Mälu võib petta, aga viimastest aastatest ei meenu, et Cannes’i filmifestivali pressis oleks juba enne avaõhtut kasutatud selliseid sõnu nagu nüüd ühes Hollywood Reporteri ülevaate pealkirjas: «Miks Cannes’i võistluskava on sel aastal parem». Küsimus ilma küsimärgita.
Festival algas eile õhtul Woody Alleni kultuurikomöödiaga «Südaöö Pariisis». Lugu algajast ameerika kirjanikust, kes keskööks Pariisi peale hulkuma jäädes satub teise, oma lemmikajastusse, 1920. aastate lõpu Pariisi. Ja kohtub seal Scott Fitzgeraldi, Ernest Hemingway, Pablo Picasso, Salvador Dali, Luis Buñueli ja kelle kõigiga veel.
Iga kohtumist, ajastumentaliteetide põrkumist saadab kinosaalis ahhaa-naer. Hommikuks on literaat taas oma hotellitoas, oma tulevase naise kõrval. Midagi südamlikult meisterjamargaritalikku on selles Woody Alleni Pariisis. Oma 41. mängufilmis kõlistab papa Woody koguni rahvusvahelist kultuuripoliitika kuljust, kutsudes muuseumigiidi rolli Prantsuse presidendiproua Carla Bruni. Sümpaatse muigega muidugi mõista.
«Südaöö Pariisis» on üks viimase kümnendi mõnusamaid Cannes’i avafilme. Selle näitamisel tehakse veel üks huvitav levitrikk, nimelt esilinastub see Cannes’iga ühel ja samal ajal 400 Prantsusmaa kinos.
Kuldse Palmioksa võistlusprogrammi 19 filmi võiks hinnata nii: Cannes’is etturitega ei mängita. Maailmameistreid on riburada, piisab, kui nimetada ainult Aki Kaurismäke, Lars von Trieri, Pedro Almodovari, Nanni Morettit, vendi Dardenne’e. Mõned 40 eluaasta tuuris tulevikulootused kauba peale. Enam paremaks minna ei saa.
Iseküsimus, kellele võiks anda au Robert De Niro juhitud kohtunikekogu.
Juba läinud aasta Cannes’i oodati Terrence Malicki uut filmi «Elupuu», kuid perfektsionistist lavastaja võttis oma kandidatuuri maha ja viimistles teost edasi – 1943. aastal sündinud Malickile on see üldse viies mängufilm alates debüüdist 1973. aastal. Lausa ebaameerikalik põhjalikkus?
Lars von Trieri «Melanhoolia» tulekust pasundasid turundusfanfaarid juba enne tema eelmise filmi «Antikristus» linastumist. Nüüd on «kuri taani geenius» tagasi ja tema oopuse linastusest oodatakse tänavuse peo suurimat skandaali. «Melanhoolia» öeldakse olevat «ilusaim film maailmalõpust».
Belgia võidukad filmivennad Jean-Pierre ja Luc Dardenne on pärast «Lorna vaikimist» jälle konkursil, sedakorda filmiga «Jalgrattaga kutt». Itaalia leebe humorist Nanni Moretti küsitleb oma filmis «Meil on paavst» psühhoterapeudina Rooma kiriku pead – niisiis veel üks kultuurikomöödia. Võib-olla liigitub samasse žanrisse ka Don Pedro Almodovari «Nahk, milles ma elan».
Filmieestlasi on sel aastal Cannes’is rekordarv, rohkem kui 40. Filmiturul näidatakse tänavusi filme, ka Rainer Sarneti äsja valminud, veel esilinastumata Dostojevski-ekraniseeringut «Idioot». Ei sel, nagu ka Sulev Keeduse «Kirjadel Inglile» ei õnnestunud siiski pääseda ühessegi programmi.
Filmiturul tähistatakse ka PÖFFi 15. sünnipäeva, meie tähtsaim filmipidu on nüüd sirgumas suuremaks – kas noorukist meheks või tütarlapsest naiseks? Maailma filmifestivalidel seda igal juhul juba teatakse.