Kes on loomapiinaja?

Foto: Eero Barndõk

Üks õõvastav juhtum teise järel – pole nädalat, mil meedias ei leiaks kajastust mõni looma väärkohtlemise lugu. Kes need inimesed – loomapiinajad – on?

Kassi- ja koeraomanik, Eesti Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner võttis loomade eest seismise südameasjaks viis aastat tagasi, kui ühe hulkuva peni ravi, tema peremehe otsimise ja koera matmisega kokku puutus.

Paraku tunnistab mees, et mida aasta edasi, seda vähem suudab ta imestada, millisteks koledusteks on inimene võimeline. «Loomad tapavad enamasti instinkti ja tühja kõhu sunnil. Ainult inimene ja delfiin on need, kes tapavad lihtsalt lõbu pärast,» tõdeb ta.

Kirev portree
Inimesi, kes millegi võikaga hakkama saanud, on Valneri sõnul väga erinevaid. Võtame või esimese klassi poisid Harjumaalt, kes kassipojad süütevedelikuga üle valasid ja seejärel põlema pistsid, vaatepildi mobiiltelefoniga salvestasid ning netti üles riputasid.

«Nad tundsid ennast kangelastena, klassikaaslased suhtusid neisse respektiga,» märgib Valner, kes poistega hiljem ka näost näkku kohtus. «Täiesti tavalised poisid, korralikest peredest, kõigil uhked mobiilid. Ja ega neid pärast kuidagi karistatud, keegi ei viitsinud väga süveneda.»

Loomakaitsjale meenub ka ammune juhtum Saaremaalt – hulkuv kass kinni püütud, raiusid poisid maha looma jäsemed, lõikasid kõhuõõne lõhki ja lömastasid lõpuks loomakese kolju. «Nad nautisid seda,» teab Valner. Teab ka seda, et toonastest poisikestest on tänaseks sirgunud mehed.

«Olen nende elukäiku huvi pärast jälginud – autoritaarsest ja vägivaldsest ninamehest on saanud vangla püsikunde, kel üks tapminegi seljataga. Naisega ta koos ei ela, kuid terroriseerib teda. Ta ei ole inimene, pimedal tänaval ma temaga kokku saada ei soovita.»

Loomapiinajate hulgas on Valneri jutu järgi ka asotsiaalseid isikuid. Kui Pääsküla prügimägi veel tegutses, käis seal paremate palade nimel inimeste ja kajakate vaheline püha sõda. Prükkarid püüdsid kajakaid kinni ning sidusid nende jalgade külge kilekoti.

Kui lind lendu tõusis, hakkas kilekott toimima langevarjuna. «Lennates jäi kott taha, kogus õhku ja hakkas pidurdama. Linnud takerdusid traatidesse, nad ei suutnud enam arvestada oma liikumise kiiruse ja kõrgusega... Pärast seda ma «parmudele» enam eriti kaasa ei tunne,» kinnitab Valner.

Eluheidikutele sekundeerivad noored, kes teevad enda arvates pulli. Kelle meelest on pidu korda läinud siis, kui aknad lõhutud, bussiootepaviljon ümber lükatud ja paar kassi üles poodud.
Hiljuti kohtus õigeks mõistetud naine, kes oma lambakoeral aianurgas elusalt mädaneda lasi, on taas üks äärmusi.

Tegemist on ju ühiskonnas lugupeetud inimesega – ema ja õpetajaga, kes võitnud konkursiga ühe valla algkooli direktori koha. Kristlasega, kes armastab kõnelda humanismist ja elu põhiväärtustest. «Tegemist on variseriga, kellele looma kannatused korda ei lähe.

Naine istub, piibel ees, rist kaelas, kohtusaalis, lapski kohtuniku mõjutamiseks kaasas, ja teeb ironiseerivaid märkusi looma- ja lastekaitse aadressil!» imestab Valner. «Ta on põlastust väärt. Minu jaoks on see juhtum veel vastikum kui need inimesed, kes loomade jäsemeid raiusid. Ja mis veel seda naist iseloomustab – et ta pole enam kordagi oma koera vastu huvi tundnud, isegi selle vastu, kui palju koera ravi maksis...»

Paljude maainimeste jaoks, räägib Valner, on koduloom lihtsalt keegi, keda süüa. Vahet pole, kuidas ta elab – maha lööme ja kinni pistame ta ju nagunii! Maal toimib ka nn naabrikaitse – kuigi julma kohtlemist on näha, ei võeta selle takistamiseks midagi ette, sest inimesed on üksteisega seotud. Kirutakse tagaselja.

Veel ühe piinajate kontingendi moodustavad ülimalt enesekesksed mehed, kes arvavad, et kõik ülejäänud – ka naine ja lapsed – peavad nende pilli järgi tantsima.

«Looma nad ei näljuta, aga käituma peab ta nagu Viiburi sõjakoolis. Seepärast on loom pidevalt hirmul, sest temalt nõutakse vastuvaidlematut allumist,» selgitab Valner. Ning meenutab vaatepilti Hiiu parkmetsast: koer õiendas oma häda, peremees aga andis talle samal ajal korralduse enda juurde tulla.

Kuna see kohe ei juhtunud, ärritus koeraomanik ning järgnes halastamatu peks. «Tõenäoliselt on selles kodus ka lastega nii,» oletab Valner.

Empaatiavõime puudumine
Psühhiaater Jüri Ennet ütleb, et loomapiinajate iseloomustamiseks sobib enim sõnapaar «empaatiavõime puudumine», mis väljendub nii suhtumises loomadesse kui ka teistesse inimestesse.

«Tihti on nad ka ise lapsepõlves kannatada saanud ja see on muutnud nende käitumist,» räägib hingearst. «Selline inimene on sisimas õnnetu, kuid ta kannab seda sadistlikku naudingut alateadlikult edasi teistele inimestele, näiteks oma lastele.»

Mõisted «haige» või «terve» on psühhiaatri sõnul väga suhtelised ning seetõttu tuleb igal üksikjuhul arvestada nii persooni tervislikku seisundit, kultuuritausta kui ka ühiskonna reegleid. «Mõningaid asju saab rohuga korrigeerida, aga hoiakud pannakse siiski paika kasvatuse, eeskujude, eesmärkidega. Kapitalistlikus ühiskonnas jääb paraku empaatiavõime väärtustamine tagaplaanile, siin on esiplaanil teised väärtused, näiteks raha,» lausub psühhiaater.

Enneti arvates on tähtis ka usk. Olgu see või maausk, millel – muudest religioonidest rääkimata – meil kahjuks inimestele nõrk mõju on ja mis seetõttu nende käitumist eriti ei mõjuta. Millegipärast ei usuta, et kõigel elaval, ka tüütul sääsel, on hing sees.

Seadus, tule appi!
Endine keskkriminaalpolitsei juht, riigikogu liige Andres Anvelt jagab psühhiaatri arvamust, et loomade väärkohtlejal on kindlasti soodumust inimestegi vastu kätt tõsta.

«Sõltub muidugi inimesest, kui sügav on tema moraalitunne ehk kust ta tõmbab piiri looma ja nõrgema kaaskodaniku vahel. Mõni loomapiinaja seda suudab, mõni mitte. Aga üldiselt iseloomustab teda soodumus vägivallale – kui piinad koera või kassi, siis ega sul sisemist valuläve eriti ole,» möönab ta. Anvelt mäletab aega, kui otseselt vägivaldsete kurjategijate püüdmisega tegeles – tihti selgus nende tausta uurides, et koduhoovis kassi põletamisest inimeste retsimiseni oli lühike tee.

Anveldi sõnul mõlgub tal mõttes riigikogus loomakaitsjate toetusrühma moodustamine. «Peame vaid täpselt läbi mõtlema, mis oleks rühma eesmärk ja kuidas saaksime seadusandlust parandada,» räägib ta. «Ise näen, et paljusid asju võiks ajada formaalselt karmimaks.

Ma ei pea silmas karistusseadustikku, aga inimeste vastutust oma kodulooma ees – seda võiks suurendada kas või rahalisel teel, vastutuskindlustusega. Nagu Soomes – loomaomanik vastutab looma eest samamoodi nagu oma muu vara eest, mida ta peab heaperemehelikult kasutama. Usun, et mingil määral see inimest  distsiplineeriks.» Sest julmust süvendabki karistamatuse tunne, teadmatus ja ükskõiksus.

Heiki Valner ohkab. Ta on üritanud oma peas selgeks mõelda, kust algavad julmuse ja kurjuse juured. «Võib-olla on see linnastumise hind, et inimesed võõranduvad loodusest?» arutleb ta. «Miks on vaikselt välja surevad eestlased üldse nii tigedad ja kurjad?»