Tavaline tsiviilkohus ei olnud Nõukogude ajal praegusest kinnisem. Protsessi kinniseks kuulutamist võib Tartu Ülikooli õigusteaduskonna teadus- ja arendustöö prodekaani Jaan Ginteri sõnul praegu isegi rohkem ette tulla.
Ärisaladus pole kinniseks istungiks piisav põhjus
3. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis põhjusel praegu tsiviilprotsesse rohkem kinniseks kuulutatakse kui Nõukogude ajal?
Põhimõtteliselt on kaitse kindlasti palju aktiivsem, kui ta Nõukogude ajal oli.
Aga kas formaalsed põhjused, mille puhul saab istungit kinniseks kuulutada, on praegu enam-vähem samad mis Nõukogude ajal?
Juurde on tulnud ärisaladuse teema, see on täiesti uus. Muidugi tahab ärisaladuse teema üleüldse kunagi kohtus natuke pikemat läbivaidlemist. Põhimõtteliselt peame meie olema ju oma õigussüsteemiga vastavuses Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga. Aga Euroopa inimõiguste kaitse konventsioon ei luba selles sättes, kus näeb ette avaliku kohtumenetluse, sellist erandit nagu ärisaladuse kaitse.
Selleks et mainitud sättega kooskõlas olla, peame põhimõtteliselt tõlgendama oma sätet – ärisaladuse kaitset, – sellisena, et see on vajalik õigusemõistmise huvides. See tähendaks, et ärisaladuse kaitseks saaks istungi kinniseks kuulutada ainult siis, kui avalik õigusemõistmine ärisaladuse kaitset arvestamata kuidagi häiruks.
See tähendab, et ärisaladusega inimene kaotaks rohkem, ta ei saaks kohtusse pöörduda või ei saaks ennast kaitsta, sellepärast et avaliku istungiga tekitataks talle rohkem kahju. Kogu see teema on küllalt keerukas; kui see kunagi Strasbourgi kohtusse jõuaks, siis saaks selgeks, kui kaugele ärisaladuse põhjendusega kinniseks kuulutamine võib minna. Aga ei piisa kindlasti mitte lihtsalt sellest, et mingi ärisaladus võib avalikuks saada.
Ärisaladus iseenesest ei ole piisav põhjus?
Vähemalt Strasbourgi kohtu jaoks mitte, jah. See peab kuidagi takistama õigusemõistmist – et muidu inimene ei pääseks õigusemõistmisele ligi, kui seda ei oleks võimalik kinniseks kuulutada.
Aga miks on Eestis see kohtuasi siiamaani inimõiguste kohtus ette võtmata?
Põhimõtteliselt peaks see kinnine kohtuistung kedagi väga häirima. Aga kinnised kohtuistungid, näiteks see viimane meie väga aktuaalne kaasus – millepärast ta kinnine on? Põhimõtteliselt ei ole ühelgi menetlusosalisel väga suurt huvi avaliku istungi vastu. Kinnine istung sobib kõigile kolmele poolele – nii kaitsele, süüdistusele kui kohtule. Et see vaidlus kunagi üleüldse inimõiguste kohtusse jõuaks, peaks olema selline kaasus, kus üks pool on taotlenud kinniseks kuulutamist, teine on vastu vaielnud ja siis on kohus tõepoolest ikka veel kinniseks kuulutanud.
Siis on mingisugune lootus, et keegi läheb kunagi kaebama. Aga praegu, kui mõlemad pooled on kinnise istungiga meelsasti nõus, ei ole põhjust arvata, et sellise kaasuse puhul mingisugust kaebamist kuskil tuleks.
Ja kui osalised ei kaeba, siis…
… no siis ei ole kellelgi teisel kaebeõigust.
Mis olid Nõukogude ajal kõige levinumad põhjused kohtuprotsesside kinniseks kuulutamiseks?
Eraelu kaitse oli kõige traditsioonilisem. Vägistamisasjad.
Kas oli kinniseks kuulutamisi ka poliitilistel põhjustel?
Kui ma selle kohta midagi ütlen, siis ma valetan. Ma lihtsalt ei mäleta. Neid asju nii palju ei olnud, ei tulnud ette. Need jäävad juba nii vanasse aega, kuhugi 50ndatesse, millest ma ei ole kellegagi rääkinud. Minu mälu algab kohtu poole pealt kuskilt alates 1980. aastast. Eriti see teema esile ei kerkinud, et kinniseid istungeid oleks väga palju olnud.
Kas 1980ndail olid teie mulje järgi kohtuprotsessid suhteliselt harva kinnised?
Harva jah. Olid väga selged arusaadavad põhjused – seksuaalkuriteod jne. Ka ei olnud ju sellist alust, et istungi oleks saanud kinniseks kuulutada mingisuguse ärisaladuse kaitseks.