Äsja vallutatud Everesti mäe all ühes väikses külas koduigatsust malemängu ja rummiga leevendavad Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik trotsisid eesmärgi saavutamiseks külma ja erakordselt tugevat tuult.
Maailma lagi Everest vallutati kinnasteta ülitugeva tuule käes
19. mai 2011, 00:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeva hommikul teise ja kolmanda eestlasena maailma katusele ehk maailma kõrgeima, 8848-meetrise Mount Everesti (Džomolungma) tippu jõudnud Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik lõbustasid end eile päeval malemänguga ning ootasid ilma paranemist, et helikopter saaks nad loodetavasti täna Katmandusse tuua, kust alustada kiiret kojusõitu.
«Mäkketõus oli pikk ja raske,» tõdes Tuuleveski. «Kui oleksime enne teekonna alustamist teadnud, kui raske saab olema, siis ei oleks läinud.»
Suur õnnetuste rada
Kaasik tundis end teekonnal paremini, Tuuleveski jaoks oli kogu tõus mehe enda sõnul üks suur äpardumiste ja õnnetuste rada. «Enne tippu jõudmist kaotasin kindad ja kukkusin ka veel,» kirjeldas ta. Külm ja tuul on mehi üldiselt säästnud, kannatada saanud ehk valusalt tundlikuks on muutunud vaid Tuuleveski sõrmeotsad. Kähe on ka tema hääl. «Kaasiku peale karjumisest,» rääkis mees lõbustatult.
Kaasiku suurim soov on habet ajada, Tuuleveski unistab kodustest kotlettidest. Koju loodavad nad jõuda hiljemalt reedel. Meestel oli mäe otsas kaasas ka Tallinn 2011 kultuuripealinna lipp, kuid välja nad seda võtta ei suutnud, kuna oli liiga tuuline ja külm.
Esimese eestlasena vallutas Everesti 2003. aastal Alar Sikk. Tema vallutas tipu põhja poolt, ettevõtjatest alpinistid Tuuleveski-Kaasik lõuna poolt. Kumb on keerulisem?
«Seda on raske öelda,» tunnistas Sikk. «Kuna mina olen tehniliselt nõrgem, siis minu jaoks oleks olnud raske lõuna pool, sest seal on mitu väga tehnilist lõiku. Ilma mõttes on aga raskem kindlasti põhja poolt mäkketõus.»
Sikul on «järelkasvu» üle ainult hea meel ning ta imestas, et tema ainuvalitsemine üldse nii pikalt kesta sai. «Mägede puhul ei saa juttu olla võistlemisest. Et kes esimene oli, kes kellest paremini tegi,» nentis Sikk. «Oluline on enese proovilepanek, eneseületus ja mäe otsast eluga alla tulemine.» Sikk rõõmustas, et nüüd on tal sõpruskonnas kaks meest, kellega kogemusi ja muljeid vahetada.
Tormituule kiuste
Märtsis ekspeditsiooni alustanud eestlased vallutasid Eversti koos nelja britist kaaslase, kaheksa šerpa ja kahe ekspeditsioonijuhi, David Hamiltoni ja Andy Chapmaniga. Viimasest laagrist lahkuti pühapäeva õhtul kella 21 ajal ning mäetipp vallutati esmaspäeva hommikul kell 6.
Ekspeditsiooni juhi David Hamiltoni sõnul oli tuul eriti tugev ning tuuleiilid ulatusid umbes 30–40 miilini tunnis ehk 14–18 m/s.
Sikk, Tuuleveski ja Kaasik läksid koos läinud aasta kevadel vallutama 8201-meetrist Cho Oyu tippu, kuid see osutus jõukohaseks vaid Tuuleveskile: 7000 meetri peal sai Sikk insuldi, Kaasik katkestas samuti.
Cho Oyu on maailmas kõrguselt kuues tipp ja jääb linnulennul Džomolungmast 40 kilomeetri kaugusele.