Maailmalõpu valust ja ilust Cannes’is

Jaak Lõhmus, Cannes
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parima naisnäitleja preemia pälvinud Kirsten Dunst.
Parima naisnäitleja preemia pälvinud Kirsten Dunst. Foto: Reuters/ScanPix

Kriitikute meelest oli tänavuse Cannes’i festivali parim film Aki Kaurismäki «Le Havre», mis sai ka rahvusvahelise filmiajakirjanike föderatsiooni FIPRESCI auhinna. Lugu avara südamega saapapuhastajast, kes kohaliku politseiuurijaga vastastikuse mõistmise korras aitab üle mere Londonisse põgeneda Aafrikast illegaalselt Prantsusmaale saabunud teismelisel poisil. Väga meisterlikult tehtud töö.



Robert De Niro juhitud žürii pidas arvatavasti Kaurismäki südamliku huumoriga pikitud riigivastasust ülearu kerglaseks. Seda lubab oletada kas või see fakt, et eriauhind anti Pariisi lastekaitsepolitseiüksusest jutustavale sotsiaalrealistlikule filmile «Poliss» .Tegu on kunagise Palmioksa-filmiga «Seinte vahel» sarnases dokumentaalses stiilis, peaaegu et varjatud kaameraga jäädvustatud politseitöö argipäev, kus mundris ja erariides politseinikel tuleb lahendada ka üksusesiseseid psühholoogilisi pingeid. Kindlasti väga vajalik film. Et lavastaja Maϊvenn on naine, on näidatavad karmid juhtumused paiguti vahest emotsionaalselt talutavamad.

Skandaalist, Trieriga seotult

Parima naisnäitleja preemia pälvinud Kirsten Dunst kehastab Lars von Trieri maailmalõpufilmis «Melanhoolia» läheneva katastroofi eelaimuses oma pulmapeo ajal meeletuks muutuma hakkavat pruuti Ingmar Bergmani filmide naiste sugestiivsusega. Von Trier ei armasta oma filmide tegelasi, tema misantroopiast on palju kirjutatud. Aga näitlejad mängivad tal vägevalt.

Andekas lavastaja, ent kuri. Sellest ilmselt ka turunduskampaanialik tööõnnetus, mis leidis aset «Melanhoolia» pressikonverentsil ja mis ühe väikese ägeda riigi ebasobivas kontekstis mainimise tõttu kutsus esile festivali juhtide ülereageerimise ning taanlase persona non grata’ks kuulutamise.

Millegipärast kirjutati juba enne festivali algust, et «Melanhooliaga» saab Cannes endale tõenäoliselt suure skandaali. Saigi, ehkki eeltutvustuste kirjutajad pidasid ilmselt silmas pigem filmi ennast, õieti selle lõppu, kus Maa põrkab kokku helesinise planeediga, mille nimi on Melanhoolia. Näidata maailma lõppu, kas see pole siis skandaal!?

Prantsuse film «Artist», mille režissöör on Michel Hazanavicius, viib vaatajad filmiajaloos Imede aastaks ristitud aastasse 1927, mil esimesed helifilmid kuulutavad ette tummfilmiajastu peatset loojangut.

Jean Dujardin, keda tunnustati kui festivali parimat meesnäitlejat, kehastab «Artistis» rudolfvalentinolikku tummfilmilavastajat ja -tähte. Kinopilt, milles kostavad ainult mõned üksikud repliigid ja kõik asjad aetakse ära tummfilmikeeles, on igati nauditav mustvalge vaatemäng, Kümnenda Muusa huumoriga heidetud pilk peeglisse.

Filmimaailmaga olid seotud veel kaks võistluskava filmi. Alain Cavalier’ filmis «Isa» on tegelasteks isa ja poeg, kes unistavad üheskoos filmitegemisest. Parima lavastaja palmioksa saanud taanlase Nicolas Winding Refni filmi «Sõit» peategelane on Hollywoodi kaskadöör-autojuht, kes satub maffiavõrku.

Iisraeli film «Joonealune märkus», millele anti parima stsenaariumi palmioks, jutustab isa ning poja rivaliteedist, poeg on n-ö tänapäeva tüüpi teadlane, kes oskab oma tarkust moodsates meediumides igast asendist tulistades «müüa», isa aga on eluaegsele teadustäpi uurimisele pühendunud nohik. Pärast aastakümneid tehtud tööd pälvib ta siiski riikliku tunnustuse.

Intrigeeriv on selle filmi puhul asjaolu, et nii isa kui ka poja teaduslik uurimisaines on Talmud ning sellega seotud ajaloolised tekstid ja tõlgendused. Täiesti ebafilmilik materjal. (Eesti filmiloost paralleeli tuues – professor Miilas, kes August Jakobsoni näidendis «Elu tsitadellis» oli vanade keelte uurija, muudeti filmistsenaariumis botaanikuks, et oleks ekraanil võimalik näidata, kuidas ta asub soid kuivendama jne).

Vaatamata just nagu ebakinematograafilisele alusmaterjalile on Josef Cedar vändanud huvipakkuva mängufilmi. Stsenaarium on tunnustust väärt.

Vanamoodne moralist

Türklase Nuri Bilge Ceylani filmid on Cannes’is tähelepanu fookuses olnud juba alates 2003. aastast, mil tema filmi «Kauge» pälvis žürii grand prix’. Vennad Dardenne’id on kahel korral saanud Kuldse Palmioksa. Nii võib sedastada, et kahe minimalistlikku realismi esindava filmi võrdväärne auhindamine – vastavalt «Ühel hallil ajal Anatoolias» ning «Jalgrattaga poiss» – oli üsna ootuspärane.

Mõlemad on madala valulävega tundlike autorite tehtud, kujutatud on argiseid toiminguid, kuid ometi on lihtsate elupiltide taga tunda inimliku olemasolemise pinget ja valusust.

Terrence Malicki Kuldse Palmioksa saanud filmis «Elu puu» asetatakse argine olemasolu lausa kosmilisse konteksti. Perekond, isa-poja suhted, vendade omavahelised suhted ja maailmakõiksuse sünd. Ühe keskmise ameerika perekonna igapäevasuste lugu 1950. aastate Texases ja tänapäev, milles elus edasi jõudnud poeg kunagistele sündmustele tagasi vaatab ja uuesti läbi kaalub, mis oleks võinud tema ja isa suhetes teisiti olla.

Vahelduseks asetab lavastaja inimliku mikrostruktuuri loodusstiihiate ja kosmiliste jõudude mõjuvälja justkui kaalukausile, pakkudes looduskaadrite pildirida vaimuliku muusika saatel. Elu ühe ja sama jõe kaldal miljoni aasta eest ja tänapäeval. Malicki teos kinnitab filmimeediumi vägevust – tõesti, kus siis niisuguseid teemasid veel käsitleda kui mitte filmis, mis ajamasinana võimaldab kihutada ükskõik kuhu. Kas või maailma lõppu.

Harva filme tegev Malick on tarkovskilikult vanamoodne moralist, keegi peab ju olema. Samas ei hirmuta ta inimesi kosmilise kättemaksuga nagu Lars Von Trier oma värskeimas oopuses.

Peamised auhinnad
•    Kuldne Palmioks: «Elu puu» (Terrence Malick, USA)
•    Grand prix ex-aequo: «Ühel hallil ajal Anatoolias» (Nuri Bilge Ceylan, Türgi) ja «Jalgrattaga poiss» (režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardennne, Belgia)
•    Parim režissöör: Nicolas Winding Refn, «Sõit» (USA)
•    Parim filmikäsikiri: Hearat Shulayim, «Joonealune märkus», rež Joseph Cedar (Iisrael)
•    Parim naisnäitleja: Kirsten Dunst, «Melanhoolia» (Lars Von Trier, Taani)
•    Parim meesnäitleja: Jean Dujardin, «Artist» (Michel Hazanavicius; Prantsusmaa)
•    Žürii eriauhind: «Poliss» (Maϊvenn, Prantsusmaa)

Tulekul kinolevvi
•    «Elu puu», Terrence Malick (levitaja ACME Film)
•    «Melanhoolia», Lars Von Trier (Estinfilm)
•    «Le Havre», Aki Kaurismäki (Must Käsi)
•    «Poliss», Maiwenn (Tallinnfilm)
•    «L’Apollonide – tolerantsi maja», Bertrand Bonello (Must Käsi)
•    «Südaöö Pariisis», Woody Allen (ACME)
•    «Rahutud», Gus Van Sant (ACME)
•    «Kobras», Jodie Foster (ACME)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles