Enriko Aav: tulumaks on oma aja ära elanud

Äri üleilmastumine sunnib riikide valitsusi üha enam pingutama selle nimel, et võimalikult palju majandustegevust oma riigi territooriumile meelitada. Ühelt poolt on see tänapäeval hoopis lihtsam, sest äri on mobiilne ja oma tegevuskohti saab kergesti muuta ja ümber korraldada. Teisalt aga on konkurents tihe.

Võidujooksus rebivad ette need, kes suudavad oma majandusse tuua võimalikult suure tüki maailmamajanduses tekkivast lisandväärtusest.

Äri kohalemeelitamist mõjutab hulk tegureid: sihtturgude asukoht, ressursside olemasolu, ühendusteed, poliitiline stabiilsus, majanduskeskkond jm.

Üks majanduskeskkonna atraktiivsust kujundav valdkond on maksustamine – arvatakse, et maksukonkurents on oluline element, mis mõjutab suurärisid oma tegevuse logistikat planeerima. Sellest on paljud riigid maksupoliitilisi otsuseid tehes ka lähtunud. Eesti teiste hulgas.

Usutavam on, et maksupoliitilised mudelid mõjutavad rohkem kohalikku väikeettevõtjat.  Suurkorporatsioonide otsused rajanevad eelkõige sihtturgude, ressursside ja ühendusteede kättesaadavusel. Maksurežiimide erisused võetakse valikute juures arvesse alles teises järjekorras.

Majanduse kasv saab esmases arengufaasis toetuda rahvusvaheliste korporatsioonide investeeringutele. Mõneks ajaks on sellel kindlasti positiivne mõju, sest töökohti luuakse lühikese aja jooksul palju. Samuti on madala tehnoloogilise arengutaseme juures võit ilmne – välisinvesteeringud toovad kaasa uue tehnoloogia.

Samas aga on väikeriigi puhul paratamatu, et tööjõupakkumine ja taristute maht kannatab ära vaid üksikute suurettevõtete tuleku. Ei maksa unustada, et üldjuhul tuuakse arenevasse riiki korporatsiooni väärtusahelas madalamal astmel paiknevad tööprotsessid.

Arvestades globaalsete ettevõtete kõrge võimekusega oma tegevusi ümber paigutada, odavamate asukohtade konkurentsisurvet ning iga riigi pürgimust saada kõrgema väärtusega töö pakkujaks, võib väikeriigi majandust tabada ühel hetkel halvatus, kui siinsed suured tööandjad otsustavad oma tegevuse mujale viia.

Võib muidugi loota, et äraviidu asemele tuuakse kõrgema lisaväärtusega tootmisahela lüli, kuid väheusutav, et see areng kiiresti toimub. Ei muutu ju senised 1000 telefonikorpuste kokkukruvijat päevapealt ühtäkki tootedisaineriks – oodatav teadmiste ja oskuste tase on liiga erinev.

Riigi senine maksupoliitika on toetanud välisinvesteeringuid ja ettevõtete kasvu. Erinevalt maailmas valdavalt levinud klassikalisest tulumaksust ei maksusta me Eestis ettevõtte kasumit mitte selle tekkides, vaid siis, kui kasum ettevõttest välja võetakse. Teisisõnu, seni kuni teenitu kasutatakse ettevõtte arendamiseks, tulumaksu maksma ei pea. See poliitika on olnud edukas ja täitnud oma eesmärki. Eesti ei pea oma majanduse arenemise tempot samalaadse ajalooga riikide seas häbenema.

Ja kuigi Praxise uuring tulumaksu toimimisest jäi kokkuvõttes kõhklevaks, tuleks usaldada samas uuringus käsitletud ettevõtjate arvamust, kes on kehtiva tulumaksukorraldusega rahul.

Siiski on aeg küps hindamaks, kas möödunud sajandi lõpu tulumaksupoliitika on praegu veel asjakohane. Ettevõtte tulumaksu hiilgeajad jäid 19. ja 20. sajandisse. Maks toimis väga hästi, kui ettevõte tegutses ühe õigusruumi või riigi piires. Asi läks  keeruliseks, kui äri hakkas laienema üle piiride.

Kui ettevõtte tegevus toimub mitme riigi territooriumil, tekib küsimus, missuguses riigis on saadud maksustatav tulu. Kui tulu on teenitud natuke igal pool, siis kuidas peaks kasum riikide vahel jaotuma? Enamasti püüab iga riik tõestada õigust saada maksutulu, mitte sellest loobuda. See on paljudel juhtudel viinud ettevõtja topeltmaksustamiseni.

Kasvava ebaselguse klaarimiseks asusid riigid sõlmima kahepoolseid topeltmaksustamise vältimise lepinguid. Ühelt poolt püütakse lepingutega luua rohkem selgust rahvusvaheliste tehingute maksustamisse, kuid teisalt püüab iga riik saavutada ka muid majanduspoliitilisi eesmärke. Üheks selliseks eesmärgiks on luua konkurentsieelised, et meelitada kasum, kapital või investeering just oma mõjualasse.

Praeguseks on topeltmaksustamise vältimise lepingute võrgustik niivõrd mahukas ja keeruline, et pelgalt ülevaade sellest on tõsine uuringuvaldkond. Juba ainuüksi Eesti Vabariigil on  praegu lepingud 47 riigiga ja see nimekiri aina pikeneb. Peale selle muudetakse pidevalt sõlmitud lepingute tingimusi ja lisanduvad veel ELi määrused ja direktiivid, mis reguleerivad ühenduse riikide maksukohustusi.

Oleme jõudmas ajastusse, kus tegelikust tootmisest või teenuse osutamisest on olulisem, kuidas ettevõtlus paberil paistab. Eri riike läbiva väärtus­ahela puhul jaotavad maksunõustajad kasumi paberil, mitte tegeliku tulemi järgi – selleks et maksukulu oleks võimalikult väike.

Tulumaks tekitab ebavõrdset konkurentsi. Kui Eesti püüaks ettevõtete tulu maksustamise poliitikaga käia ühte sammu nn vanade, traditsiooniliste riikidega, oleks tegemist ette kaotatud lahinguga, sest meil ei ole pakkuda mahukaid taristuid ega piisaval hulgal erioskustega tööjõudu, mis lubaksid paindlikkust ja aitaksid kohale meelitada muljetavaldavaid majandushiide.

Isegi kui oleme edukad suurte firmade riiki toomisel, on väljavaade nendelt õiglast tulumaksuosa saada nigel, tulenevalt ammendamatutest optimeerimisvõimalustest, mida pakub üleilmne konkureerivate maksulepingute võrgustik.

Suurkorporatsioonide harud konkureerivad meie koduturul kohaliku väikeettevõtjaga. Kodumaine tootja on maksude mõttes väga hästi hallatud – üldiselt on maksudistsipliin kõrge ja maksuhalduril piisav võimekus tagada maksude laekumine juhul, kui tootjal peakski tekkima kiusatus sellest hoiduda.

Kuna aga väiketootjal puudub samaväärne võimalus nautida maksulepingute ja rahvusvaheliste finantskeskuste pakutavaid lahendusi, satub ta suurte korporatsioonidega võrreldes paratamatult ebasoodsamasse seisu.

Lõpuks jääbki siinsele ettevõtjale valik: kas minna suurtootja allhankijaks või sulgeda hingitsev äri.

Ettevõtte tulumaks kaob varem või hiljem. Tänapäeva Eesti ettevõtte tulumaksusüsteem, mis võimaldab reinvesteeritud kasumi maksustamata jätta, toob kohalikule tootjale mõningast leevendust. Kuid see leevendus toimib vaid senikaua, kui ettevõte kasvab, sest selles faasis ollakse suurkorporatsiooniga võrreldavas olukorras. Ettevõtte tegutsemise kõrgeim eesmärk on teenida kasumit ja kasumi väljavõtmisel peab tulumaksu ikkagi ära maksma.

Tuleb tõdeda, et praegune maailmamajanduse korraldus on loonud võimsa edumaa suurtele korporatsioonidele ja pärsib võimalusi ehitada keskmisele ja väikeettevõtlusele rajanevat elujõulist, paindlikku ja dünaamilist majandust. See on objektiivne paratamatus ja Eestil tuleb õppida selles olukorras toime tulema.

Meie majandus peab olema võimalikult vähe haavatav. Selle tagab piisavalt suur hulk turul kõrgelt väärtustatavat kaupa ja teenust pakkuvaid ettevõtjaid. Selleks aga on vaja soodsaid konkurentsitingimusi.

Üheks konkurentsi ühtlustavaks teguriks võib olla ettevõtte tulumaksu kaotamine. Muidugi tuleb seejuures maandada riskid, näiteks säilitada läbipaistvuse reeglid, hoidumaks maksupaariariigi staatusest.

Soodne kasvukeskkond, mille toob kaasa konkurentsi võrdsustumine ja majandusmudeli elujõulisus, peaks ­õige pea taastama ajutiselt väheneva eelarvetulu. Suurele hulgale väikeettevõtjatele rajatud majandus loob oma paindlikkusega kindlust ka tööjõuturul.

Maailmamajanduse arengut jälgides võib järeldada, et loobumine ettevõtte tulumaksust on aja küsimus. Niisugusest arengust võidavad need, kes suudavad trendi ette näha ja esimesena rakendada. Miks ei võiks Eesti olla ettevõtte tulumaksu kaotamise eestkõneleja maailmas?