Kaagvere erikooli direktor Sirje Hänni usub, et enamikust tema kasvandikest tulevad täiesti normaalsed ühiskonna liikmed, kes saavad elus ilusti hakkama. Intervjuus Postimees.ee'le tõdeb ta, et tüdrukute käitumise mõjutamisega saavutatakse palju rohkem kui pelgalt karistamisega.
Mis tundega lugesite Ele Mälgu kirjutist tema kahest päevast Kaagvere erikoolis?
Kui inimene on saanud väljaõppe sotsiaaltöö alal ja otsib tööd, siis on selle kohta olemas hea vanasõna - kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Iga inimene näeb asju erinevalt, annab neile erinevaid tõlgendusi ja see on üks väljavõte päevast, mis ei olnud kõige õnnestunum. Meil on ka päevi, kus asjad tulevad kenasti välja.
Kas Kaagvere erikool on tänaseks leidnud uue sotsiaalpedagoogi?
Jah, meil on ühe inimesega suveperioodiks läbi räägitud.
Kui raske on Kaagvere kooli personali leida?
Kandideerijaid on väga palju. Suhteliselt keeruline on leida siia kooli inimest, kes sobiks nii isiksuseomaduste kui professionaalse väljaõppe poolest.
Kui paljud loobuvad pärast proovipäevi?
Ikka paljud.
Mida nad siis põhjuseks toovad?
Et see ei ole nende jaoks. Ühest küljest tulevad inimesed otsima väljakutseid ja tahavad end proovile panna, nagu nad intervjuudel end väljendavad. Aga siis see proovilepanek jääb ühel hetkel katki. Et nad prooviks midagi lihtsamat, kus saab tubli olla.
Kuidas ise hindate distsipliini Kaagvere koolis? Kool on liikunud karistamiselt käitumise mõjutamise poole – kuidas see end õigustanud on?
Jah, me oleme liikunud karistamiselt käitumise mõjutamise poole ja ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et on võimalik rohkem mõjutada kui karistada.
Karistamist me kasutame ka, aga väga äärmuslikel juhtudel. Kui nüüd neist juhtumitest rääkida, mis ajalehes olid, siis ka neil tüdrukutel on oma karistus olemas.
Kuidas te tüdrukuid karistate?
Karistuseks nimetame seda, kui me pöördume politsei poole. Politsei kasutab neid võimalusi, mida seadused võimaldavad alaealiste karistamiseks.
Põhitöövahend on ikka vestlus – räägime, mis on hea, mis halb ja mis sobib, mis ei sobi.
Kas selline vestlemine ka mõjub?
Ikka mõjub. Tüdrukud saavad väga hästi aru, kust piirid lähevad. Nad on harjunud piire ületama ja teevad seda ka siin, vaadates, kui kaugele piire ületada saab.
Kas te personalivastaste rünnakute ja lõhkumiste puhul olete alati politsei poole pöördunud?
Jah.
Kas usute endiselt, et neist tüdrukutest saavad korralikud ja seadusekuulekad ühiskonna liikmed või peate paratamatuseks, et selliste laste käitumist ongi ülikeeruline muuta?
Usun küll, et enamikust neist saavad korralikud, täiesti normaalsed tavalised inimesed. Muidu ma siin ju ei töötaks. Üks väike osa on alati olemas, kes ei tule järjepidevalt eluga toime – see osakaal kõigub 10-20 protsendi vahel.
Kui palju lõpetajaid pärast veel keskkooli või ülikooli astuvad?
Ma ei tea ühtegi juhtumit nende aastate jooksul, mil mina siin töötanud olen. Küll aga tean ma juhtumeid kutsekoolide edukast lõpetamisest. Kasvandikud tulevad oma edust ikka teada andma.
Kuidas teie hinnangul Kaagvere erikool täidab oma eesmärke? Kaagvere kooli arengukavast loen, et kool peaks aitama kujundada isiksust, kes tuleb toime oma elu ja tööga ning peab kinni õigusnormidest ja ühiselu reeglitest.
See on kasvatusasutus ja tegelikult saavad tüdrukud siin selle osa kasvatusest, mis neil lapsepõlves vajaka on jäänud. Siin nad näevad ja saavad aru, mis on lubatud, mis keelatud ja kus piirid on.
Kui palju tüdrukute vanemad selle vastu huvi tunnevad, kuidas lastel koolis läheb?
Vanematega on meil üsnagi hea kontakt. Suhted on telefoni teel ja meie töötajad käivad lapsega ka kodus vanematega kohtumas. Arenguvestlustel on samuti vanemad ja lapsed kohal. Kui lapsed siia kooli tulevad, siis vanemate ja laste vahelt on läbi jooksnud must kass. Vanemad on jõuetud ja pettunud, lapsed aga kurjad täiskasvanu peale. Ajapikku see leevendub ja me ikkagi leiame kooskõla selles peres.
Kuidas on koolis lood huvitegevusega? Kui palju korraldate näiteks matku, kus õpilased saavad teises keskkonnas oma sotsiaalseid oskusi treenida?
Nii palju kui see üldse võimalik on. Näiteks täna sõidab meil üks rühm Elva lastekodusse, kus tüdrukud annavad üle oma valmistatud riidest nukud. Siis on meil täna väljasõit teatrietendusele ja kaks tüdrukut võtavad osa lastekaitsepäeva üritustest. Neli tüdrukut osalevad jalgpallivõistlustel Kaareperes, kus nad on ka klubi liikmed.
Meil on iga päev plaanitud mingi tegevus väljaspool kooli. Üks laps läheb iseseisvalt ka hambaarsti juurde Tartusse. Selle ülesande mõte on, et ta käib ära ja tuleb tagasi oma koolikeskkonda.
Üldiselt ikka tullakse tagasi?
Suurem osa ikka tuleb tagasi, aga eks vahepeal läheb mõni kaduma ka – tuleb muid mõtteid vahele.
Kui suurt tuge tunneb Kaagvere erikool haridusministeeriumist ja kohalikust omavalitsusest – Mäksa vallast? Kas tajute, et töötate kõik ühise eesmärgi nimel?
Me oleme uue koolikompleksi kavandamisega teinud ministeeriumiga väga head koostööd. Need on olnud tõsised sisulised arutelud.
Millisena näete erikoolide tulevikku ideaalis?
Minu ideaalis on uus koolikompleks, kus elatakse peremajades. Oleme arvestanud, et peremajad peaksid tulema kahe lähema aasta jooksul. Lapsed, kel on palju sisepingeid, ei peaks olema koos, vaid hajali. Neil peaksid olema head sotsiaalpedagoogid, kes teevad nendega kõiki töid kaasa ja koos mõeldakse huvitavaid üritusi ja aidatakse ka õppimises.
Peame mõtlema, kuidas toime tulla praeguste probleemidega, kuidas saada paremaid tulemusi ja paremaid suhteid tüdrukute vahel ja kuidas saada professionaalseid töötajaid.
Kust te ammutate jõudu oma töö tegemiseks?
Oma kodust ja lähedastest.
Mis teile teie töös sära silma toob?
Näiteks meeldis mulle tänahommikune jutuajamine kaheksanda klassi tüdrukutega. Me lugesime nendega koos seda tänast Postimehes ilmunud artiklit ja mulle meeldis arutlus selle teema üle. Nad ei olnud vihased, neis ei olnud kurjust sees. Ma ütlesin neile, et see on ühe inimese nägemus ja meie arutelu oli asjalik, rahulik. Selles õhkkonnas ei olnud tigedust ühiskonna vastu – et vaata, kuidas nad meist kirjutavad.