Riigikogu liige Andres Herkel kirjutab oma ajaveebis, et majanduslanguse tingimustes tuleb koalitsioonil lõpetada poliitiline punktikorjamine ja tegeleda tõsiste probleemidega.
Herkel: peaminister peaks poliitilise punktikorjamise lõpetama
24. oktoober 2008, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui liita meie senised vead ning maailmamajanduse allakäik, siis jätkuvalt vigu tehes põrutame hooga kuristikku. Paari aasta eest uljalt jagatud lubadused peegeldasid jätkuva edu ootust ja vastasid valija maitsele. Nüüd tunnistame, et aasta eest tehtud eelarveprognoos oli ebarealistlik ning uljas maksupakett on tagasi võetud. Nii lõppeva kui tuleva aasta eelarvel kärbiti tiibu, aga liiga vähe.
Kehtib hasartmänguloogika, et võites saad rohkem, kui julgesid loota, aga langedes kukud palju sügavamale, kui esialgu kartsid. Nii läheb meie riigieelarvetega, mis tähendab, et 2008 läheb defitsiiti ja Eesti Panga viimase prognoosi valgusel pole ka lootust, et 2009 võiks kokku tulla.
Olukorra lahendamiseks üksnes reservidele loota on lühinägelik. Vähim, mida praegu tegema peab, on mõelda sellele, kuidas suuta ohjata 2010. aasta eelarvet. Riigikogu majandusarutelul rõhutas Toomas Luman, et kui ettevõtetel tuleb uues olukorras hakkamasaamiseks teha drastilisi otsuseid, siis on vale eeldada, et riik saab hakkama ilma midagi muutmata. Ilmselt on tal õigus, et muuta tuleb halduskorraldust ja haridust. Lisagem eurole üleminek ja vajadus kärpida veel otsustavamalt riigile üle jõu käivaid kulusid.
Aga on midagi, mida tuleb muuta enne seda. Suurim probleem on mu meelest võimetus muuta poliitilist käekirja. Praegune käekiri on kujunenud majanduskasvu ja üha teravneva poliitilise konkurentsi tingimustes. Selle põhisisu on punktikorjamine, mis on allutatud mõne lihtsa PR-meetodi ülimuslikkusele. Visandan need siinkohal pisut vaba sulega:
* esita ainult häid sõnumeid, las halbu esitavad sinu konkurendid;
* kui sul sellele vaatamata on halb sõnum, siis katsu panna konkurendi suhu veel halvem;
* ära kunagi alusta avameelset arutelu probleemi olemusest, vaid oota kuni konkurent närvid kaotab ja seda teeb, sest siis saad võimaluse teha kõik halvad sõnumid tema omaks.
See on kurb, aga umbes selliste reeglite järgi on toiminud kõik viimased koalitsioonid ja minu arvates süvenevalt halvas suunas. Sisulised lahendused mõistagi kannatavad. Midagi muuta aitab siin ehk üksnes praeguse olukorra tõsidus.
Kõige hullemini torkas kirjeldatud olukord silma eelmisel kuul, vahetult enne riigieelarve eelnõu valmimist valitsuses. Igapäevane meediasõda tõi aina esile uusi maksuähvardusi ja partnerite süüdistamist uute maksude kavandamises. Meediasõda võis alguse saada mõnest egoistlikust väikehuvist, kuid lõppkokkuvõttes toimis ta Eesti ühishuvide vastu hoolimata sellest, et lõppotsused tulid enam-vähem tasakaalukad. Kardan, et see värske kogemus pärsib nii Eesti Panga majandusprognoosi kui ka 2010. aasta eelarveprobleemide õigeaegset ja sisukat arutelu.
Üks eelmise valitsuse ja riigikogu suuremaid vigu oli külm suhtumine eurotsooni üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmisse. Siis öeldi, et las «majanduskasvaja» kasvab, meie inflatsiooni pidurdamiseks samme ei astu. Praegu oleks eurotsooni kuulumisel oluline stabiliseeriv mõju. Kui paari aasta pärast avaneb uus võimalus, siis võime ehk kardetud inflatsioonikriteeriumiga toime tulla, kuid küsimus on hoopis selles, kas suudame hoiduda eelarvepuudujäägi muutumisest krooniliseks haiguseks.
Meenub näide peaministrist, kes aegunud PR-õpetuse järgi esinedes pälvis ettevõtjate nõutu küsimuse: kas ta pole mitte mõne teise, meist palju edukama riigi peaminister? Loodame, et see oli möödarääkimine, millest tehakse järeldused. Kui ei, siis on uute vigade tegemise oht erakordselt suur.