/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Kui kasiino on avalikkuses saanud selgelt pahelise märgi, siis loto näikse olevat midagi hoopis positiivsemat. Eesti Loto loeb innukalt kohalikke lotomiljonäre (nädal tagasi oli järg jõudnud 79-ni) ja meedias leiavad need koha pigem kui helged teated. Kasiinomiljonäridest nii ei kirjutata.
Ometi küsitakse ikka aegajalt, kas lotosõltuvus - või kuidas teisti tuleks nimetada käitumisharjumust, kus kümned tuhanded inimesed igal nädalal loosimisi ootavad - pole ühiskonnas hoopis ulatuslikum mure? See on tegelikult üks vana vaidlus, mis tõotab taas pead tõsta. Sest peagi Eestisse jõudev Euro Lotto oma väga ümmarguste numbritega täiendab kindlasti võimsalt mängijate ridu.
Loto kaitsjad tõrjuvad süüdistusi, väites, et loto puhul on pilet suhteliselt odav ning inimene ei saa tulipäiselt raha põletada - pileti ostmisest loosimiseni kulub siiski teatud aeg. Kuid eks lotogi arenda end internetis ja see kiirendab kogu protsessi märkimisväärselt.
Ja, odav või mitte, sunnib uute lotode turuletulek igalt mängijalt küsima, kas lisada endale veel üks kulutustega seotud ootuste õhtu. Või siiski mitte.
«Kes lubas siis loota, kui lootust ei ole / päev-päevalt see süda ju kalestub veelgi / seal rumalus vaesuse kupjaks on vahel / kuid vahel ei ole ka isegi seegi» (Sõpruse Puiestee laulust «Lotovõit», sõnad Mait Vaik)