Iivi Anna Masso: sulguv Euroopa

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iivi Masso
Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Pärast aastakümneid kestnud pingutusi Euroopa ühtsuse ja vabaduse nimel libiseb Vana Maailm silmanähtavalt hoopis suletuse suunas. Kas tõesti tulid lõimumise piirid juba ette, küsib kolumnist Iivi Anna Masso.
 

Soome omamoodi ajalooliste parlamendivalimiste tulemusena näeme mõni nädal hiljem sama ajaloolist ummikut valitsusläbirääkimistel. Erimeelsusi on palju, kuid need ei puuduta immigratsioonipoliitikat, ehkki just see sai suure osa soomlastest suhtuma üllatusvõitjaisse Põlissoomlastesse kõhedusega.

Olulisim tüliküsimus puudutab Portugali aitamist. Laiemalt on küsimus Euroopa Liidu edasises arengus, üleilmastumises, rahvusvahelises koostöös ja avatud maailma väärtustes ning selles, milline on Soome roll selles kõiges.

Ehkki Põlissoomlaste esilekerkimine ja ilmselt ka jõudmine Soome valitsusse on oma äkilisuses ­Euroopaski unikaalne nähtus, näeb suunda sulgumise poole ka mujal. Samal ajal kui Soomes väänatakse kätt Portugali ja kaudselt kogu eurotsooni saatuse üle, pürgitakse mitmel pool Euroopas vaba liikumist tagava Schengeni lepingu kaotamise poole – vaid mõni aasta pärast seda, kui ka Eesti ühise viisaruumi liikmeks sai.
Prantsusmaa, kes aastakümneid sai õdusalt läbi oma endiste Põhja-Aafrika kolooniate autoritaarsete valitsustega ega muretsenud kuigivõrd nende riikide elanike inimõiguste üle, nõuab nüüd piirikontrolli taastamise võimalust oma idanaabri Itaaliaga, et takistada samast Põhja-Aafrikast kaose ja vägivalla eest põgenevate hordide sissepääsu oma riiki.

Oma «barbarid», kelle pärast muretseda, on jätkuvalt olemas ka siin Põhjamaal. Ehkki Soome politsei alles mõne aja eest kinnitas, et Balti riikide liitumine Schengeniga Soomes kuritegevust ei lisanud (vastupidiselt sellele, mida Soome juhtivad ajalehed mõista andsid), on tänaseks jälle jutt «Baltikumi kriminaalidest» elavnenud ning Skandinaavia maade politseinikud nõudvat piirikontrolli taastamist Balti riikide suunal.

Võttes arvesse viimaste aastakümnete pingutusi Euroopa ühendamise nimel, on praegune areng hämmastav. Kas tõesti tulid ­Euroopas integratsiooni piirid juba vastu? Kuivõrd on kasvav skepsis ­Euroopa ühineva majanduse ja vaba liikumisruumi vastu seotud Põlissoomlastega, «multikulti surmaga» ja üle­euroopalise parempopulismi tõusuga?

Hirmusegane püüd sulgumise poole on arvatavasti nii majandussurutise, paljudele liiga jõuliselt ja elitistlikult edendatud integratsiooniprotsessi kui ka võib-olla ikka veel paarkümmend aastat tagasi aset leidnud idapoolse Euroopa vabanemise tagajärg.

Majanduskitsikus sunnib alati patuoinaid otsima. Kui araablased leiavad neid õigustatult oma autoritaarsetes liidrites, pöörduvad demokraatlikus Euroopas pilgud võõraste, «teiste», poole.
BBC raporteeris äsja, et Ida-Euroopa immigrandid on kasvatanud aastail 2004–2009 Suurbritannias SKTd viie miljardi naela ehk ligi kuue miljardi euro võrra. Sellest hoolimata hirmutatakse Soomes rahvast «Eesti ehitajaga» veel enam kui varem.

Samas võib «multikulti surma» tõlgendada mitmeti. Lääne-Euroopa poliitikute tõdemus, et kultuurierinevuste säilitamise nimel eraldumist ja mittesulandumist toetav ideoloogia on oma aja ära elanud, on ainult positiivne. Lahkelt mõistev hoiak islamiäärmuslaste ja nende inimvaenulike nõudmiste suhtes ei ole teinud tavaliste sisserändajate elu kergemaks ega parandanud enamuste suhtumist uutesse vähemustesse.
Parimaks tõendiks fundamentalismi soosiva «multikulti» mõttetusest on araabia kevad – kui romantiseeritud «erinevusele» pole õigustust «teiste» algseil kodumail, siis miks vajame seda Euroopas?

Kuid alati on ka neid, kes «multikultile» lõppu kuulutades saadaksid meeleldi kõik vale päritolu ja vale välimusega inimesed oma põlisest rahvakodust välja. Ksenofoobia on üks ühendav tegur parempopulistlikes liikumistes, kuigi need on muidu olemuselt eri maades vägagi erinevad hoolimata sellest, et neid kiputakse liigagi varmalt ühe puuga mõõtma.

Näiteks Briti rahvuspartei BNP ja perekond Le Peni juhitud Front National Prantsusmaal on puhtalt ksenofoobiale üles ehitatud parteid, samal ajal kui nendega tihti võrreldud Norra Progressierakonna (Fremskrittspartiet) ja Taani Rahvapartei (Dansk Folkeparti) vähemuskultuuride kriitika on seotud siira sooviga kaitsta liberaalseid väärtusi.

Mõlemad on seisnud vastu vähemustesse kuuluvate naiste ja tüdrukute õiguste rikkumisele, mida laiem ühiskond on tolereerinud kultuurierinevuste austamise sildi all. Kui Taanis tõsteti välismaalt abikaasa maaletoomise õiguse eapiir 24 eluaastani, süüdistasid naabrid taanlasi ksenofoobias, kuid kohalikud mosleminaised tänasid vaikselt valitsust, sest nii takistati nende kogukondades levinud, suguvõsade korraldatud sundabielude sõlmimist.

Samuti võitles Hollandis aastal 2002 mõrvatud, parempopulistiks peetud sotsioloogist poliitik Pim Fortuyn vähemuste hulgas vohava homofoobia vastu. Praegu jätkab seda tööd Iraanis sündinud hollandlane Ehsan Jami.

Mõistagi võib ka siiras liberaalsete väärtuste kaitse libiseda liigsete üldistuste kaudu umbusu ja isegi vaenulikkuseni kõige võõra ja erineva vastu, nagu on teatud määral juhtunud Taanis ja Geert Wildersi Vabaduspartei puhul Hollandis. Samas ei võiks üdini konservatiivsetelt Põlissoomlastelt ­oodata hetkekski vähemusnaiste või geide kaitset.

Üks põhjustest populismi tõusule, millest meeleldi ikka veel ei räägita, ongi Euroopa ühiskondade tahtmatus rääkida kultuurierinevustest tekkivatest tegelikest konfliktidest või suutmatus vaadelda islamiäärmuslust sama kriitiliselt, kui vaadeldakse kodukootud fundamentalistlikke, ksenofoobseid, homofoobseid ja misogüünseid liikumisi.

Kui nendes küsimustes rakendatakse topeltstandardeid ja tehakse probleemidest tabu, vallutavadki avaliku arutelu kultuuridevaheliste kontaktide ja konfliktide üle populistid.

Ja ometi sisaldab Euroopa sulgumine tunduvalt enamat kui lihtsustatud reaktsioone kultuuritaustast sündivatele konfliktidele või lihtlabast pelgust võõraste vastu. Schengeni piiride sulgejad ei vaata kultuurilisi ega poliitilisi erinevusi, nad tahaksid lihtsalt avaneva maailma taas kitsamaks, suletumaks ja ehk näiliselt turvalisemaks teha.

Meie kandis võitlevad lähibarbarite vastu kõige agaramalt sotsiaaldemokraadid, mistõttu ka ksenofoobia ühene seostamine parempoolsusega on asjade ülemäärane lihtsustamine.

Soomes peetakse Põlissoomlasi radikaalseteks uuendajateks selles mõttes, et nad lõid oma jõulise sissesõiduga segamini sealse harjumuspärase konsensuspoliitika. Nende enda poliitika sisus pole aga midagi uut ega radikaalset – vastupidi, see esindab igatsust tagasi millegi varasema, kinnisema, väiksema ja kohalikuma poole, varju mitte ainult avatud Euroopa ja globaalse vabamajanduse eest, vaid ka eemale dekadentlikust kunstist, Paabeli keeltesegadusest ja liiga keerulistest sõnadest.

Kui miski ühendab uusparempoolsust, või pigem uussulgumist, mis hõlmab ka vasakliikumisi, siis on see igatsus tagasi kadunud maailma poole, kaotatud paradiisi suure kurja maailma eest.

Ian Buruma ja Avishai Margalit on sulgumist, mida esindavad nii marurahvuslased kui ka islamiäärmuslased, kirjeldanud kui provintsi võitlust metropoli vastu, maaelu igavest umbusku urbanistliku ja pahelise linnaelu vastu.

Bulgaaria politoloog Ivan Krastev nimetab praeguse Euroopa protestimeeleolusid tabavalt pro-status-quo-radikalismiks: vastupidiselt 1968. aasta põlvkonnale, kes tahtis maailma ilmtingimata muuta, tõrgub nüüdne protestiliikumine pigem muutuste vastu, soovides hoopis taastada eelneva põlvkonna elu.

Irooniline ongi see, et samal ajal kui lõunanaabrid Vahemere taga mässavad eluga riskides, nõudes avatumat ja vabamat ühiskonda, nõuavad ­Euroopa uusumbsed protestiliikumised kinnisema maailma tagasitulekut. Ometi on ajalugu õpetanud, et kookoni turvalisus on illusioon.

Seda enam jääb loota, et maad võtnud sulgumise trend jääb suhteliselt marginaalseks ning et piiride ja meelte sulgemise asemel õpime julgemalt arutama selle üle, kuidas ja millistel tingimustel avatud ühiskonnas koos elada.

Autor on ajakirja Diplomaatia peatoimetaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles