Eestisse ei jää

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos klassiõdedega: 
Eline Belgiast, Rasmus Eestist, Karina Taist ja Yeoi Shin Lõuna-Koreast.
Koos klassiõdedega: Eline Belgiast, Rasmus Eestist, Karina Taist ja Yeoi Shin Lõuna-Koreast. Foto: Erakogu

Äsja maineka rahvusvahelise kooli, The Regent’s School Pattaya lõpetanud Rasmus Kõrs (19)
on näide andekast noorest eestlasest, kes oma tulevikku sünnimaaga ei seosta.

Rasmus sattus Taisse kaks aastat tagasi tänu vanematele – isa alustas seal turismiäriga ja noormehel tuli Audentese erakooliga hüvasti jätta. Uude kooli astumiseks sai eksamid sooritada Eestis ning kuna kooli juhib Eesti aupeakonsul Tais dr Virachai Techavijit, õnnestus Rasmusel ligi 300 000-baatist (umbes 7500 eurot – toim) aastast õppemaksu katta 70 protsendi ulatuses stipendiumiga.

Koolis on õpilasi 45 rahvusest ning sellisesse multikultuurilisse seltskonda sisseelamine võttis algul aega. «Olin juba piisavalt vana, et uut kooli mitte karta, pigem oli põnev. Koolis valitses sootuks teistsugune mentaliteet, kui olin harjunud,» tunnistab Rasmus.

Õppimine oli selle kolledži õpilaste seas sõna otseses mõttes au sees, seal  tõesti taheti õppida. Ning mis peaasi – valitses ühtne klassivaim. Kellelegi ei tulnud pähe tunnis õpetaja kuulamise asemel kaarte taguda või niisama lobiseda.

«Õppimise tegi lihtsamaks seegi, et kõigil kaasõpilastel olid eesmärgid olemas, ­tean, et mõni andis nüüd, pärast lõpetamist paberid sisse Oxfordi ülikooli, mõni aga unistas juba kaks aastat tagasi ministriks saamisest,» räägib Rasmus.

Kuna õpilased olid väga erinevatest paikadest, tuli eesti noormehel kokku puutuda ka erineva huumoritajuga, ent sellegagi harjus. Nagu ka tähelepanuga, mille põhjustas tema kartulikoorevärvi pea – blondiks peeti Rasmust sellest hoolimata, et umbes 800 õpilasest 12 olid eestlased.

Kõva kord
Rasmus elas viiel päeval nädalas kooli ühiselamus, nädalavahetuseks sõitis koju. Koolis, nagu ka ühiselamus, valitsesid ranged reeglid. Isegi duši all käimise aeg oli kindlaks määratud, äratusest ja magamaminemisest rääkimata. Õhtusööki serveeriti juba kell 17, hommikul enne kella 8 pidi aga kindlasti näitama, et olemas oled.

Ülevaatusele ilmumata jätmisele järgnes karistus – noomiv vestlus ühiselamu komandandiga või päevaks või lausa nädalaks rüperaali konfiskeerimine. «Mõne venna jaoks kukkus sellega maailm kokku,» nendib Rasmus naerdes. Kord nädalas peeti ühika koosolekut, kus kõik vahepeal toimunu – nii hea kui ka halb – kokku võeti ning kust puududa ei tohtinud.

Kooli administratsioon hoidis silma peal ka õpilaste Facebooki kontodel. Kui sinna ilmus näiteks pilt ööklubis pidutsemisest, võis kindel olla, et sellele järgneb koolist väljaheitmine. Sama ootas neid, kes kas või korra suitsetamisega vahele jäid. Sel õppeaastal pidi seetõttu kooliga hüvasti jätma kolm noormeest.

Ja kunagi ei tohtinud unustada, et noormehe ja neiu vahele pidi jääma vähemalt meeter maad. «Joonlauaga just ei mõõdetud,» mainib Rasmus. «Suhet ei tohtinud samuti kellegagi olla. Kui oli, siis seda varjati. Juhtkond arvas, et suhtes inimeste mõtted lähevad õppetööst kõrvale. Samuti ei näinud ma koolis ühtegi korda, et kedagi oleks kiusatud. Kõik olid õnnelikud, aga õppima pidi küll kõvasti.»
Iga õpilane sai endale valida kuus ainet, mida tudeerida. Rasmus valis süvatasemel õppimiseks majanduse, ärijuhtimise ja inglise keele, ning standardtasemel disainitehnoloogia, hispaania keele ja matemaatika. Lisaõppeaineteks oli esseede kirjutamine ning kohustus tegelda loovuse, spordi ja heategevusega. Rasmus korraldas lastekodude heaks korjandusi, mõned organiseerisid mägihõimudele humanitaarabi.

Edasi Inglismaale
Nüüdseks on õpingutest Pattayal saanud mälestus. Rasmusel on kahju ainult sellest, et ilmselt ei saa kõik 55 klassikaaslast enam kunagi kokku. «Aga ma pole kurb, sest maailm on ümmargune ning kõiki on võimalik üles leida,» märgib ta.

Ja ei väsi kordamast, et koolis oli õppida väga raske ning seda kogemust korrata oleks päris hull. Üks on kindel: klassikaaslaste küllakutsed Jaapanisse, Bhutani, Kenyasse, Lõuna-Koreasse, Taiwani ja Naurusse on tal olemas. Ja miks mitte kunagi ka nendega koostööd teha!

Edasi kavatseb Rasmus õppida Inglismaal Newcastle’i ülikoolis, kus tema erialaks saab business and information systems, mis tema sõnul võiks eesti keeles kõlada «äri- ja infosüsteemide loomine».

«Mis puudutab tulevikku, siis praegu olen teinud vaid otsuse, mida edasi õppida. Ma pole planeerinud, mitu last mul olema saab, kus elama ja millist tööd tegema hakkan,» avaldab Rasmus.

Ta nendib, et Eestiga ta ilmselt ennast ei seo – lumes tatsata talle ei meeldi, siinne suvi on küll vahva ja sõpradel tore külas käia, aga elada ta siin ei taha. «Maailmas on ka teisi väga lahedaid kohti, kuhu minna. Tai on sama meeldiv koht kui Eesti. Pealegi, kui reisid maailmas ringi, kohtad alati meeldivaid inimesi, kes teevad olemise kodusemaks.»

Rasmus soovitab teistelegi noortele maailmas võimalikult palju ringi vaadata ning meeles pidada, et kui miski ei meeldi, võib alati elukohta vahetada, aga eks igal paigal ole oma head ja vead.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles