Uued plaadid

Soundpool - «Dichotomies And Dreamland» Foto: Repro

Postimehe plaadiarvustused

Jälle 80ndad
Esitaja ja plaat: Ladyhawk, Ladyhawke (Modular)
Hindaja: Valner Valme
Hinne: 3

80ndad oli tore kümnend, mulle näiteks teismeiga, ja kas ei teki siis teismeaja musa vastu nostalgia. Tekib, eriti, kui see muusika oli tõesti vinge. Võta Talk Talk, PIL, Classix Nouveaux, Siouxsie või Depeche, põld on lai. A mis teha siis? Kuulata 80ndate plaate? Ikka! Aga uusi plaate, mis saavad inspiratsiooni 80ndatest? Sõltub konkreetsest plaadist. Black Affair, Metronomy või Ladyhawke'i leibelikaaslane The Presets annavad 80ndate tuhandele tahule mingi lisamõõtme. Kui muusika on hea, õigustab see ükskõik mille kasutamist või tõlgendamist! Avastanud aasta algul Ladyhawke'i myspace-konto, tundus, et lisaväärtust sellele nullindatel nii popile kümnendile annab ka häbitul moel Laura Branigani jt kahtlase väärtusega tollaseid naisartiste tõlgendav Uus-Meremaalt pärit Pip Brown ehk Ladyhawke. Kauaoodatud album on tulnud, aga kas on kadunud värskuse võlu või ei kanna Ladyhawke veel tervet plaati välja, albumi üldmulje jääb alla mõne õnnestunud loo («Love Don't Live Here» näiteks) särale. Tervikteose mõttes ootaks lisakäiku Fleetwood Maci «Tango In The Night» vaimustusele.

25 aastat hiljem
Esitaja ja plaat: U2, Under A Blood Red Sky. Live (Universal)
Hindaja: Valner Valme
Hinne: 4

Kontsertplaat 1983. aasta salvestustega. Selleks ajaks oli sel tärkaval staadioniroki maailmameistril ilmunud kolm albumit: «Boy», «October» ja «War» ning nendelt ongi selle 8 looga EP palad. Soliidne oleks öelda, et pärast seda läks U2 jamaks, aga mulle 90ndate alguse pompoossed glämmpop-plaadid «Achtung Baby» ja «Zooropa» meeldivad. Okei, siin on lood ajast, mil U2 oli noor, verine ja naiivne. Jah, nende revolutsionääri-imago ei olnud siis veel imal, aga kes seda nende maailmaparandaja-hoiakut täna tõsiselt võtab, saabki petta, popil on poosid, nii käib. See laivplaat on hoopis selle poolest huvitav, et ruumi jääb eraldi Mulleni trummimängule, Bono joodeldamisele, Edge'i kidrakäikudele ja isegi Claytoni bass tõstetakse kohati rambivalgusse. Laivi sobib eriti hästi «New Year's Day», mis kogub võrreldes stuudioversiooniga tuure juurde ja «40», mis laivis muutub gospel-souliks.

Šoti võimas nukrus
Esitaja ja plaat: Glasvegas, Glasvegas (Columbia)
Hindaja: Valner Valme
Hinne: 5

Säärast kära nagu Glasvegase puhul, mis algab ammu enne debüütalbumi ilmumist, tehti briti saartel viimati Arctic Monkeyse debüüdi korral. Haip kannab. Esmapilgul tavalist muusikat tehakse ehedamalt ja hingestatumalt kui briti keskmine. Glasvegase imidzh on must, must riietus, mustad juuksed, plaadikujunduse põhi on must, muusika on must, mitte gooti, mitte doom, mitte emo, vaid tumemeelne, must ilu, puudub glämm, on suured tunded. Meeleolu ja atitüüdi poolest võiks tõmmata paralleele Richard Hawleyga ja teiste dekadentlike laulikutega, kes on ühest küljest muusikaliselt konservatiivsed, teisest küljest määrab nende esituse laad ja tähendus inimestele positisiooni muusikamaailmas, nad tõusevad kõrgemale, või vähemalt kõrvale tavalistest paigutustest retrolahtritesse, tähendagu retro mõne kriitiku arvates tingimata 60ndaid või kasvõi 18ndat sajandit, sellistel puhkudel räägib muusika, mitte kriitikud, mitte mõisted, mitte stiilid. Emotsionaalne laks, see ongi selle muusika väärtus.

Dihhotoomia ehk müratantsuroki vikerviisid
Esitaja ja plaat: Soundpool, Dichotomies And Dreamland (Aloft)
Hindaja: Kert Semm
Hinne: 5

Kuigi Soundpooli, New Yorki viisiku paari aasta taguse debüüdika peal oli kaks superlugu («Millions & Billions & Trillions»; «All Of Eternity»), oli «On High» tavaline newgaze-album. Selline klanitud saundivormiga mittemidagiütlev plaat. Vanale kingapõrnitsemisfännile etteaimatavuse tõttu paras muzak, tänapäeva mood music. Uus album on endiselt atmosfäärist laetud, kuigi atmosfääris on nüüd midagi palju haaravamat. Näib, nagu (post)-punkarid lammutaksid shoegazekarkassi. Muusika on otsekohesem, muusikalised välted mõjusamad. On võimsat (kohati ülivõimsat) kidramassiivi, süntidega eksperimenteerimist ning masinlikke rütme. Kui lisada, et Kim Field on letargiast ärganud ning ta hääl oma tempos, reipuses ja naiivsuses aimab kunagiste indiepuntide Darling Buds ning Heart Throbs lauljataride maneere järele, siis on see kokkuvõttes meeliülendav kokteil shoegaze`ist, blonde hair indie`st, tantsurokist (antud juhul ei ole see indietronica!). Modernne ja samas vanamoodne rokk.

Liverpooli duo perfektsed memuaarid
Esitaja ja plaat: OMD, Messages (EMI)
Hindaja: Margus Haav
Hinne: 4

Kõigist võimalikest päheturgatavatest bändinimedest ühe kõige ebatõenäolisema valinud Orchestral Manoeuvres In The Darki tuumliikmed, liverpuullased Paul Humphreys ja Andy McCluskey hakkasid koos musitseerima juba koolipäevil. Sellest enam väga ei räägita, aga üks nende bändidest kandis muide nime Hitlerz Underpantz. OMD jõudis esimese kauamängivani aastal 1980 ning sujuvalt saavutas ühe keskse koha tollal valitsenud süntpopipuntide hulgas. Viimased aastad targu vaiki olnud OMD plaanib alanud kuul minna juubelituurile ja sissejuhatuseks on värskelt lettidele jõudnud nende CD + DVD kogumik. Ideaalilähedane kogum ühe bändi diskograafiasse, eriti korralikult taastatud-digitaliseeritud kolmkümmend (!) muuvit. Töötab tänagi. Kuigi tipphetked on võimsad ja ajatud, jäi midagi OMD-l tervikust vajaka. Oli see siis Classix Nouveaux'd ilmestanud sundimatu salapära, Depeche Mode'i kompromissitu universaalsus või Pet Shop Boysi šikk intelligents. See puuduolev miski ei lasknud OMD-l ühtegi pala edetabeli kõrgeimasse otsa ning tõtt-öelda takistab ka nüüd maksimumpunkte panemast.

Art-rock avangardi väärilised esindajad
Esitaja ja plaat: Deerhoof, Offend Maggie (Kill Rock Stars)
Hindaja: Erki Hõbe
Hinne: 4

San Francisco indie-kvarteti Deerhoof looming on sisandanud läbi aegade elemente kõigest, mis viimase nelja kümnendi jooksul underground rock'is põnevat: Zappa/Beefheart tüüpi friiklusest Boredomsi stiilis mürarokini välja. Eelmine plaat presenteeris poleeritumat stiili, kui välja arvata üks raskepärane pikk improlugu. Uus Deerhoof on aga otsast lõpuni koherentne ja ligipääsetav, kuid nende ekstsentriline stiil on taas käredam ja kitarripõhisem, sekka aegajalt ka folgielemente. Lühikestest lugudest hoolimata (pikim on vaid viiene) on lood päris keeruliselt ühes ehitatud, põnevatest taktimõõduvahetustest peenete harmoonia- ja meloodialabürintideni. See siin pole tavaline underground-aurale pretendeeriv indirokk. Käreda ja angulaarse stiili varjus peitub osav komponeerimisanne. Deerhoof on auga ära teeninud oma koha moodsa kunstipärase alternatiivroki avangardis.

Hispaania mungad
Esitaja ja plaat: The Monks Of Silos, Gregorian Chant. The Very Best Of Canto Gregoriano (EMI)
Hindaja: Immo Mihkelson
Hinne: 4

Sealt algas gregooriuse laulu uus buum - Põhja-Hispaania enam kui tuhandeaastasest Silose kloostrist, mis on seega sama vana kui Euroopa kunstmuusika. Plaadifirma EMI käis seal alates 1973. aastast mitut puhku salvestamas munkade laulmist. Vana ühehäälse pühalauluga plaate peeti pigem üksikute imeliku maitsega muusikafännide veidraks huviks kui müügiartikliks. Aga 90ndate algupoolel kärgatas kõu - oletatavasti pärast Enigma hitti «Sadness» kasvanud huvi gregooriuse laulu kõla ja tema helides sisalduva rahutunde vastu tekitas olukorra, kus 70ndatel salvestatud Silose pühameeste plaat «Chant» kerkis USAs popedetabeli esikümnesse. Tänavune topeltalbum «Gregorian Chant» sisaldab benediktiini munkade «parimatest parimaid», umbes viitkümmet laulutükki-rituaalihetke. Kõlab väga ilusti, koolitamata häältega ja pisut harali, kuid seevastu lauldud suure soojuse ja kütkestava pühendumusega.

Venekeelset metal-punki Tallinnast
Esitaja ja plaat: Kamikadze-TR, Haljava (Pure Diamond Media Group)
Hindaja: Lauri Leis
Hinne: 3

Tallinna venekeelse ansambli Kamikadze-TR debüütplaadilt kostab segadust tekitav mikstuur metalsest hardcore'ist ja veiderdavast pop-pungist ootamatute reggae-stiilis vahelepõigetega. Tavapäraselt enamasti poliitilise suunitlusega hardcore'iga seob neid siiski vaid osa lugude massiivne kõlapilt. See võib ka olla üks põhjus, miks pole Kilulinna kamikaadzedel seni õnnestunud Venemaa vastava subkultuuri tõsimeelsete esindajatega koostöösidemeid luua. Laulutekstid viitavad, et võib-olla tasuks neil edasi arendada pop-pungilikku liini või valida mõni teine kindlapiirilisem suund senise luik-haug-vähk-taktika asemel. Eraldi mõjuvad lood veenvamalt kui album tervikuna. Aga pilli mängida mõistavad need Kopli kutid küll.

Ajaviitekvaliteetrütmimuusika
Esitaja ja plaat: Mr. Scruff, Ninja Tuna (Ninja Tune)
Hindaja: Tiit Kusnets
Hinne: 3

Tempolt-taktilt kiirevõitu või keskmiselt hip-hüplik, sageli suisa läbematult latiino-nobe, harvem roiult triphopilik. Funk-jäts-hauss-disko-souli tegumoega, vaheldumisi instrumentaalne ja vokaalne. Alice Russell, Quantic, Roots Manuva, Danny Breaks, Andreya Triana ja Pete Simpson on külalishääled. Sedalaadi tantsulist eklektikat on Andy «Hr. Habe» Carthy, deejott ja stuudioprodu Manchesterist, viksinud-viljelnud tubli tosin aastat. Tema «Ninja Tuna», kui seda väljaspool klubirežiimi tarvitada, tundub töötavat kaunis edukalt, enam-vähem ööpäevaringselt, «universaalse taustamuusikana». Tööl, kodus, autohetkel. Tiksub kui õlitatult. Kui vaja, siis pea märkamatult. Ei sega, süüa ei küsi. Umbes nagu «Tuunikala omas mahlas», mis tukub tasa kuskil külmiku alumisel riiulil, aegajalt omaette ümisedes.