsete rasestumisvastaste vahendite kasutamisega Eestis ebaeuroopalikult kõrge abordimäära.


«Aga ema ütles, et pillid on kahjulikumad kui abort!» põhjendab nii mõnigi abordisoovija, kes on ilmunud naistearst Kai Haldre vastuvõtule.

Selline seisukoht on alusetu, kuid ilmutab end Eestis ikka ja jälle. Väärkujutelm klapib hästi kokku ka tõsiasjaga, et lõviosa aborti teinud naistest on kasutanud ebausaldusväärseid rasestumisvastaseid vahendeid.

Kahtlased meetodid


Haldre kaasautorlusel valminud Tartu Ülikooli naistekliiniku uurimisaruanne «Eesti naiste tervis: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine» toob välja, et abordiga lõppenud raseduse tekke ajal kasutas mõnd rasestumisvastast vahendit 57,4 protsenti küsitletud aborditegijaist.
Neist 38,2 protsenti n-ö luges päevi ja 34,9 protsenti panustas katkestatud suguühtele.

«Selliste ebakindlate meetodite kasutamist Põhjamaades ei näe. Eestis on see kahjuks väga levinud,» ütleb Haldre, kelle sõnul ei saa olukorras süüdistada üksnes naisi.

Vaid alla neljandiku aborti teinutest vastas, et on saanud enne või pärast aborti nõustamist rasestumisvastaste vahendite osas. «Kolmandik naistest ei pöördunud abordijärgsesse arstlikku kontrolli. Me ei tea, kas inimene sellises olukorras lihtsalt ei mäleta kogu infot, mida arsti juures jagati või tegelikult ka vahenditest ei räägitud,» arutleb Haldre.

Tervise Arengu Instituudi koduleheküljel leiduv Eesti raseduskatkestusandmekogu statistika annab aimu sellestki, millises Eesti piirkonnas on abort kõige levinum.

Ida-Virumaal tehti mullu 100 elussünni kohta kokku 101,2 aborti, millest valikaborte (naise soovil tehtud) oli 82,2. 1996. aastal tehti Ida-Virumaal saja elussünni kohta tervelt  207,7 aborti, millest valikaborte 188,8 aborti. Eesti keskmine oli mullu saja elussünni kohta 70,5 aborti (56,3 valikaborti).

Linna ja maa erinevus on ses vallas kadunud, kuid Eesti madalaim abordimäär valitses mullu Hiiumaal – 28,8 aborti 100 elussünni kohta.

Omal soovil abordi teinute keskmine vanus oli mullu 28,3 aastat. Lõviosa naistest on kesk- või keskeriharidusega, kuid kõrgharitute arv on 2001. aasta 9,5 protsendi tasemelt tõusnud 14,3 protsendi peale.

Valikabordi tegijad on valdavalt töötavad naised (57 protsenti) ja nad on abielus või vabaabielus (kokku 57 protsenti). 71,4 protsenti naistest on abordi kasuks otsustades vähemalt ühe lapse ema. Abortidel on kalduvus korduda: korduvabortide osakaal oli mullu 60,3 protsenti kõigist valikabortidest.

Kes teevad aborte


Haldre sõnul pole Eestis samas kunagi tehtud nii vähe aborte kui praegu (2007. aastal 8900 valikaborti 1992. aasta 25 803 vastu). Et Eesti ei ulatu siiski veel Lääne-Euroopa tasemele, selles on süüdi raske Nõukogude pärand. «Lääne-Euroopas on maailma kõige väiksemad abordiarvud, Ida-Euroopas on alati olnud ühed suuremad,» ütleb ta.

Haldre märgib, et kui läänes teevad kõige vähem aborte regulaarset suguelu elavad naised, enim aga teismelised ja 40-aastased naised, siis Eestis on asjad vastupidi.
Eestis on tüüpiliseks aborditegijaks perekonnaelus naine, kes soovib kunagi veel lapsi saada. Selline olukord on seletatav just umbusuga rasestumisvastaste vahendite suhtes.

«Nõukogude Liidus legaliseeriti abort varakult, kuid sellega ei kaasnenud absoluutselt rasestumisvastaste vahendite levikut, need olid peaaegu et keelatud. Lääne-Euroopas legaliseeriti abort alles 1970.–1980. aastate vahetusel,» ütleb Haldre.

«Kuid selleks ajaks oli saavutatud juba laialdane rasestumisvastaste vahendite levik. Venemaal ja tema mõjusfääris olnud maades käis asi vastupidi – pillid tulid meile alles 1990. aastatel. On isegi hästi, et nii lühikese ajaga on saavutatud nii suur langus,» lisab ta.

Abordi põhjused

•    Enne viimast raseduse katkestamist oli oma partneriga abordist rääkinud 78,9% naistest (uuringus ei märgita, mida partner asjast arvas).
•    Viimase raseduse katkestamise põhjustest olid esikohal majanduslikud põhjused (37,2%). Järgnesid ebakindel või probleemne paarisuhe (23%), väike elamispind (17%), valmisoleku puudumine lapse kasvatamise eest vastutada (16,8%), pooleliolevad õpingud (16%), soovimatus saada last selle partneriga (11,9%) ning ebaküpsus emarolliks (11,1%).
•    Lisaks nimetasid naised soovimatust last üksi kasvatada (10,4%), liigset noorust (8,1%), partneri või vanemate survet (8%), olukorda tööl (5,7%), abi puudumist lapsehoidmisel (3,5%), aja puudumist lapse jaoks (3,4%), soovimatust ohustada paarisuhet või pere ühtsust.
•    Muid põhjuseid raseduse katkestamiseks nimetas 31% naistest.
Allikas: Tartu Ülikooli
naistekliiniku uurimisaruanne

Tagasi üles