Omapärane raamat on ilmutatud, «101 Eesti pühapaika». Selle raamatu autor Marju Kõivupuu on andnud abiks pildi meie mineviku ja tänapäeva vaheliste seoste mõistmiseks. Ongi raske näha minevikku ja tänast päeva ühte seotuna. Valmistab rõõmu, et keegi nii lihtsalt suudab näha väärtusi, jagamata neid lahtritesse.
Arusaamatuses võib küsida, miks on raamatus hiied, puud, kivid, kabelid, kirikud ja pealegi veel Tallinna lauluväljak kõik segamini. Meil levitatakse arusaama, et looduslikud pühapaigad on arvestamist väärt, aga kristluse rajatud pühapaigad on võõraste vägivaldselt toodud usu märgid ja need ei saa kuidagi olla pühad eesti rahvale. Marju Kõivupuu on aga kõik kokku pannud. Kristluse vastu protestijad võivad pahandada. Samuti võivad pahandada end kristlasteks pidavad.
Õige ja vale on tugevasti kinnitunud meie teadvusse ja kõik oleneb sellest, kust me tuleme ja mida on meile sisendatud. Piir on maha pandud üsna ammu. Jakob Hurt, kes alustas eesti rahva suulise vanavara kogumist, oli eesti kirikuõpetaja ja rõhutas eesti rahva kõrget vaimsust, ent kodus oma naisega rääkis saksa keelt.
Carl Robert Jakobson aga rääkis valguse ja pimeduse vahelisest võitlusest ja see, mis tema järgi pimedust kujutas, oli sakslaste toodud ja saksapärane. Nad olid 19. sajandil kaasaegsed ja on kumbki head teinud oma rahvale, kuid võitluse idee on meile palju omasemaks saanud kui vaimse suuruse taotlus.
Ka sellest on see näha, et võitlevad Maavalla Koja mõtteviisi õigeks pidavad ja võitlevad ka kristlikku mõtteviisi väärtustavad. Nii juhtubki, et ühe rahva liikmed on korraga üksteise vastu. Sellepärast pean Kõivupuu raamatut väga tähtsaks.
Nüüd tuleb olukordade üle tõsiselt järele mõtelda. Kas üks rebib sellest raamatust välja teatud lehed ja teine omakorda lehed, mis teisel alles jäid? Aga mis saab siis? Kas meil saab üldse olla tulevikku? Oleme väga pisike rahvas ja kui välistame ühelt või teiselt poolt teatud hulga inimeste kuulumisväärsuse sellesse rahvasse, siis jääb meid järele veelgi vähem.
Kuidas on üldse võimalik, et üksteise vastu võideldes oleme tänapäeva jõudnud? Millal asub sellel maal viimane põlvkond, kes võib end eestlasteks nimetada? Andkem endale aru, mis põhjustab ennasthävitava arutuse.
Mu meelest on üks vastuolude põhjus muutunud väärtushinnangutes. Käsiteldava teose valguses võib ütelda, et rahvas on kaotamas või kaotanud arusaamise, mida tähendab püha ja milles seisneb pühadus. Kui see oleks kellegi otsustada, siis võiks tõmmata piirjoone ja ütelda, et siiapoole piiri jääv on õige. Kõivupuu raamatus pole tõmmatud piire. Ta on püüdnud tajuda, mida tähendab pühadus, ja subjektiivsed arvamused kõrvale jätnud.
Mida tähendab püha ja kas pühadust on üldse olemas?
Koidula laulis kunagi: «So rüppe heidan unele mo püha Eestimaa!» Meie kodumaa muld on püha, sellest sain erilise kogemuse, kui 1997. aastal matsin eestlase, skautmasteri Kensico kalmistule Valhallas New Yorgi lähedal.
Üks eestlane andis mulle klaasist pudelikese, milles oli kodumaa muld, et mataksin eesti mehe Eestimaa mullaga. Seda mulda oli hoitud kui pühadust ja jagati kui pühadust. Kuid mitte ainult muld. Ka on eriline olnud, mis on sellest mullast sirgunud ja mida mullapind on kandnud.
Mõtlemapanev on, et püha-aiad, mida ka teisiti ohvriaedadeks, tapuaedadeks, puhtaiks paikadeks jne on nimetatud, olid tõenäoliselt igal talul või elukoha läheduses (vt Kõivupuu, «101 Eesti pühapaika» lk 30–31). Need erilised paigad olid eristatud muust ümbrusest, sageli koguni aiaga ja sinna ei mindud niisamuti.
Püha tähendab pühendamist, tavalisest eristamist. See pole suunatud teise inimesega, vaid jumalusega, Jumalaga suhtlemisele. Püha on vastand profaansele, igapäevasele, asjatundmatule, lihtlabasele, ilmalikule. Profaneerima on koguni pühadust teotama. Nõnda seletab seda 1999. aasta ÕS.
Üks on selge: meie esivanemail oli pühadusetunnetus olemas. Olen mõtelnud nende hilisemal ajal ehitatud taluhoonete ja puhta toa peale majas. Sinna ei mindud igapäevaselt ja tööriietes.
Võib seletada, et need rajati mõisasaalide eeskujul. Tähtis ei ole eeskuju, vaid mõte sealjuures. Sinna koguneti perega pühapäeval, kui ei olnud võimalik kirikusse minna.
Pühadus ei olnud mitte ainult püha-aedades. Meie esivanematele oli omane loodushoidlik elamisviis, kõige ümber oleva austamine – maad ei tohtinud peksta ega lõikuda, siis lõigutakse ema selga. Ka vanemad olid pühadus, neid austati ja armastati.
Kuid pühadus, kas see kajastub milleski meie kaasajas või oleme jõudnud sinna, kus enamasti kõik väärtused lastakse klosetist alla? Nähes inimeste igapäevase käitumise tagajärgi ja lugedes internetikommentaare, tundub nii. Sõnade tähendus on muutunud olematuks. Kas tõesti kõigele, mida pühaks peetakse, sülitada?
Ma lausa jahmusin, kui lugesin Tõnu Lehtsaare artiklist «Pühaduse otsinguil» järgmist lauset: ««Õnnelikud inimesed seksiksid, oleks kogu aeg koos ja sülitaks kirikule,» kirjutab kõrgharidusega jurist Irja Tähismaa.» Lehtsaar jätkab: «Kui see ongi õnn, siis mina küll ei tahaks õnnelik olla.
Sest õnn on minu jaoks midagi püha, mille poole püüelda. On kuri aeg, kui pühadusest saab vaid vaikida.» Tõepoolest, kuhu ollakse jõudnud kõrgelt haritud rahva keskel? Aga see on ju nii, et haridus ei anna haritust ja pühaduse tunnetamise õpetust kõrgkooliprogrammidest ei leia.
Aga kodus ja koolis üldse on eeskuju ja õpetuse suured puudujäägid. Kuidas siis muidu saab juhtuda, et noorukid lähevad kalmistule lõhkuma, haudu segamini trampima, purustama riste. Meie rahvale on ju esivanemate mälestus olnud püha.
Rist on olnud meie rahvapärastes mustrites ja vanades peremärkides üks põhilisi sümboleid ja seega peaksime risti pühaks pidama ja võiksime pidada end täie õigusega ristirahvaks. Aga kindlasti olete kuulnud või lugenud «neetud ristikoerad», «vihatud ristiusk».
See viha ja põlgus takistab tänapäevalgi meie arengut ja hämardab mõistust. Kas see ei avaldugi just kirikute süütamise katsetes, surnuaedade rüüstamises, sõnalistes rünnetes ja seletamatutes vihapursetes? Kes peaks sellest rõõmustama, kui rahvas end ise hävitab?
Missuguseks oleks kujunenud meie kultuur, keel, millised oleksime täna, kui meie alasid poleks vallutanud germaanlased, vaid keegi teine? Üllatav, et selline taust on andnud meile võimaluse saada iseseisvaks rahvaks. Meie puuduseks on küll tugev alaväärsuskompleks, mis on märgatav isegi selles, et arenenud ja arenemisvõimelist eesti keelt ei taheta pidada piisavalt sobivaks teadusliku uurimise keeleks.
Kas tõesti leppida sellise olukorraga?
Siis astub Marju Kõivupuu särades esile ja paneb meie ette küsimuse: missugused on sinu pühapaigad? Sa ei pruugi vastata, aga ometi peaks see jääma torkima. Kas astun tõesti üle maa, midagi märkamata ja sellest lugu pidamata, mis materiaalset kasu ei too? Kas see Hurda kõrgelt hinnatud vaimne rahvas on nii madalale langenud, vaimsuse kaotanud ja hävitab enese vastuoludes, vaenamises ja ennastimetlevas eneseõigustamises?
Pühaduseaustus ja vastastikune lugupidamine võiks siiski rahva päästa, kui ei aeta arusaamatut liini, et tarvis on minevikku tagasi pöörduda. Pühaduse mõistmises on toimunud areng. See ei ole jäänud staatiliselt seisma.
Meil pole õigust ütelda, et pühadus oli ainult minevikus või koguni enne hiisi. Moosese jaoks oli pühapaik põleva kibuvitsa põõsa juures, kus üteldi talle: «...võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!» (2. Moosese 3,5).
Aga seda sellel korral, hilisemal ajal ei teata, kus oli seisnud põlev kibuvitsapõõsas. Pärast on Iisraeli rahval olnud pühapaiku mitmes kohas, küngastel ja mujal, ent lõpuks said nad templi. Ka eesti rahval on olnud areng.
See on hea, kui meil on võimalik meenutada paiku, millele on liginetud austusega, ja seal ka nüüd austusega seisatada. Kuid ei saa ajas tagasi minna ja luua olukorda, mis valitses sajandeid tagasi, ja ütelda, et see oli ainus õige viis ja nüüd tuleb seda meenutada.
Kui 1730. aasta paiku hernhuutlased Eestimaale jõudsid ja algas usuline ärkamine, mida nimetati vennastekoguduse liikumiseks, siis haaras see eesti rahvast nõnda, et me pääsesime viinakatkust ning allakäiguteest, õppisime üksteist väärtustama. Ka endised kõrtsid, mis palvemajadeks ümber ehitati, said pühadeks paikadeks.
Olime leidnud vajaduse üksteist aidata ja toetada. Selle taustal ja tõukel sai meie rahvas kiiresti kultuurrahvaks. Avastasime, et orjameelsus ei ole meile üdini omane, vaid oleme võimelised olema iseseisvad. Meis peituv vaimsus ilmnes ka meie teistkordses iseseisvumises.
Heldinuks muutis mind ja lootusega täitis, kui kuulsin lausutavat: «Jumal, kaitse Eestimaad!» Siis teati kusagilt alateadvusest, et meie maa on püha. See alateadvus peaks meil veel olemas olema. On vaja meelde tuletada, et palvetades üle maa käiv rahvas muudab maa näo.
Olen tundnud lauluväljakul laulupeo ajal võimsat pühadusetunnet ja pisarad tulid silmi. Pühas paigas loob selle erilise tunde üksmeel ja kokkuhoidmine. Ka kirikus saab seda tunda, kui oled valmis üksmeelne olema ja teistega kokku hoidma. Eelarvamusega sinna tulles jääd pühadusest ilma. Samuti võib skeptik laulupeo ajal ütelda, et ei tea, mis selles nii erilist on.
Marju Kõivupuu on teinud erilise teo. Ta on pannud meie ette järelemõtlemiseks koguni raamatu. Ta küsib meilt: kas tõesti tahad elada kogu olemusega ainult materiaalsest mõteldes ja kasust unistades? Käi mööda oma kodumaad ja astu sisse pühadesse paikadesse ilma eelarvamuseta. Ammuta sealt vaimset jõudu, et alles jääda.
Raamat
Marju Kõivupuu «101 Eesti pühapaika»
Varrak, 2011
231 lk