Eesti elanikud hindavad oma majanduslikku olukorda paremaks kui meie lõunanaabrid, samuti on nad optimistlikumad tulevikus oma seisu parandamise suhtes. Teisalt pole minevikunostalgia kuhugi kadunud, selgus TNS Emori Balti riikides läbi viidud uuringust.
Oma pere majanduslikku olukorda peab heaks Eestis 30 protsenti elanikest, Leedus 24 protsenti, aga Lätis vaid 11 protsenti. «Neid numbreid võrreldes näeme, et see heaolu tõus, mis meil oli rammusatel aastatel, on meile tugeva pinnase andnud,» leidis uuringutulemusi analüüsinud professor Marju Lauristin.
Suhteliselt rahuldavaks hindas pere olukorda Eestis 45, Lätis 49 ja Leedus 48 protsenti elanikest – see on keskpunkt, kust Lauristini sõnul on väga kerge kukkuda allapoole ja kust tõus on sageli päris raske.
Päris halvaks peab enda olukorda Eestis ja Leedus veerand elanikkonnast, Lätis 40 protsenti küsitletutest. «Jällegi näeme Eesti ja Leedu sarnasemat pilti ja Läti puhul sügavalt mure tekitavat seisukorda,» kommenteeris Lauristin.
«Meie väärtustes on materiaalne edu märkimisväärselt kõrgel kohal, inimese mõõtmine materiaalse järgi. Seetõttu on ka selge, et ühiskonna kihistumise puhul tunnevad inimesed end materiaalses mõttes kehvemalt, hindavad ka end ühiskonnas vähem hinnatuna,» selgitas professor.
Tuleviku osas on eestlased mõõdukalt optimistlikud - 49 protsenti arvab, et pere olukord on viie aasta pärast parem. See on tunduvalt parem meie lõunanaabritest, kus seda usub vaid kolmandik.
Lätlastel suurim minevikunostalgia
Üsna valulikuks pidas Lauristin aga küsimust minevikunostalgiast ehk võrdlust praeguse ja 20 aastat tagasi olnud ajaga.
Kui Eestis ja Leedus on alla poole neid, kes arvavad, et varem oli parem kui praegu (Eestis 41 ja Leedus 46 protsenti), siis Lätis on neid üle poole (58 protsenti). Neid, kes arvavad, et nüüd on parem, on Eestis kolmandik, Lätis ja Leedus umbes kuuendik.
«See on mingis mõttes realistlik hinnang viimasel 20 aastal saavutatule, sest kui me vaatame seda latti, kuhu tahame jõuda – Euroopa keskmine – siis see on veel kõikide jaoks kõrge,» tõdes Lauristin. «See peaks kannustama mõtlema rohkem inimeste peale nii meil kui Lätis-Leedus,» arvas ta.
«Loomulik on see, et nooremad räägivad siin müütide põhjal, mitte omaenda kogemuse põhjal ja vanemad selle kena mälestuse põhjal, kuidas noorest peast oli rohi rohelisem,» lisas Lauristin.
Ta põhjendas minevikunostalgiat ka võrdluses sellega, mis oli meil olemas umbes 20 aastat tagasi. «Vaadates tolleaegseid keskmisi palku ja majandusnäitajaid, mäletame väga hästi, et Eesti-Läti-Leedu olid näitajate poolest kogu aeg Nõukogude Liidu tipus – suletud süsteemis, aga inimestel on meeles, et me olime tipus, me elasime paremini,» rääkis Lauristin. «See suhteline tunne on nende hinnangute taga. Keegi ei taha tagasi oma vanu kappe või Žiguli-autot, vaid seda enesetunnet.»
«Sama oli eurotsooniga – kui saime sinnapääsemise rõõmu kätte, saime sõnumi, et nüüd oleme eurotsooni vaeseimad,» tõi ta teise näite.