/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Kas oleksite nõus elama väikeses korteris koos kitse, koera, merisigade ja lindudega? Ukrainlanna Olena Vool on. Naise loomaarmastus on nii suur, et oma elu tal puudub. Poole aasta jooksul on ta elanud kolmes eri kohas ja talve hakul pole tal ikka veel kindlat kodu, ent ei loobu oma loomapargi rajamise mõttest, kirjutab Risto Berendson.
Olena Vooli tee tuntusele oli veider. Ja lihtne. Pruukis tal kevadel vaid uudistesaate «Reporter» kaameramees oma Kuressaare üürikorterisse sisse lasta, kui pool Eestit sai teada, et ta elab linnakorteris koos kitse ning hulga muude karvaste ja sulelistega.
Tuntuks saamine ise lõppes muidugi kurvalt. Korteriomanik tõstis naise koos tütre Marelle ja kogu issanda loomaaiaga lihtsalt tänavale. Naine leidis oma loomadele uue ulualuse Harjumaal Nissi vallas. Ise kolis ta aga Tartusse, kust käis nädalas paaril korral paarisaja kilomeetri kaugusel loomi talitamas.
Ent uueski kohas kiskusid naise suhted pererahvaga lõpuks viltu ning suvel oli ta sunnitud sealtki lahkuma. Ainult et kulutuste katteks pidi ta maha jätma kaks hobusevarssa, sest pererahvas arvas naise olevat tekitanud neile kulusid 20 000 krooni eest.
Siiski. Augustis paistis tulevik olevat helge. Vool arvas, et saab oma elu lõpuks ometi joonde. Ta oli leidnud endale ja oma loomadele uue peatuspaiga, sest teda oli oma majapidamisse nõus vastu võtma Saaremaal Randvere külas elav mees.
Kuressaarest seitsme kilomeetri kaugusele jääv Randvere sobis asukoha poolest ideaalselt, sest nii sai tütar Marelle probleemideta Kuressaare põhikooli kolmandas klassis edasi käia. «Ta on seal autahvlil,» ütleb Olena Vool uhkusega.
Ent nüüd seisab naine taas lõhkise küna ees. Taas kord on suhted pererahvaga viltu läinud. Põhjuseks nimetab naine sedakorda fakti, et peremees soovis nende lehmalt piima saada. Kuid paraku kunagi 5000-kroonise lihahinnaga tapamajja viimisest pääsenud lehm piima ei andnud ja asi lõppes septembris järjekordse majast välja tõstmisega.
Eks igaühel on selles loos oma tõde. Kuid nii põhimõttekindlaid loomaarmastajaid kui Olena Vool on Eestis vähe. Pärast tütrega telgis magatud paari ööd hakkas kohalikel elanikel naisest kahju.
Kohaliku puidutöökoja juht võttis nad oma töökoja puhkeruumi elama. Tema linnud ja lehm leidsid ulualuse tühjalt seisvas loomalaudas, hobused ja lambad närivad muru kohaliku külanaise õunaaias ja heinamaal. «Kuid eks see, et me siin puidutöökojas praegu magada saame, on ainult ajutine lahendus,» ütleb nelja-aastaselt Ukrainast Eestisse kolinud ja puhtalt eesti keelt rääkiv Olena Vool.
Nii otsib ta taas endale ja loomadele Saaremaal ajalehekuulutuse kaudu uut kodu. «Raske on, üks tahab palju raha, teise juurest oleks mul lapsel kaugel Kuressaares koolis käia, kolmas otsib endale koju naist,» ütleb kummidetaile tootvas tehases koristajatööd tegev naine.
Ta on eluraskustega harjunud ja püüab olla positiivne. Isegi vaatamata sellele, et viimased kuu aega on temaga juhtunud võib-olla et liialtki palju halba. Esmalt sai surma pere pikaaegne lemmik, Olena kuulsaks teinud kits Lomon, kelle naine kunagi šokis tallena surnud kitseema laiba kõrvalt päästis ja elule tagasi tõi.
«Ühel hommikul leidsime Lomoni laiba peadpidi aiavärava vahelt,» räägib naine. Ta kahtlustab, et looma hukkumise taga oli inimese kuri käsi. «Arvestades kohapeal avanenud vaatepilti, ei saanud ta ise kaelapidi värava vahele kinni jääda, pigem oli värav jõuga kinni tõmmatud.»
Vähe sellest, samamoodi leidis otsa pere puudlist lemmikkoer. Tema sai surmavaid vigastusi, kui naine koeraga koos uut võimalikku elukohta vaatama läks, pererahva bokser aga aiast välja pääses ning jalutusrihma otsas olnud puudlit halastamatult pures.
Naist Saaremaal tabanud vintsutused sunnivad küsima, miks ta jonnakalt jätkata üritab ja saare tolmu jäädavalt oma jalgelt ei pühi. «Saaremaa on meie koht, ma tunnen seda igast küljest,» põhjendab naine.
Tema arvates on just Saaremaa parim paik oma pikaajalise unistuse täitmiseks. Unistus on luua sinna loomapark. Koht, kuhu inimesed saaksid lihtsalt tulla ja loomade juures oma närve rahustada. «See ei ole mõeldud rahateenimiseks, see on mõeldud inimestele heategemiseks,» ütleb Olena. «Ma tahan, et loomad liigutaksid inimeste südameid. Pakuksid silmailu. See on minu missioon.»
Missioonist ajendatuna on ta sõitnud korduvalt Tallinna vahet ja rääkinud loomaaia direktori Mati Kaaluga. Oma pöörasemates unistustes on naine avaldanud, et sooviks loomaparki kunagi ka kaelakirjakuid.
Nii pole ime, et mõned inimesed Olena Vooli hulluks peavad. Ise ta end sellest heidutada ei lase. «See on alati nii olnud, et kes teistest rohkem silma paistab, seda peetakse hulluks,» ütleb naine. «Ma ei ole äraostetav ega arg. Ma tahan inimestele head.»
Kommentaar
Vladimir Fainštein
Tallinna loomaaia zoo-abidirektor
Loomaarmastaid Eestis on palju. Eriti selliseid, kes oma koju kümneid kasse veavad ja nii naabrite pahameele põhjustavad. Olena Vool on aga hoopis teine teema. Ta on meie juures käinud ja rääkinud, et saab oma loomaparki Moskvast kaelkirjakuid ja teisi loomi. Ja et kas meie saame talle ka teatud loomi anda.
Me ei saa teda selles suhtes aidata, oleme alati öelnud, et niisugune üritus nõuab suurt vastutust. Loomi kuhugi tuua on tõesti tore, aga alati peab mõtlema, mis neist edasi saab. Suvel on nad põllu peal kõndides tõesti uhked vaadata, aga mis talvel juhtub? Loomade pidamine nõuab eritingimusi, seda isegi põllumajandusloomade puhul, kellele on vaja talvel näiteks sööta.
Inimese kinnisidee mahategemine pole üldse loomaaia asi. Kuid loomapargi pidamine on väga kallis ja suurt vastutust nõudev ettevõtmine. Seetõttu on mul Olenast veidi kahju.