Soouurija Liina Järviste hinnangul võiks palgalõhe vähendamiseks kaaluda vanemahüvituse korra muutmist nii, et meestel oleks kohustuslik kuueks kuuks lapsega koju jääda.
Soouurija: isad võiksid lastega koju jääda
13. mai 2011, 19:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasel sotsiaalministeeriumi korraldatud palgalõhe konverentsil soovitas Järviste poliitikutel kaaluda vanemahüvitise korra muutmist nii, et 18 kuu pikkusest vanemahüvitiseperioodist kuuel kuul oleks vaid isal õigus lapsega kodus olla, kuus kuud jääksid emale ning ülejäänud kuue kuu osas teeks perekond ise otsuse.
«Kui mehel on kohustus, siis tööandjad ei saa ka narrida – et mis pehmeke sa oled, et tahad koju jääda,» osutas Järviste.
Vastavalt poliitikauuringute keskuse Praxis ning Eesti rakendusuuringute keskuse CENTAR läbi viidud uuringule on Eesti meeste ja naiste keskmine palgaerinevus aastate 2000-2008 lõikes 28,7 protsenti. Tegemist on kõige suurema palgalõhega Euroopa Liidu riikide seas.
Palgalõhe on suurim vanusegruppides, kus saadakse ja kasvatatakse lapsi: kui tööturule sisenedes (vanusegrupis 15-24 aastat) on naiste sissetulekud 21 protsenti madalamad, siis hiljem tõuseb lõhe juba 31 (vanusegrupis 25-34 aastat) ja 33 protsendini (vanusegrupis 35-44 aastat).
Naiste suurem osalemine perekonnaelus ja stereotüüp, et naine on koduhoidja, mees aga pere ülalpidaja, ongi üks peamisi palgalõhe «toitjaid».
«Meie kultuur ja väärtused on kõige suurem probleem, mis selle lõhe taga on. Eesti naiste ja meeste väärtused on väga erinevad,» tõdes Liina Järviste. Ta leiab, et pehmete teavituskampaaniatega inimeste hoiakuid ei muuda, vaid vaja on tugevat piitsa ja präänikut, milleks võikski olla vanemahüvitiskorra muutmine.
Kivistunud hoiakud
Valitsusliitu kuuluv Isamaa ja Res Publica Liidu poliitik Margus Tsahkna tõdes, et seda ettepanekut tasub arutada. Samas üldiselt jäid Eesti valitsusliidu poliitikute ettepanekud palgalõhe vähendamiseks tagasihoidlikuks.
Tsahkna märkis, et teemale ei tohiks läheneda meeste-naiste vastandamise kaudu, vaid töö- ja pereelu ühitamise parema võimaldamise kaudu. Ta rõhutas meeste ja naiste ühist vastutust laste kasvatamisel, kuid tõdes, et soolised stereotüübid on Eestis veel valdavad. Reformierakonda esindanud Rait Maruste märkis samuti, et probleem on kinni inimeste kivistunud hoiakutes, mida tuleb murdma hakata.
Sotsiaaldemokraat Marianne Mikko tõi välja konkreetsema lahenduse – sotside hinnangul tuleks 2004. aastal jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seadusele rakendada järelevalvet.
«Selleks, et iga tööandja maksaks oma nais- ja meestöötajatele võrdväärse töö eest võrdset palka, anname tööinspektsioonile tagasi vastava järelevalveõiguse,» tsiteeris Mikko sotside programmi.
Samuti tuleks nii sotside kui Keskerakonna hinnangul muuta vanemahüvitise korda nii, et meestel oleks suurem roll lastega tegelemisel.
«Eesti naised ei taha, et mehed meid üleval peavad. Me tahame oma töö eest saada teenitud palka,» rõhutas Keskerakonda esindanud Siiri Oviir. «Nii naistel kui meestel istub mees peas – me oleme kinni Karl Marxi ajastus, kus tootlik on ainult see, mida saab mõõta.» Ta näitlikustas, et kuna valdavalt naiste amet – lasteaiakasvataja töö, ei ole mõõdetav, ei ole see paljude meelest ka tootlik ja ei vääri seetõttu kõrgemat palka. Oviir osutas, et viimane aeg on tegudele asuda ja tagada, et võrdse töö eest saaksid mehed ja naised ka võrdse palga.
Marianne Mikko tuletas valitsusliidule meelde, et sotsid ootavad neilt selget tegevuskava, kuidas palgalõhega võidelda kavatsetakse.
Eesti 28,7- protsendisest palgalõhest 4,4 protsenti on selgitatav sellega, et naised ja mehed teevad erinevaid töid, neil on erinev kvalifikatsioon, tööandja ja tööaeg. Samas on Eestis väga kõrge selgitamata palgalõhe – 24,3 protsenti, mille puhul ei ole täpselt teada, millest see erinevus tuleneb. Osaliselt võib see tulla töötajate isikuomaduste erinevusest, kuid oma osa on ka soopõhisel diskrimineerimisel.