Jaan Männik lubab tegutseda, kuni pikali kukub

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetked roheluses: Jaan Männik on välismaalastele kiitnud, et kus mujal Euroopa pealinnas kui Tallinnas Pirital elades on mere äärde jalgsi viis minutit, metsa kolm minutit ja autoga kesklinna tööle 15 minutit.
Hetked roheluses: Jaan Männik on välismaalastele kiitnud, et kus mujal Euroopa pealinnas kui Tallinnas Pirital elades on mere äärde jalgsi viis minutit, metsa kolm minutit ja autoga kesklinna tööle 15 minutit. Foto: Peeter Langovits

Kuigi Eesti Panga nõukogu esimees on veendunud, et Eestil jagub rohkem jaksu tulevikule vastu minna kui suurel osal Euroopa riikidel, utsitab ta sellegipoolest kõiki mõtlema, mida teha, et edaspidi läheks meil veel paremini.

Jaan Männik, Eesti Panga nõukogu esimees, pole mingi tavaline tippjuht – selles mõttes, et oleks end ümbritsenud pressiametnike ja nõunike kaitsva müüriga.

(Mis ühest nõunikust sai, selgub allpool.) Pole tal sekretärigi (temagi saatusest lugege järgnevast usutlusest), nii et külalistele tuleb ta panga uksele oma kabinetist ise vastu – ja minutilise täpsusega kokkulepitud ajal. Tööl käib oma autoga ja kütust ostab paaki oma raha eest (jajah, kui intriigi soovite, ärge lugu katki jätke).

Intriigi on Männiku ümber viimase pooleteise kuuga jagunud piisavalt. Seoses sellega, et Eesti Panga kaks veteran-asepresidenti jäid hiljuti ametisse kinnitamata.

Panga nõukogu ootamatu otsus andis üldsusele ja meediale arutlusainet nädalaiks. Ega mitte-eestlaslikult avatud olekuga Männik tollest küsimusest usutluses Arterile kõrvale hiili, kuid tunnistab, et «siin ei ole enam midagi huvitavat lisada».

Tõsi, lisab ta, eks meediakära asepresidentide teema ümber tuli natuke üllatusena, aga ta mõistab, et «kui kedagi hääletati maha, on see rohkem uudis kui et ettepanek kinnitati, on ju nii?».
Jah, on küll.

Aga Männik (66) ei jäta rahvast infonälga. Ta möönab, et küsimus, kellest võiks saada Eesti Panga järgmine president, on tähtis ja huvitav, ning nõustub sellest rääkima taas Eesti tippjuhile mitteomaselt lahtiste kaartidega. Ta märgib, et 11. oktoober on päev, mil tõenäosus teada, kellest võib saada Eesti Pangas Andres Lipstoki mantlipärija, on fifty-fifty.

Niisiis, kes tahab olla informeeritud, peab paratamatult edasi lugema.

Olete öelnud, et ettevõtte juht peaks oma poliitilisi eelistusi salajas hoidma. Teie eelistused on aga niigi selged: olete ennekõike majanduskasvu pooldaja, raha kergekäelise ümberjaotamise vastane ning rahvusriigi toetaja. Seega olete klassikaline isamaaliitlane, või ma eksin?

Tolle ütlemisega mõtlesin seda, et kui oled suure äri juht, pole mõtet pasundada, et hääletan selle või teise erakonna poolt. Küll aga võib iga inimene tähtsates küsimustes oma seisukoha välja öelda, ja seda olen ka teinud.

Kuid seisukohti välja öeldes ei tahaks ma ennast ühegi erakonna nimekirja panna. Aga eks ma keskpunktist parempoolsema vaatega võib-olla olen. Ehkki parem- ja vasakpoolsus lähevad maailmas üha hägusemaks.

Olete üles kasvanud ja pikka aega elanud sotsiaaldemokraatlikus Rootsis, aga miks ei saanud teist sotsiaaldemokraati?

Võib-olla see ongi see põhjus (naerab).

Sotsiaaldemokraatide edu viimastel valimistel tegi mind veidi ärevaks, sest vasakpoolsed ei ole kunagi Eestile midagi head tähendanud. Mil määral näete teie majanduskasvu esmatähtsustamise vastu sõdivate sotsiaaldemokraatide esiletõusus ohtu Eesti arengule?

Pärast iseseisvuse taastamist on Eestis sotsiaal­demokraatiat seostatud natuke sotsialismiga, ja sotsialismil on Eestis võrreldes paljude Euroopa riikidega teine kõla. Aga nüüd on meil  suhtumine muutumas: ei saa öelda, et Eesti sotsiaaldemokraadid võitleksid samade asjade eest mis Rootsi sotsiaaldemokraadid. Minu meelest räägime Eestis võrdlemisi paremale nihkunud erakonnast.

Marju Lauristin kui siinsete sotsiaaldemokraatide kauaaegne ja järjepidev ideoloog on debattides tihti öelnud, et peaksime rohkem vaatama Rootsit, kuidas seal on asjad korraldatud.

Aga Rootsis ei ole sotsiaaldemokraadid olnud võimul viis aastat, ja võib ennustada, et nad ei tule võimule ka vähemalt järgmise kolme aastaga. Just lugesin, et nende toetus on langenud alla 30 protsendi. Minu meelest võiks selline inimene nagu Marju Lauristin rohkem tähele panna, et liikumine, mis on nii kaua olnud talle eeskujuks, on sattunud suurtesse raskustesse.
Aga usun, et sotsid võivad tulevikus saada Eestis väga arvestatavaks poliitiliseks jõuks.

Mis on teie arvates olulisim küsimus, millega me Eestis peaksime praegu tegelema?

Kui ma 66 aastat tagasi sündisin, elas maakeral 2,2–2,3 miljardit inimest, aga nüüd elab peaaegu seitse miljardit. Prognoosid pakuvad, et aastal 2050 elab maakeral kümme miljardit inimest. Selle arengu tagajärgi hakkame varsti nägema. Seetõttu on valitsuste absoluutselt prioriteetseim eesmärk lähema 10-20 aasta jooksul oma kodanike heaolu tõsta.

Minu nägemuses ei ole Eesti väljakutse traditsiooniline Euroopa sotsiaaldemokraatide väljakutse, et tekitada võrdsust riikide sees, vaid et tekitada võrdsust riikide vahel. Kes jääb liiga vaeseks, sel pole raha, et osta naftat, elektrit, toitu. Nii et tähtis ei ole riigis rikkuse ümberjaotamine, vaid tähtis on, et terve riik saab rikkaks.

Viga, mis me minu arvates teeme, on see, et räägime selles kontekstis liiga ebamäärastest asjadest, nagu näiteks elukvaliteet. See on positiivne sõna, nagu solidaarsus ja hoolivus, keegi ei vaidle siin vastu.

Aga mida me kvaliteediga sisuliselt mõtleme?

Eestis on väga paljudele elukvaliteet ja materiaalsed küsimused omavahel tihedalt seotud. Mu sugulane elab Antslas, ta saab 350 eurot ja tema naine saab ka 350 eurot, nad ütlevad, et saavad hakkama – aga kui üks neist sureb?

Pensionäridel, samuti üksikemadel ja puuetega inimestel on elukvaliteet seotud riigi majandusega, näiteks kuidas jaksame pensione maksta. Oluline on see, et me mingisuguse ebamäärase kvaliteedi jutuga ei viiks fookust minema sellelt, mis on tähtis.

Ehk majanduskasvult?

Jah. Sest kui vaatame globaalseid arenguid, peab meil jaguma majanduslikku jõudu, et minna vastu sellele, mis meid ees ootab.

Eesti Pangas olete pidanud tähtsaks saada sinna tööle väliskogemusega inimesi. Mil määral võiks see kehtida kogu Eesti ühiskonna kohta, sest kust mujalt sa ikka impulsse saad kui väljastpoolt?

See polnud mul üldse nii mõeldud, aga kukkus sedasi välja, et tuleb üks väliseestlane ja leiab, et ega meie siin Eestis midagi oska, tuleb tuua välismaalt inimesi (naerab). Tegelikult oli mu mõte see, et kui kohtad seoses tööga palju inimesi teistest riikidest, tuleb kasuks, kui oled ise kolm või rohkem aastat kuskil välismaal töötanud.

See ei ole üksnes Eesti küsimus. Kui lugeda Financial Timesi töökuulutusi, siis seal seisab, et kandidaat peab oskama ladusalt inglise, saksa ja prantsuse keelt, tal peab olema majanduskraad ja nõutav on rahvusvaheline kogemus.

Meil on Eestis väga häid inimesi, kellel juba on rahvusvaheline hind. Näiteks ajakirjandusharidusega Piret Mürk-Dubout, kelle omal ajal Elioni tööle võtsin, on nüüd Rootsis TeliaSonera viitsepresident. Või Tõnu Grünberg, kes läheb peagi Istanbuli. Kui need inimesed tulevad tagasi, suudavad nad Eestile midagi rohkemat anda, sest nad on näinud midagi uut, midagi arendanud, nad on uute mõtetega.

Aga siin on ka üks kuratlik asi. Tunnen Rootsis paari eesti arsti, kes on seal juba kümme aastat töötanud, ja olen neilt küsinud, kas tuleksite Eestisse tagasi. Nad on öelnud, et ega keegi neid Eestis oota, võib-olla peetakse neid isegi konkurendiks, sest äkki nad oskavad midagi või on neil kogemused, mida juhtidel Eestis pole. Neid võetakse ohuna.

Kui Eesti taastas iseseisvuse, tuli palju väliseestlasi siia tagasi, aga nüüdseks leiab neist oluliselt positsioonilt üksnes teid ja president Toomes Hendrik Ilvese – ja ongi peaaegu kõik. Miks?

Ma nimetaks mõned nimed veel: Jaan Manitski, Viinistu ristiisa, nagu ma teda naljatamisi kutsun; Aino Lepik von Wirén, suursaadik Londonis; ja Küllike Sillaste-Elling, kes on number kaks Eesti suursaatkonnas USAs.

Väliseestlased tegid selle vea, et tulid siia liiga suure enesekindlusega: mina tean, kuidas tuleb asju ajada, ja nüüd ma näitan teile ja õpetan teid ja te peate ka nii tegema. Eesti rahval, ja minul ka, sai lõpuks täielik siiber neist, kes tulid siia targutama ja õpetama. Eesti inimesed jällegi ei võtnud väliseestlasi väga omaks. Olen siin juba 20 aastat elanud ja ikka öeldakse mulle mõnikord, et see rootslane...

Olete töötanud seitsmes riigis. Mis on see olulisim õppetund, mille olete välisriikidest saanud?

Töötasin kunagi Rootsi paberitööstuses, kui tuli minna USAsse, et seal üks suur masin üles panna. Mulle räägiti, et seal oli olnud ka Soomest üks vastutav tegelane. Ameeriklane hakkab sinuga kohe rääkima, isegi kui sind ei tunne, aga soomlane ei rääkinud ameeriklastega peaaegu üldse.

Ameeriklased leidsid, et kui ta nendega ei räägi, siis on tal midagi viga: talle kas ei meeldi nende juures või tal on midagi nende vastu. Ameeriklased pidasid ühe koosoleku, et mis sel soomlasel viga on. Pidasid veel teisegi koosoleku. Asi lahenes sellega, et soomlase naine tuli kohale ja siis ameeriklased nägid, et soomlane ei rääkinud ka oma naisega mitte.

Sa ei saa oma nahast välja ronida, kui oled vaikse iseloomuga, aga sa pead natuke arvestama sellega, et kui tuled väga introvertsest kultuurist näiteks Ameerikasse, pead neile teatud asjades natuke vastu tulema.

Paljud Eestisse tulnud väliseestlased tegid just selle vea, et nad olid arvatavasti elanud ainult ühes kultuuris ja leidsid, et hakake ka Eestis niimoodi tegema, nagu meie oleme harjunud. Kui ise siia tulin, siis ütlesin, et täitsa kindlasti ei hakka me siin tegema nii nagu Rootsis. Kui sul on rahvusvahelist kogemust, siis saad aru, et kui reisid kusagile, on sul vaja dünaamikat, ja sa ei saa ajada asju nii, nagu oled harjunud.

Olete väitnud, et Eesti Pank on olnud liiga suletud. Kas mitte kogu Eesti ühiskond pole mõnevõrra suletud?

Eesti edu alus on olnud see, et oleme suutnud oma ühiskonna väga kiiresti kohandada selliseks, nagu on olnud vaja kohandada. Selleks oleme pidanud analüüsima, mida on vaja teha, ja siis kõik vajaliku väga jõuliselt ellu viima.

Neist 15 aastast, mil töötasin Eesti Telekomis, meenub mulle kõige rohkem, et me ei leppinud keskpärasusega, vaid pidime olema head, teistest paremad. Ja olime ka!

Nüüd aga näen, kuidas räägime, et Eesti Pank toimib, et Tartu Ülikool toimib, kõik toimib. Aga mõtlema peaks nii, et mida me nüüd peame tegema, et läheks veelgi paremini. Suletuse tekkimine – ja suletus on üks osa võimupoliitikast –, on küll üks oht.

Suletud süsteem ju kaitseb ennast sellega, et tahab ise otsustada, mis on hea ja halb, mis on hästi ja mida muuta. Ta ei ole eriti huvitatud sellest, et keegi väljastpoolt tuleb midagi rääkima. Kõige tavalisem vastuargument kõlab, et mis tema sellest teab. Aga selleks, et arvata midagi näiteks Tartu Ülikooli kohta, ei ole sul minu nägemuses vaja olla professor.

Teie võite ju ka arvata Tartu Ülikooli kohta, on ju nii! Haridus on paljude ja ka minu arvates kõige olulisem tuleviku küsimus, ja ülikool on selle küsimuse nurgakivi. Tartu Ülikool teenindab Eesti ühiskonda, mitte vastupidi, ning sel juhul on need ajakirjanikud ja poliitikud ja paljud teised, kes peaksid arutama eesmärkide üle, mille järgi ülikool käib.

Kriitikast hoolimata oleme Eestis ju tegelikult hakkama saanud, ja minu arvates osalt seetõttu, et oleme võrreldes muude Euroopa riikidega valmis pingutama ja kannatama. Mil määral oleme selles suhtes erilised?

Mitte keegi ei taha ega soovi, et meil on selline ajalugu, nagu meil on. Minu isapoolsed vanaisa ja vanaema saadeti märtsis 1949 Siberisse, kus nad surid. Kui olen proovinud rootslastele selgeks teha, mis vahe on eesti ja rootsi inimesel hinges, peaaegu alateadvuses, siis Rootsis ei ole 200 aastat sõda olnud, Rootsi on olnud iseseisev riik aastasadu, aga meie oleme kogu aeg pidanud võitlema ellujäämise nimel.

Ja see on meile peaaegu geneetiliselt toonud kogemuse, mis on meile igas olukorras jõudu andnud. Eestil on tänapäeva Euroopas rohkem jõudu tulevikule vastu minna ja aru saada, mida tuleb teha, kui suurel osal Euroopa riikidel. See on minu absoluutne veendumus. Kahju, et meie jõud ja kogemus tulevad nii traagilisest ajaloost. Aga kui meil midagi ajaloost kasu on, siis just seda.

Mida arvate rahvusriigi tugeva pooldajana Euroopat tabanud immigrantide sissevoolu mõjust Eesti püsima jäämisele? Ühed ütlevad, et immigratsioon on paratamatu, teised väidavad, et immigratsioon on rikastav.

Me ei saa siin Rootsi ega Soome ega ühegi teise riigi mudelit kasutada, vaid peame ise lahenduse välja mõtlema. Miks? Pärast Teist maailmasõda ei leia vist ühtegi riiki peale Läti, kuhu oleks okupeeritud territooriumile rännanud nii palju teistest rahvustest inimesi. Minu meelest on Eesti lahendanud immigratsiooniprobleemi paremini kui suurem osa Euroopa riike. Me ei räägi ju tänavarahutustest ega getodest.

Tulin Eestisse 1992. aastal. Mulle räägiti, et taristu-ettevõtetes ehk lennunduses, raudteel, sides, postis töötab palju venelasi. Ma polnud vene inimesi enne eriti kohanudki, ja ma ei valda vene keelt. Aga siis töötasin 15 aastat kõrvuti vene inimestega ja koostöö nendega oli väga hea. Olen tehnikaülikooli haridusega, ja ega nad minust maha jäänud.

Tulevikuprobleem on see, et rännatakse sisse riikidest, kus ostujõud on madalam, ja rännatakse sinna, kus on tööd. See tähendab, et Rootsist ja Soomest inimesed siia eriti rändama ei hakka. Kui nad tulevad, siis Valgevenest või Ukrainast.

Kui vaatame, kuhu sisserändajad lähevad, siis neid on Londonis, Pariisis, Stockholmis rohkem kui nn ääremaades. Ka sisseränd Eestisse tuleks suurel määral Harjumaale, mis on Eesti majandusmootor, aga minu arvates on rahvastevaheline tasakaal Harjumaal juba natuke habras, ja sisseränd võimendaks seda veelgi. Võime kergesti sattuda olukorda, kus eestlasi on vähem.

On ju olnud juttu, et Tallinna linnavalitsuses hakkavad venelased teatud asju üle võtma. Ega see ole vale, las venelased töötavad ka kõrgetel kohtadel. Aga võib juhtuda, et kohalikel valimistel kaotab eesti rahvas igaveseks ajaks kontrolli selle üle, kes juhib Tallinna.

Teil on riigimehelikult laia haardega mõtted, mis tuletab meelde, et 2006. aastal esitati teid ju koguni presidendikandidaadiks. Miks mitte uuesti proovida?

(Naerab südamest.) Võin nii palju üles tunnistada, et mulle meeldis olla presidendikandidaat, sest sai arutada tähtsaid küsimusi. Täna ütlen, et ma kindlasti ei kandideeri Toomas Hendrik Ilvese vastu.

Aga kui Ilvese teine ametiaeg läbi saab?

Kui vana ma siis olen? 71. Vaatame, milline siis tervis on. Usun, et olen sellise iseloomuga inimene, et tegutseksin, kuni kukun pikali (naerab). Ma ei näe oma elus seda, et nüüd tõmbun tagasi ja ei tee midagi.

Kui kahe aasta pärast saab Eesti Panga nõukogu esimehe aeg läbi, mida siis teeksite?

Minult on küsitud, kas kandideeriksin uuesti. Kandideerimine käib nii, et president teeb ettepaneku ja Riigikogu kinnitab. Kas jätkata, see pole ainult minu valik. Jätkamise poolt oleks see, kui ma midagi muud huvitavat Eesti ühiskonnas ei leia või keegi midagi ei paku.

Jätkamise vastu räägib see, et iseloomult ei ole ma haldaja, kes aasta aasta järel istub samal kohal ja administreerib. Tulin siia eesmärgiga, et Eesti Pangas on vaja muudatusi. Aga kui sa ei suuda viie aastaga muudatusi läbi viia, siis ei tee sa neid ka kümne aastaga.

Kes võiks saada Andres Lipstoki mantlipärijaks?

Viimasel nõukogu koosolekul 31. mail palusin nõukogu liikmetel pakkuda 6. septembriks kandidaate järgmiseks Eesti Panga presidendiks.

Olen ise mõne kandidaadiga rääkinud, näiteks Jürgen Ligiga. Ta on minu meelest olnud igati tugev rahandusminister. Kui näidata näpuga ühe inimese peale, kes meile euro tõi, siis tuleb näidata Ligi peale. Sain Ligiga kokku ja ütlesin talle, et kui tema on nõus kandideerima – aga ta ei ole veel otsustanud –, siis nõukogu esimehena sean rohkem kui hea meelega tema kandidatuuri üles.

Seoses Eesti presidendi valimistega on liiga vähe kandidaate olnud, mistõttu tunnen nõukogu esimehena teatud vastutust, et meil oleks ikka mingid valikud. Võin öelda, et olen olnud kontaktis Kersti Kaljulaidiga, aga ta on öelnud, et pole sellest huvitatud.

Samuti võin öelda, et Andres Sutt, kes on kolmeaastase lepinguga Washingtonis rahvusvahelises valuutafondis, võiks minu arvates üks kandidaat olla.

Eesti Panga kahe uue asepresidendi palk on hästi suur, ühel ligi 6500 eurot ja teisel 5500 eurot.
Miks peab nende tasu nii üüratu olema?

Tean, et Madis Müller, kes enne töötas Maailmapangas, tuli päris kõvasti oma palgas alla. Läbirääkimised olid umbes sellised, et kui tahame seda meest saada, siis selline on tema palk. Ülo Kaasik sai mingi protsendi oma senisele palgale juurde. Tal ei olnud ka varem väike palk.

Teie tasu nõukogu esimehena on nendega võrreldes vist küll väike?

Minu brutotasu on 1661 eurot ja 70 senti kuus. Aga nõukogu esimehe tasu oli palju kõrgem, kui siia tulin. Mu eelkäijal oli kümme aastat auto ja sohver, räägiti, et Tartust koosolekutele sõitmiseks.

Aga kas ei oleks Eesti riigile olnud odavam, kui ta oleks taksoga sõitnud – kaheksa koosolekut aastas?

Kui mul on vaja Tartusse sõita, sõidan bussiga. Meil oli üks nõukogu nõunik, hästi sümpaatne inimene, aga ükspäev ütlesin talle, et minu raamatus seda ametikohta olemas ei ole, ma ei oska talle tööülesandeid anda. Siis oli nõukogu sekretär, kelle viisin poole tööaja peale.

Eks need sammud olene natuke sellest, et tulen erasektorist. Aga pean ausalt ütlema, et ka mõni nõukogu liige võis öelda, et mis ma selliste asjadega jaman, las need inimesed olla.

Aga erasektorist istub selgroos tõdemus, et asi peab olema efektiivne. Lisaks ütleb mu kogemus, et kui kuskil on liiga palju inimesi ja tööd on vähe, siis mõjub see sisekliimale halvasti.

Tihtipeale on nii, et kui juht on kehv, siis arvatakse, et võtame rohkem inimesi tööle, aga tegelikult läheb olukord veel segasemaks, sest probleem on ju juhtimises, ja siis on veelgi rohkem neid, kes ei saa aru, mida nad peavad tegema. Kui Eesti tahab kiiresti areneda, peab riigisektor olema tõhus.

Teie abikaasast ei tea me peaaegu midagi. Millega tema tegeleb?

Mu abikaasa on Kanada väliseestlane. Ta on sündinud Torontos ja elas Kanadas esimesed 29 aastat, enne kui mina talle ette jäin. See juhtus Soomes. Ta kolis siis Rootsi, õppis mõne aastaga ära rootsi keele. Abiellusime 1989. aastal Rootsis. 3. juunil sai meil 22 aastat abielus oldud.

Ütlesin talle umbes nii: usun, et saame perekonnas enam-vähem hakkama ühe palgaga, minu palgaga, las ta otsustab, kas teeb Eestis tööd või hoolitseb laste eest. Ta mõtles ja ütles, et vähemalt esialgu ei hakka ta siin tööd otsima ja on koduperenaine. See oli tema otsus, aga mulle see meeldis: lastel on siis ema kogu aeg võtta. Poeg on 14 ja tütar saab peagi 16.

Kuhu nemad oma eluga sihivad?

Mulle teeb rõõmu see, et nad on Eestis üles kasvanud. Poeg oli kuus nädalat vana ja tütar poolteist aastat, kui nad meiega Rootsist siia tulid. Loodetavasti lõpetavad mõlemad siin gümnaasiumi. Nad on siis 19 – mis minu sõna siis enam maksab?! Mul on hea meel, kui mind siis mõni kord konsultandiks kutsutakse, aga otsustajaks ei ole siis enam kindlasti mina.

Kui tulevikus keegi neilt küsib, mis nende rahvus on, saavad nad öelda, et eestlased. Aga ega nad nagu vanemadki pruugi kogu elu ühes ja samas riigis elada. Mis lahenduse nad valivad, on nende otsustada. Igatahes oleme proovinud neis eestimeelsust kasvatada.

Millised on teie suveplaanid?

Ise olen suurel määral Eestis, mõni päev sõidan Rootsi või Soome. Naine on koos lastega kuu aega Torontos, nad on iga suvi olnud seal minu ämma, oma vanaema juures. 

CV
Jaan Sven Männik (66)


Eesti Panga nõukogu ­esimees

Sündinud 15. aprillil 1945 Rootsis Ljungbys

Lõpetanud Örebro keskkooli 1963
Lõpetanud Lundi tehnikaülikooli masinaehituse erialal 1972

Anglo Traders Ltd planeerimisspetsialist Torontos 1972–1973
Alfa-Laval AB konsultant Stockholmis 1973
Rootsi energiaameti hankespetsialist Stockholmis 1974–1975
KMW rahvusvaheliste üksuste projektijuht Rootsis Karlstadis 1975–1978
Alfa-Laval AB rahvusvaheliste üksuste projektijuht Stockholmis 1978–1986
Rootsi Kaitsejõudude Instituudi juhtivkonsultant Stockholmis 1986–1989
Telia AB Stockholmi piirkonna investeeringute järelevalve töötaja 1989–1991
Aastatel 1972–1989 juhtinud projekte USAs, Kanadas, Jaapanis, Saudi Araabias, Jugoslaavias, Itaalias.
Osales ASi Eesti Telefon moodustamise läbirääkimistel Eesti valitsuse ja Telia vahel 1991–1992
ASi Eesti Telefon Tallinna piirkonna direktor 1993–1995
ASi Eesti Telefon juhatuse esimees 1997–2000
ASi Eesti Telekom juhatuse esimees 2000–2007
Riigikogu kinnitas 13. mail 2008 Männiku 62 poolthäälega Eesti Panga nõukogu esimeheks, tema ametiaeg algas
13. juunil 2008
Eesti 2006. aasta presidendivalimistel oli üks erakonna Res Publica esitatud kandidaatidest
Korporatsioon Ugala vilistlane
Abikaasa Kai Sillaste-Männik
Tütar Kristina (15), poeg Jaan Thomas (14)

Üks küsimus

Kas olete huvitatud Eesti Panga presidendi kohast?

Jürgen Ligi
rahandusminister

Ajakirjandus on minu teemal palju spekuleerinud, aga saan vaid öelda, millised peavad olema Eesti Panga presidendi omadused. Keskpank vajab tippjuhti, kes peab suutma end kehtestada nii majatäie võimekate spetsialistide kui ka eurotsooni tippude seas.

Ta peab olema praktik, rahanduskonservatiivsete tegude, kogemuste ja instinktidega. Ma ei kujuta ette, et Eesti põhiseaduslikku institutsiooni saaks tulla juhtima otse rongilt, vaja on värsket praktikat just Eesti ja Euroopa rahanduses.

Ta peab mõistma nii akadeemilisi kui ka poliitilisi argumente, julgema aga oma peaga mõelda, otsustada ja öelda, ehkki avalik arvamus on tihti tema vastu. ­Ainult sedapidi töötab poliitiline sõltumatus.

Kersti Kaljulaid
Euroopa Kontrollikoja liige

Saan ainult kinnitada, et härra Männik võttis minuga meilitsi ühendust, mina kirjutasin vastu, et ei ole huvitatud. Ma kirjutasin talle üsna pikalt ja avameelselt, mis on minu motivatsioon siin Euroopa Kontrollikojas, ja lisasin, et kuigi see on kahtlemata ütlemata liigutav, et ta minu poole pöördus, on mul väga kindel tahtmine kontrollikojas üht-teist ära teha enne, kui ma Eestisse naasen, ja kindlasti ei juhtu see enne minu mandaadi lõppu siin. 

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles