Toomas Kruusimägi: koolis peaksid töötama parimad!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Kruusimägi
Toomas Kruusimägi Foto: Raigo Pajula

Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi teab, mida tähendab juhtida üht Eesti paremat kooli, kuhu igal kevadel on suur uute õpilaste tung. Ehk on edu võti põhimõttes, et keskpärased inimesed ei peaks koolis töötama?

Kool algab kooliukselt, mõtlen, sisenedes Estonia puiesteel asuvasse Eesti vanimasse inglise keele ja kultuuri süvaõppega kooli, mis jätkab kunagise Tallinna 7. keskkooli traditsioone. Direktori kabineti poole astudes tuleb läbida koridor, mille kaht külge ääristavast garderoobist ei löö – erinevalt senistest kooliriidehoiu kogemustest – vastu higiste jalanõude ebameeldiv lõhn.

Kogu eeskoda lõhnab hoopis puhtuse järele. Lausa piinlik kord hakkab silma kogu koolimajas – lumivalged seinad ja klassiruumide uksed, kriimudeta põrandad ja plekkideta peeglid. Ja milline koolisaal neil veel on – nagu Tartu Ülikooli aula vähendatud variant!

Käes on viimane koolinädal ja maja täis mõnusat suve-eelset saginat. Kui akendest ei kostaks sisse lakkamatu liiklusmüra, võiks koolijuhi kabinetti pidada ses molekulide liikumises tõeliseks oaasiks.

Direktor Toomas Kruusimägi (48) on inglise kolledžit juhtinud kaksteist aastat, võideldes selle aja jooksul koolile välja oma spordihoone koos ujulaga, rahvusvahelise õppekava, mille järgi õpetatakse lapsi paljudes koolides üle maailma, ja hoidnud koos meeskonnaga ülal kooli head mainet. Arter käis uurimas, mida erilist ta selleks kõigeks teeb.

Tänavustele kooliminejatele ja nende vanematele võib Tallinnas sügavalt kaasa tunda – sellist tohuvabohu ja trianglit, et lapsele koolikohta saada, pole siinmail varem nähtud. Eeldan, et sellist segadust pole ka teie varem üle elanud.

Pean tunnistama, et ei ole tõesti. Mul on tõsiselt kahju sel aastal Tallinnas kooli minevate laste vanematest. Olen mitu korda mõelnud, et küll on ikka hea, et mu lapsed on juba suured, et ei ole vaja seda 1. klassi minemise kadalippu läbi teha.

Mis siis juhtus? Kes tegi vea, et peame tundma kaasa nii lastele, kes sügisel Tallinnas kooli lähevad, kui ka nende vanematele?

Raske vastata. Ma ei oska välja tuua üht konkreetset inimest või institutsiooni, kes vea tegi. Soov, et 1. klassi minejad ei pea katseid tegema, on tore ja üllas ja õige. Teisalt – välja lõid meie hariduse valukohad, mis annavad eriti tunda Tallinnas, mis on ju ikkagi kolmandik Eestist. Siinne koolivõrk ei vasta tänapäeva  tingimustele.

Laste arv linna eri piirkondades on erinev. Mistõttu ei olegi võimalik kõigile kodulähedast kooli pakkuda, sest neid ei pruugi lihtsalt nii palju olla.

Kogu see segadus oleks olnud väiksem, kui lastevanematel oleks suurem kindlus kvaliteetse hariduse olemasolu kohta ka väljaspool kesklinnakoole. Teisisõnu – parandada tuleks linnapoolset hariduse juhtimist, koolijuhtide endi tegemisi või tegematajätmisi. Tekkinud kaoses on palju teemasid, mida ei ole võimalik kaotada ühe õigusaktiga või kahe-kolme kuuga.

Toon näite kas või linnaplaneerimisest. Täna hommikul kuulsin uudistest, et endisele hipodroomi alale tahetakse rajada uus elamurajoon. Seal peaks saama elamise umbes tuhat peret.

Detailplaneeringus on nähtud ette küll lasteaed, ent kooli ei ole linn oma tingimustesse sisse kirjutanud. Kui vaadata seda piirkonda, siis kooli valikuid seal palju ei ole. Kus need uue elurajooni lapsed õppima hakkavad?

Linna planeerides  tuleks vaadata kompleksselt, kuidas pakutakse sinna elama asuvatele inimestele teenuseid – need kõik on ju valdavalt lastega pered.

Kui meile meeldib Soomest näiteid tuua, siis seal vaadatakse uut elamurajooni planeerides väga hoolikalt üle avalikke teenuseid pakkuvad hooned, et ei tekiks olukorda, nagu praegu on näiteks Pirital või Nõmmel, kus lastel pole kuhugi kooli minna.

Teie kool tuli sest tohuvabohust puhtalt välja, ei pidanud lisaklasse avama?

Meil oleks olnud võimalus avada lisaklass algusega kell 15 – nii hilja pole see aga võimalik. Elame kroonilises ruumipuuduses. Mõeldes põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele, mis sätestab vaid 24 õpilasega klassid, siis ainuüksi sel põhjusel pole meil võimalik rohkem õpilasi vastu võtta.

Kes peaks võtma kogu loos vastutuse? Kas Tallinna haridusameti juht peaks tagasi astuma?

Hea küsimus. Nii palju kui mina olen kuulnud, sai kogu segadus alguse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest. Kindlasti oleks saanud asju paremini teha – kui suur on kellegi süü, peaksid välja selgitama need, kes vastavad ametnikud ametisse on pannud.

Olukord katsetega läks sel kevadel päris hulluks. Lugesin lehest, et üks vanem esitas avalduse korraga 19 kooli. Kuivõrd olete nõus, et lapsevanemad teostavad oma saavutamata unistusi laste peal, drillides neid eliitkoolide eksamiteks ja vedades eri koolidesse katsetele?

Katsed on iga kevad kuum teema, aga sel kevadel oli see tõesti eriti jõuline.
Mäletan, kui mu enda lapsed kooli läksid – see oli 16-17 aastat tagasi –, käisime meiegi nendega vestlusel. Mis tähendas, et kuni ema-isaga juttu aeti, vesteldi lapsega teises ruumis, loeti, kirjutati, arvutati.

Pärast seda jagati nad ühe või teise tasemega klassidesse. Kogu küsimus taandub tegelikult kooli juhtimise kvaliteedile. Kui lapsevanemal on teadmine, et tema kodu lähedases koolis saab laps sama hea hariduse kui kesklinnakoolis, siis oleks kõigil palju rahulikum tööd teha.

Kui nimetada Tallinna koolide nimesid, siis peaks iga nime taha tekkima mingi märksõna. Kesklinnakoolide puhul on need sõnad üldjuhul teada. Aga mida kirjutab lapsevanem näiteks mõne nn magalarajooni gümnaasiumi nime taha? Meil on tegelikult palju häid koole, küsimus on vaid, kuivõrd on see teadmine lastevanemateni viidud.

Eliitkooli mõistesse on klassiviha sisse kodeeritud. Paljud arvavad, et eliitkoole pole vaja, et ühtlustame koolid. Mis  tähendab, et võtame eliitkoolidelt ära hea ja teeme kõik keskmisteks. Kuidas aga teha nii, et võrdsustame ülespoole – et ka väikses maakohas asuv kool oleks eliitkool?

Ega midagi uut siin päikese all ei ole – kõik koolijuhid on valitavad. Koolide taseme parandamine hakkab pihta omavalitsustest, sest nemad valivad juhte. On võimalik teha heade koolide filiaale, viia koole ühtse juhtimise alla, luua föderatsioone... meetodeid ja lahendusi on siin rohkem kui üks.

Kui meie koolile anti akrediteering õpetada rahvusvahelise IBO õppekava alusel, tähendab see, et peame kahe aasta pärast esitama sisehindamisaruande, siis tullakse kooli visiidile ja antakse hinnang. Kui me ei ole nõutavat kvaliteeti taganud, võetakse litsents ehk koolitusluba meilt lihtsalt ära. Eestis on samuti riiklikult rakendatavad koolide sisehindamise süsteemid, aga see tegevus pole olnud jätkusuutlik, pole suudetud luua terviklikku süsteemi.

Mida on teie kool teinud selleks, et seda nimetatakse õigustatult eliitkooliks? Andke mõni eeskujunipp teistele koolidele.

Me ei ole midagi teinud selle nimel, et meie kohta kasutataks nimetust eliitkool. Me ise ei kasuta sellist sõna kunagi. Sest mina ei saa nimetada ennast ega ka seda kooli eliiti kuuluvaks.

Teeme päev päeva kõrval tööd, et pakkuda nendele noortele ja peredele, kes meid usaldavad ja meile tulevad, arengukeskkonda. Kool on praegu koht, kus peaks olema väga aktiivne kodu ja kooli koostöö, vaid nõnda saab noor inimene parima keskkonna, kus areneda.

Hea kooli tunnetus algab pereväärtustest – kas need lähevad kooli omadega kokku. See on ühistegemine. Meie koolis õpib palju lapsi peredest, kes on siiralt huvitunud oma lapsest – et ta saaks vundamendi, mis võimaldab elus hakkama saada ja oma karjääri üles ehitada. Tal on adekvaatne minapilt, ta oskab tööd teha ja pingutada ning ka nautida seda, mida  teeb.

Ja sellised lapsed tunnete te ära juba 1. klassi katsetel?

Kõik lapsed on ju andekad. Osal avalduvad anded varem, osal hiljem. Mõnel ei löö aga kunagi välja, sest ei ole vastavat keskkonda. Mida me kindlasti ei soovi, on n-ö ette õpetatud lapsed. Lapse enda valmisolek õppida on tähtis, proovime neis seda alget leida.

Ükski õpetamine ega arendamine ei ole kunagi kahjuks, aga ette õpetamine eesmärgiga, et laps saaks soovitud prestiižsesse kooli, on vale eesmärk. Hoopis õigem eesmärk on, et lapsest kasvaks korralik, haritud, rõõmus kodanik.

Mitmed teadlased on arvanud, et katsed seitsmeaastastele lastele pole tõsiselt võetavad. See ei anna eelist olla tulevikus kindral. Kes tahab õppida ja ennast täiendada, saab seda teha alati.

Absoluutselt! Kas vanemad on mõelnud, tehes lapsega katseid kolme-nelja kooli, mis võiks olla see kool, kuhu laps ise minna tahab, mis teda tõesti huvitab?

Kas vanemad on sellest oma lapsega rääkinud? Tarkus on meie ümber ju kogu aeg olemas. See, kes on tahtnud targaks saada, on seda alati ka saanud. Kui minna kooli, millel on teada-tuntud nimi, ja seal mitte midagi teha – ega sellepärast inimene ju veel targemaks muutu! Kool saab olla arengu soodustaja, aga ta võib olla ka arengu takistaja.

Kuidas olete lahendanud oma koolis heade õpetajate küsimuse? Millega neid kooli tööle meelitate ja motiveerite?

Meil on avalikud konkursid, nagu enamikus koolides. Ja paraku ei ole meil kuidagi lihtsam leida näiteks loodusainete õpetajat kui ükskõik millisel teisel koolil. Füüsika, matemaatika, bioloogia ja keemia õpetaja leidmine on tõeliselt raske. Aga selles olen küll kindel, et keskpäraste oskuste ja teadmistega inimene ei peaks koolis töötama. Koolis peaksid töötama parimad.

Õpetajate järelkasvu peaks hakkama vaatama gümnaasiumide parimate lõpetajate hulgast. Praegune  olukord on absurdne – kui sa kuhugi sisse ei saanud ja midagi muud tegema ei pääse, siis olgu peale, läheb õpetajaks. Õpetaja koht ei ole kohatäide, et kõlbab kah, toob vähemalt leiva lauale.

Mis on hea õpetaja õiglane palk?

Vaatame, mis on tippspetsialisti palk. Õpetaja oma ei peaks olema mitte alla selle.

Pakun, et vanas rahas 30 000 brutos kuus?

Ma arvan küll, jah.

Selle summa eest saaks kool hakata juba õpetajaid valima?

Oluliselt rohkem, kui ta seda praegu teha saab.

Kui palju õpetaja teie koolis praegu palka saab?

Praegu kooli tööle tulles on õpetaja brutopalk kroonides 10 480. Nii palju kui mina olen asjast aru saanud, peaks palga määr sõltuma vastutuse suurusest. Ärisektoris see nii toimib. Miks siis hariduses ei toimi?

Miks me tasustame õpetaja tööd alla keskmise? Suur osa meie hariduse kvaliteedist sõltub sellest, mis toimub klassiruumides. Kui aga seesama õpetaja ei saa käia kontsertidel, näitustel, muuseumides, ei saa rännata, maailma avastada ega oma elu seada?

Noored tulevad kooli ju ülikoolist. Alla tuhandeeurone palk ei võimalda isegi panga ukse poole vaadata, rääkimata oma kodu soetamisest. Siin on tõepoolest väga tõsine mõtlemiskoht, millised on meie riigi väljavaated.

Kusjuures, mida kaugemale linnast, seda väiksemaks jäävad ka võimalused leida selline elukaaslane, kes suudaks elu majanduslikult nii kindlustada, et üks pool võibki tegeleda poolheategevusliku tööga ja õpetada koolis. Õpetaja võrdub tippspetsialist. Tippspetsialist võrdub kõrgem palgatase.

Millal me nii kaugele jõuame?

Selle sammu oleks pidanud astuma juba eile.

Palgatõus oleks ka üks võti, et igast Eesti koolist võiks saada tulevikus eliitkool, kuna seal on niivõrd head ja hästi makstud õpetajad?

Jah, absoluutselt!

Lapsevanemana tundub mulle, et tase on meie koolides niivõrd pööraseks aetud, et gümnaasiumiastmes polegi võimalik enam noort inimest kodutöödes aidata, kui sa just teadlane pole. Kuhu me sellise tasemega püüdleme?

Ka mulle tundub, et ainekavade koostajad ei suuda alati teha vahet  olulisel ja ebaolulisel. Sest aine koostajale tundub kõik ülitähtis. Õpetaja on see, kes näitab, mis on ühes või teises ainevaldkonnas põhi, ilma milleta ei ole võimalik elus hakkama saada.

Näiteks seesama rahvusvaheline õppekava, mille järgi meie lapsed õpivad, käsitleb ka teemasid, mis on Eesti ülikooli esimese kursuse õppekavas. Ja need on jõukohased täiesti normaalsetele gümnaasiuminoortele. Viis, kuidas õpetatakse ja õpitakse, teeb tasemesse vahe – laps peab aru saama, arendama analüüsivõimet ja arutlusoskust, ja tal on lubatud teha vigu.

Tahate öelda, et ka mujal maailmas on koolihariduse tase nii kõrge?

IBO kvalifikatsiooniga koole on maailmas üle 3200. Kui me paneme kõrvuti maailma heade gümnaasiumide ja Eesti koolide õppekavad, siis võime olla varsti olukorras, kus meie noored ei ole väga konkurentsivõimelised. Ma ei räägi mitte faktiteadmisest, vaid analüüsi- ja mõtlemisvõimest, järelduste tegemise oskusest.

Kas me siiski ei taha lastelt liiga palju? Kellele meeldiks, et gümnaasiumi lõpuks on noored vaimselt väsinud ja lähevad kõrgkooli pürgimise asemel hoopis Austraaliasse lihtsa töö peale, nagu on viimastel aastatel sageli juhtunud?

Mis on olulisem – kas lugeda aasta jooksul läbi 30 raamatut või analüüsida neist kuut? Mina väidan, et tähtsam on oskus analüüsida kuut raamatut, kui lugeda läbi kellegi kokkuvõte internetis ja kirjutada ülevaade, ise raamatut tundmata.

See on illusioonis elamine, kui arvata, et noor, kel on aastas 10–12 kohustuslikku õppeainet, jõuab veel läbi lugeda 30–40 raamatut. Selle asemel võiks ta ära õppida seoste nägemise, oma arvamuse esitamise.

Tähtis on, et ta saab aru ajaloolistest taustadest, oskab viidata faktidele, mida on lugenud. Et tal võimaldataks jääda oma seisukohtade juurde, isegi kui need ei lange üldlevinud arusaamadega kokku. Kui ta midagi väidab ja suudab seda ka tõendada, on see väga hea. Need on oskused, mida läheb elus iga päev vaja.

Kuidas ikkagi hoida koolilastel sära silmades? Et nad tahaksid sügisel rõõmsana kooli tagasi tulla?
Tegeleme meiegi sellega. Eks see algab inimestest, kes naudivad tööd, mida nad teevad. Õpetajana nõudlik olemine ei välista inimlikkust ja rõõmus olemist.

See hakkab pihta nendest, keda koolid saavad tööle palgata, ja kooli väärtustest – mis on tähtis ja mis mitte. Hommikust õhtuni tegeleme ka meie siin majas sellega, et naudiksime seda, mida teeme, tunneksime sellest rõõmu.

Millega sisustate aega väljaspool kooli? On teil hobisid?

Vaba aeg möödub Lääne-Virumaal maakodus mütates. Näiteks kaks viimast nädalavahetust olen saaginud talvel lume all murdunud puid. Mulle meeldib sport. Nooruses tegin palju kergejõustikku, korv- ja võrkpalli, aga vigastused ei luba enam väga tõsiselt sportida.

Üritan oma olematut vormi jalgrattasõiduga üleval hoida, mul on üks mõnus 20-kilomeetrine ring, mille mõned korrad nädalas ära teen. Vahel käin ka jooksmas ja matkamas. Mind huvitab kino ja muusika. Õppisin omal ajal Westholmi gümnaasiumis koorilaulu, akordionit ja pisut ka klaverit.

Olite omal ajal koolis priimus?

Pean tunnistama, et ei olnud. Võitlesin ikka kolmede ja neljade eest, nii põhi- kui ka keskkooli lõpetasin neljade-viitega. Algklassides maadlesin käekirjaga, see ei vastanud mingile tolleaegsele GOSTile. Kiituskirju ega kuldmedaleid pole ma saanud, aga olen oma asjadega ikka toime tulnud.

On teil oma kooliajast valdavalt helged mälestused?

Kooliaeg võimaldas teha korralikult sporti ja kuni häälemurdeni ka laulda. Kool ei takistanud kuidagi huvidega tõsiselt tegelemist. Hiljem tagasi vaadates olen küll veendunud, et kool oleks võinud olla rohkem nõudlik, pakkuda arenguks paremat keskkonda. Sain liiga lihtsalt läbi, väga vähe tehes.

Kui läksin kõrgkooli, pidin esimesel paaril aastal tegema asju, mis 7. keskkoolist, 21. koolist või reaalkoolist tulnutel olid juba läbitud. Aeg, mille me koolipingis nühkimisele kulutasime, oleks võinud meile oluliselt rohkem väljakutseid esitada.

Mida soovite lastele alanud koolivaheajaks?

Tundke rõõmu sellest, mida teete. Avastage maailma ja iseennast. Tehke kõike seda, mida te ei ole saanud aasta jooksul teha.

CV
Toomas Kruusimägi

Sündinud 8. novembril 1962

Haridus:
Tallinna 22. keskkool
Tallinna Pedagoogiline Instituut
EBS, avaliku halduse kutsemagistriprogramm haridusjuhtimise suunal
Töö:
1986–1991 Tallinna 7. keskkooli inglise (saksa) keele õpetaja
1991–1999 Tallinna inglise kolledži direktori asetäitja
1999–... Tallinna inglise kolledži direktor
Muu  tegevus:
Tallinna linnavolikogu liige
Euroopa koolijuhtide ühenduse esindajatekoja liige
Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse esimees
Autasud:
Prantsusmaa ordeni Akadeemilised Palmioksad rüütlikraad
Valgetähe IV klassi teenetemärk
Aasta haridusjuht 2009

Abielus, kaks täiskasvanud last

Arvamus

Liisa Pakosta,
Riigikogu liige

Olen kooli hoolekogu liige ja vilistlasena mäletan Toomas Kruusimäge ka omal ajal koolis noore populaarse õpsina.

Kruusimägi esindab koolijuhina ja pedagoogilise mõtte eestvedajana maailma mastaabis kõige kaasaegsemat ja edumeelsemat osa.  Kui vaadata OECD riikide õpilaste tulemuste ehk PISA uuringute tippriike, näiteks Soomet, siis seal peetakse edu aluseks just samu asju, mida tema ajab: lapsekesksus, lapsest lähtumine, töökus ja püüdlikkus.

Et ei tohi olla majanduslikke ega sotsiaalseid takistusi süvaõppele ligipääsul. Et haridust ja haritust ei tohi ära keelata. Et nõrgemaid koole tuleb järele aidata, mitte tugevamaid karistada.

Et kool peab õpetama kriitilist mõtlemist, ise probleemide lahendamist ning loovust ja ärksust. Kruusimägi on jõuliselt püüdnud ka Eestis saavutada olukorda, kus hariduse ümberkorraldusi arutataks läbi ja tehtaks koostöös nendega, kellel on hariduspõllul igapäevaselt näpud mullas.

Esindades hariduse sisulist ja mittepopulistlikku poolt, on tal arusaadavalt ka kriitikuid. Mõneti on see normaalse debati osa, samas hoiab just Kruusimägi ses debatis lapse huve ja õigusi tugevamalt kui nii mõnigi oponent.

Ta tahab olla pedagoogilises mõttes eeskuju ja see on eeskuju, mida julgeksin soovitada teistelgi järele teha. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles