Minevikuaega positiivselt hinnates väärtustavad inimesed enda toimetulekut kitsastes oludes ja sellest välja tulekut, selgitas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna vanemteadur Ene Kõresaar põhjusi, miks tundub 20 aasta tagune aeg paljudele eestlastele majanduslikult kergem kui praegune.
Eile avalikustatud TNS Emori küsitlusest selgus, et 41 protsendi Eesti elanike arvates oli nende pere majanduslik olukord 20 aastat tagasi parem kui praegu. 30 protsenti peab oma praegust majanduslikku seisu toonasega võrreldes paremaks.
Kõresaar kõhkles, kas küsitluse tulemusi saab üks-üheselt objektiivsete kriteeriumidega võrrelda, sest aja jooksul on inimeste vajadused mitmekesistunud ja kujutletavaid vajadusi on juurde tulnud.
«Ma ei ole päris kindel, kas kõiki neid hinnanguid saab pikemata nostalgiaks tembeldada – siin võib olla ka omajagu oma pere olukorra adekvaatset hindamist,» arutles ta. «Näiteks, kui 20 aastat tagasi neil inimestel, kellelt küsiti, ei olnud lapsi või lapselapsi ja nüüd on selle võrra muresid juurde tulnud.»
«Laia statistika taustal võib see tunduda nostalgiline, aga individuaalselt vaadatuna võivad seal eri põhjused olla. Objektiivselt majandusliku seisu halvenemist võib seal tõesti vähem olla, kui inimesed ise arvavad,» lisas Kõresaar.
«Küsimus on hoopis, mille baasil see nostalgia tekkis. Miks nad nii hindavad? Vastajad ei ole teadlased, nad lihtsalt ei võrdle samu asju, vaid vastavad emotsionaalselt,» selgitas Kõresaar.
Mälu-uurija selgitas, et 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli niinimetatud «Kalevi kojutuleku periood», mis kuulub otseselt nostalgia struktuuri – sealt algas helge tulevik. «See on loomuldasa nostalgiline, seda iseloomustab kollektiivne eufooria ja ühtekuuluvustunne,» sõnas teadur.
«Peab arvestama, et inimesed tulid kitsastest oludest välja, see võis tekitada toimetulekuõnne tunde,» sõnas Kõresaar. Ta tõi paralleeli küüditatute elulugudega: «Loed ja imestad, et kuidas saab neil olla nostalgiline tundmus väljasaadetu perioodi suhtes. Aga see on samuti seotud sellega, et saime hakkama, me tulime sellest välja. Samas me tunnustame inimesi, kes jäid meile truuks ja aitasid seal rasketes oludes või kodus.»
«Samamoodi võib teistele rasketele aegadele sellise paralleeli tõmmata. Ka Ameerikas on tehtud 1920ndate majanduskriisist uurimusi ja on paradoksaalsel kombel nostalgiatunnet täheldatud – sellest on omaette raamatuid kirjutatud,» rääkis Kõresaar.
«Inimestele, kes ei ole neidsamu aegu kogenud või on neid tunnetanud teistmoodi, tundub see imelik. Nostalgia on positiivne väärtustamine oleviku arvelt, seega kui andmed objektiivsesse võrdlusse panna ja olevik on parem, tundub see absurd. Aga minevikku väärtustatakse just selle pärast, et oli raske aeg,» sõnas ta.