Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor Eve Kikas leiab, et kui üldse 1. klassi pääsemiseks lapsi valida, oleks mõtet teha katsed, mis lähtuvad sellest, mida kool edaspidi lastelt nõudma hakkab. Nii näiteks laseb grupiõpet tähtsustav Rocca al Mare kool juba katsete ajal lastel teha rühmatööd.
Kikas rõhutas, et pooldab igal juhul katsete mittetegemist: «Arenguliselt oleks väga tore, kui ühes klassis oleks eri võimetega lapsed.» Tema sõnul pole lastega katsetamine ega üleüldse inimeste selekteerimine ühiskonnale hea, pealegi on vanuses 6-7 aastat laste areng nii erinev, et ühtset latti pole võimalik seada.
Katseid peab ta põhjendatuks vaid koolides, millel on spetsiifiline valdkond, mida süvendatult õpetatakse, näiteks muusika, kunst vms.
«Loogiline oleks, et katsed tehtaks lähtuvalt sellest, millele see õpetus hakkab hiljem toetuma – kui on spordiklass, siis tehakse spordikatsed, kui keeleõpe, siis üritataks mõõta neid aspekte, mis keeleõppega seotud.»
«Minu jaoks oli aga äärmiselt segane tänavune olukord, kus igas koolis hakati midagi tegema. See tähendab juba lihtsalt selekteerimist ilma mingi eesmärgita,» arvas professor.
Kikas märkis, et katseid tegev kool peaks enne põhjalikult läbi mõtlema, mida ta nende lastega pärast tegema tahab hakata. «Mida teha, kui kool võtab huvitavalt mõtlejad fantastiliste ideedega, aga pärast ei oska nende ideedega midagi peale hakata?»
Rocca al Mare näide
Kikas tõi välja, et on tavakatsetest erinevaid näinud Rocca al Mare koolis, kus ka hilisem õpe on eriline: «Neil on suunatud grupiõpe, arendatakse suhtlemist. Vastavalt sellele võetakse lapsi ka teistel alustel vastu,» sõnas ta. «Vaadatakse grupis, kes on enesekindlamad, paremad suhtlejad, ennast juhtivamad.»
Rocca al Mare kooli direktor Kaido Kreintaal ütles, et pole neil mingeid teaduslikke teste, aastatega on ise kompimise ja otsimisega endale sobivam lahendus leitud. «Sellises vanuses öelda, millised on lapse võimed, on tõesti… Pigem püüame kooli leida pered, kelle lapsed omavahel sotsiaalselt sobivad, sest hea tööõhkkond on kõige soodsam pinnas lapse heaks arenguks,» selgitas ta kooli põhimõtet.
«Lisaks sellele, et nad ka paari lehe peal arvutavad-kirjutavad, on meil vestlus kindlatel teemadel,» sõnas ta. Samuti on oluline rühmatöö. «Näiteks lapsed kolmekesi koos joonistavad, arutavad omavahel, miks nad midagi teevad. Siis on veel ka õpetajaga arutlus, kust nad tulevad, mida teevad, kuidas on läinud. Sel ajal siis jälgimegi, kuidas lapsed käituvad, omavahel sobivad,» rääkis direktor. Samuti vaadatakse, kuidas oskab laps kaaslasi kuulata.
Eraldi vesteldakse vanematega ja arutatakse, kas kooli põhimõtted on vastuvõetavad perele. «Vanemad peavad arvestama, et nemadki tulevad kooli, mitte ainult laps,» selgitas Kreintaal.
1. klassi õpilaste valimiseks kulus Rocca al Mare koolil tubli kolmandik kooliperest ja kaks pikka päeva, mille jooksul pühendati umbes 50 minutit korraga kümmekonna lapse suuruse rühma jaoks.
Faktiteadmised versus lapse olemus
Kikas märkis, et tavaliselt selekteerivad koolikatsed välja vaid nõrgad, kes hakkama ei saa. «Ühekordse testimisega põhimõtteliselt ei ole võimalik välja selgitada lapse potentsiaali, ükskõik missugused küsimused on. Me ju ei tea, milline on olnud tema eelnev kasvatus, õpetus, kui palju oli tal enne võimalik selliste ülesannetega kokku puutuda,» rääkis Kikas.
Kikas järeldas, et kui Tallinna kesklinna eliitkoolid on aastaid teinud õppimise-faktide katseid, siis järelikult nende tulemused neile sobivad. «Kui midagi oleks valesti läinud, küllap nad oleks midagi muutnud.»
«Vanematele võiks olla sellest see sõnum, et kui minu laps jäi sellest koolist välja, ei tähenda see, et ta on rumal ega saaks kuskil mujal hakkama. Vaid oli lihtsalt halb päev, keegi teine tegi katseid paremini,» lohutas Kikas.
Laste olemusest saaks paremini aru vaid pikema vaatlusega. «Paljudel koolidel on ju eelklassid, nendes nähakse ju ära, millised need lapsed on,» märkis Kikas.
Koolis õppimisel on ka oluline vastupidavus – nii pakkus ta välja, et ehk tasuks hinnata koormustaluvust, kuidas laps koolis vastu peab? «Kunagi tehti koolidel mitmepäevaseid katseid, siis ilmselt küll juba tuli välja, kui vastupidavad nad on, et suudavad nii kaua töötada,» naeris Kikas.
Keda soovitakse leida?
Kikas arvas, et katseid tegevad eliitkoolid ehk ise ei teadvustagi, aga tegelikult polegi nende jaoks ju oluline, et nad saaksid tippude tipud, vaid hoopis, et saaksid head õppijad. «Nad võtavad lapsed, kes juba oskavad, siis on neil sealt lihtsam edasi õpetada. Sest tegelikult ka eriti andekaid tuleb erinevalt õpetada, selleks pole minu arust ka eliitkoolid valmis.»
Ta viitas Eesti uurimustele, et tugevad lapsed saavad peaaegu igal pool hakkama, aga just nõrkadele oleks vaja häid õpetajaid, kes nende iseärasustega suudaks arvestada. «Seda paraku praegu Eesti koolis on väga vähe.»
«Meie üks uurimus näitas, et absoluutarvudes on tõesti eliitkoolidel paremad tulemused. Aga kui võtta arvesse ka laste võimekus, selgus, et eliitkoolide head tulemused saadigi laste võimekuse, mitte õpetamise arvelt,» selgitas professor.
Muidugi vajaksid tema sõnul ka andekad arendamist, kuid sedagi tehakse vähestes Eesti koolides. «Nad saavad küll hästi hakkama, kuid nende potentsiaal ei arene välja,» tõdes ta.