Kogenud päästeametniku ja praeguse riigikogu liikme Mati Raidma sõnul on viimastel aastatel Eesti oma valmisolekut hädaolukordadeks ja loodusõnnetusteks parandanud, kuid tema sõnul pole ükski riik kunagi kõigiks kriisolukordadeks valmis.
Raidma: ükski riik ei ole kunagi kõikideks õnnetusteks täiesti valmis
31. oktoober 2008, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti on jõudumööda oma ametkonda ja valmidusastet [hädaolukordadeks - toim] arendanud läbi aastate,» ütles Mati Raidma Postimees.ee'le.
«Aga sellisesse staadiumi, kus võiks öelda, et ollakse valmis kõigiks hädaolukordadeks, pole täna jõudnud ükski riik,» lisas ta.
Raidma sõnul peab ta isiklikult kõige suuremaks murelapseks keemia- ja ohtlike ainetega õnnetustega seonduvat. «Ka maailma statistika näitab, et kõige karmimate tagajärgedega on need õnnetused, mis puudutavad ohtlikke aineid,» sõnas ta. Saadiku sõnul on Eesti alles hiljuti jõudnud nii kaugele, et on hakatud keemiavõimekust arendama.
«Ohtlikud ained levivad kiiresti ja siin ei ole välja mõeldud tehnoloogiat, kuidas neid nö kiiresti kasti panna, ja kuna see levik on kontrollimatu, siis sellega kaasneb ka palju muid asju, mis ei puuduta operatiivset reageerimist,» sõnas Raidma.
Saadiku sõnul puudutab see nii inimeste teavitamist, nende käitumist, valmisolekut, aga ka teadlikkuse kujundamist. «Aga siin on veel kõvasti tööd teha,» tõdes ta.
Hästi on Eesti Raidma hinnangul valmis metsatulekahjudega võitlemiseks ja seda näitas ka sel suvel toimunud Vihterpalu maastikupõleng.
Probleeme on merereostuse ja sellest tuleneva kaldareostusega. Üldiselt on saadiku sõnul kõige keerulisem olukord nende õnnetustega, mille likvideerimisega peab tegelema mitu eri ministeeriumi.
«Näiteks merereostus satub eri ministeeriumide vastutusalasse ja siin on eri ministeeriumide koostöö ja juhtimise koordineerimise koha peal kõvasti arenguruumi,» sõnas ta.
Raidma sõnul tekivad tahes-tahtmata olukorrad, kus õnnetuse ulatused ületavad riigi võimekuse ja sellisteks puhkudeks on Eesti sõlminud erinevaid koostöölepinguid ning nende abil on püütud katta ka neid päästeressursi vajadusi, mida riigil endal pole mõtet välja arendada.
Ta tõi näite Estonia laevahukust, kus helikopteritel oli suur tähtsus. «Aga see mõte, et meil endil oleks nii palju koptereid, et me saaksime ise hakkama, kuulub vanasse aega,» sõnas ta.