Eesti mehe rekord vajas 41 riigi külastust

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alati platsil: Isegi kui vastik viirus kimbutas, ei jätnud Raivo Velsberg eelmisel pühapäeval Niitväljal turniiri vahele.
Alati platsil: Isegi kui vastik viirus kimbutas, ei jätnud Raivo Velsberg eelmisel pühapäeval Niitväljal turniiri vahele. Foto: Mati Hiis

Igaüks võib leida midagi, milles olla Eestimaa esimene. Optimistliku loomuga ettevõtja Raivo Velsberg on ületamatu kollektsiooni poolest, mis köidab teda loodusliku iluga.

Mis saab siis, kui teie lemmikharrastusele jäävad ette lehmad ja kitsed? Või kui teile passivad peale rohu sisse peitunud maod? Aga mida teeksite siis, kui hobi nõuaks koguni krokodillide sekka hüppamist? Kui mängu tulevad maod ja krokodillid, on kindel üks – järelikult on hobi väljunud Eesti piirest.

Tõepoolest, Eesti on Raivo Velsbergi (54) meelisharrastusele kitsaks jäänud. Kes kogub marke, kes münte, kes tikutopse, aga Velsberg kogub golfiväljakuid. Selles mõttes, et püüab mängida eri riikides võimalikult paljudel väljakutel. Viimati käis ta Ukrainas, misjärel võis teha vahekokkuvõtte: 517 väljakut 41 riigis.

See on Eesti rekord, kohe raudselt. Ainus, kes Velsbergile konkurentsi võiks pakkuda, on Mait Schmidt, Jõelähtme golfikeskuse ehk Estonian Golf & Country Clubi looja. Schmidti väitel püsiski see rekord Eestis kümme aastat tema nimel ja 200. väljakuni jõudis ta eestlastest esimesena, aga siis oli Velsberg Niitväljal otsustanud, et läheb temast mööda.

Ja läkski. Nüüd jääb Schmidt oma 380 väljakuga juba selgelt maha, kuid hoiab Eesti mitteametlikus pingereas selle tulemusega siiski teist kohta. «Ma võin rahulikult olla ka kümnes,» lausub ta.
Võib-olla see ainult tundub nii, aga tolles lauses võib tajuda Schmidti tõdemust, et Vels­bergile, keda ta nimetab paadunud golfimängijaks, pole ilmselt lootustki enam järele jõuda.

Vargapoisist pärdik
Selleks et oma kontole rekordiliselt palju väljakuid koguda, on üks toitlustusfirma Hole in One Catering omanikke ning Bose ja Loewe tipp-elektroonikat Baltimaadesse toov Velsberg käinud mängimas pea kõigis maailma nurkades, v.a Austraalias. Tais, kus Velsberg kuulus Austraalia vastu mänginud muu maailma amatööride esindusse, sattuski vanasse loodusparki rajatud väljakul ette kitsekari. (Esimest korda ajaloos võitis tolle kohtumise muu maailm.)

Dominikaanis pakkusid ootamatut seltsi jällegi lehmad. Igasugu usse ja madusid, kes tekitavad Velsbergis õõvastust, kohtab tema sõnul aga liigagi sageli, sealhulgas kevaditi Jõelähtmel, kus nastikud ja rästikud end päikse käes kividele lebama sätivad. Kord Tais roomas väljakule koguni kobra, kellest ei saanudki muidu lahti, kui kohalikud pidid ta surnuks taguma.

Teine kord Tais saatis jällegi golfihull soomlasest mängukaaslane palli õnnetult krokodillide aeda, ja selleks et lööki mitte raisku lasta minna, hüppas kiiresti aedikusse ning lõi palli sealt välja. Ja jäi ellu.

Teine soomlane sattus Tais Velsbergi nähes aga sekeldusse inimese kauge sugulasega. Ta oli ostnud võileiva, asetanud selle hetkeks golfikotile, et oma lööki sooritada, ja kui seejärel käe taas leiva järele sirutas, oli see kadunud. «Kuhu mu sändvitš jäi?» küsis ta kaaslastelt. Nood osutasid puu poole. Seal lasi pikanäpumehest pärdik värskel saagil hea maitsta.

Õhtulehe golfifanaatikust spordiajakirjanik Jaan Martinson, esimene Eesti põliseestlasest golfimeister aastast 1996, kiidab Velsbergi üheks vahvamaks mängukaaslaseks, kes oskab alati oma päikselise loomusega ka teiste tuju tõsta.

«Temaga on alati, millest rääkida,» lausub Martinson. «Sa võidad sellega kaks lööki, kui su meeleolu on tema seltskonnas optimistlik.»

Velsberg mängis nooruses tennist, tuli paarismängus isegi Eesti noortemeistriks. Ta oli harjutanud golfi kaks aastat, kui sõitis 14 aastat tagasi Filipiinidele, kus parajasti peetud amatööride MM-võistlustel esindas Eestit ka Martinson, ning seal tekkiski tal idee hakata väljakuid koguma.

Ligikaudu 400 esimesest mängukohast tehtud pildid on tal ilusasti kuues albumis. «Mõned naise sõbrannad on neid vaadanud ja öelnud, et siin on ainult golfiväljakute pildid – kus on muuseumide pildid?» räägib Velsberg varjamatu lõbuga.

Fotokinnituse Velsbergi viimaste aastate väljakute kohta leiab tema iPadist.
Enim eri väljakutel on ta mänginud Tais ja USAs, kummaski umbes poolel sajal. Tai on siiamaani oma sooja kliima, heade toitude ja soodsate väljakuhindadega tema lemmikriik. «Mulle algab golfimäng sellest, kui on lühikesed püksid jalas ja väljas on soe,» lausub ta.

Vaade paneb mängu unustama

Aga golfireis, mis Velsbergi sõnul küllap elu lõpuni eredaimalt meelde jääb, viis ta väikelennukiga hoopis Šotimaa külje alla Islay saarele. «Seal saarel ei olegi midagi muud kui golfiväljak, viskitehased ja lambad,» kirjeldab ta.

Paraku takistas madal pilvisus propellerlennukit õigel ajal tagasi lendamast. Paadunud golfisõbrana polnud Velsbergil selle päevase viivituse vastu mõistagi vähimatki. Sama Šoti-reisi ajal käis ta mängimas ka golfi sünnipaigas, St. Andrewsi väljakuil.

Tema süda kuulubki mereäärsetele, tuultele valla nn links-väljakutele, mille on kujundanud ajapikku loodusjõud, mitte niivõrd inimesed. Mis siis, et «paraku pole seal lühikese püksi ilma», sõnab ta. Ja mis siis, et nii mõnigi sõber ei saa tema links-väljakute-vaimustusest põrmugi aru, sest tuulte tõttu tikuvad vaat et pooled pallid jäljetult kaduma.

Aga just golfiväljakute looduslik ilu on see, mis innustab Velsbergi uusi mängupaiku otsima. Mõni neist, näiteks Silky Oaks või Black Mountain Taimaal, on sedavõrd kaunis, et vaateid nautides võib tema väitel koguni mängimise unustada.

Väljakute ilu pole aga sugugi võrdelises sõltuvuses nendel mängimise hinnaga. Kõige kallim neist, kus Velsberg on palli löömas käinud, K Club Iirimaal, maksis 360 sealset naela ehk veidi üle 450 euro. Aga see oli erandlik kogemus. Kui sellistel väljakutel sageli mängida, läheks ta peagi pankrotti, tunnistab Velsberg. Liiati, lisab ta, leidub piisavalt ilusaid väljakuid, millel mängukord maksab vaid 15 eurot.

Velsbergi seni kogutud rohkem kui pool tuhat väljakut on arvestatav näitaja ka rahvusvahelise mõõdupuu järgi. Ta on oma karjääri jooksul sattunud mängima vaid viie välismaalasega, kelle kontol on rohkem väljakuid kui tal, neist enim ühel rootslasel – ligi 800. Millal võiks Velsberg jõuda uue suurtähise, tuhande väljakuni, on keeruline küsimus, sest populaar­semates golfiriikides on ta paljudel väljakutel juba mänginud.

Aga uusi kohti on alati huvitav avastada. Eales ei tea, mis – või kes, kui rääkida elukatest – seal ees võib oodata. Näiteks ajalooline silt, mida ta silmas aastaid tagasi Šotimaal ühe golfiklubi sissepääsu ees. Sildil seisis: «Sissepääs ainult klubi liikmetele ja meeskülalistele.» Teine silt juhatas naisi kaugemale. Aga ajad muutuvad. Noid silte seal enam pole.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles