Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar sõnul pole ühtegi juuniküüditamises osalenut enam võimalik kohtu alla anda, kuna kõik on surnud.
Kapo: ühtegi juuniküüditajat enam elus pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii palju kui osalejaid teada on, siis kõik on surnud,» välistas Kahar uute kohtuprotsesside võimaluse hommikul . Riikliku julgeolekurahvakomissariaadi Saarema osakonna ülem Vassili Riis oli ainus, kes 1941. aasta 14. juunil toimunud küüditamisel osalemise eest kohtu alla jõudis. Samuti sai kahtlustuse Idel Jakobson. Mõlemad mehed surid 1990ndate lõpus enne kui kohtuotsusteni jõudsid.
1941. aasta juuniküüditamist pole nii põhjalikult uurida saadud kui 1949. aasta märtsiküüditamist. Sellest on vähem teada, kuna ajaga on kadunud nii allikad kui ka tunnistajad. «Sellest ajast on tunduvalt vähem dokumente säilinud ja inimesi, keda küsitleda, pole ka enam elus,» rääkis Kahar.
1949. märtsiküüditamise eest on süüdi mõistetud kaheksa inimest, neist kaks püüdsid otsust Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasi kaevata. Kohus kumbagi kaebust Eesti riigi vastu menetlusse ei võtnud.
Kahar lükkas ümber mõned ekslikud müüdid. Peamine neist on visalt rahva hulgas liikuv arvamus, et küüditati naabrite ja tuttavate kaebuste põhjal. Kahari sõnul küüditati tegelikult tsentraliseeritud korras, Moskvast antud käsu järgi. Väljasaadetute kategooriad määrati samuti kindlaks Moskvas.
Kohapeal tegutsesid kindlaksmäärajatena kohalikud julgeolekuasutuste töötajad.
Kaitsepolitseiniku sõnul ei maksaks külajuttude põhjal uisapäisa süüdistusi loopida, vaid lähtuma peaks konkreetsetest faktidest ja usaldusväärsetest allikatest. Tema sõnul on vaja veel tööd teha, et kõik küüditamises osalenute nimed selgeks saaks ning alusetult süüdistatud inimesed tagantjärele kahtlustest vabastada. Samas oli ta skeptiline, et koostada lõplik nimekiri inimestest, kes küüditamisel osalesid ja mida konkreetselt tegid.
«Ma kardan, et me nii täpset nimekirja kunagi kokku ei saa, kuna pole enam allikmaterjale saadaval,» märkis ta.
Venemaa arhiivide avanemisel saaks kindlasti lisainfot, eriti mis puudutab ajaloolaste jaoks eriti väheuuritud kavandamise faasi. Sellest, kuidas, kes ja mis kaalutlustel küüditamiseks korralduse andis, on seni avaldatud väga vähe dokumente. Kahari sõnul on küüditamise madalama taseme korraldusest ülevaade olemas, sest on olnud võimalik üle kuulata miilitsaid, julgeolekutöötajaid ja operatiivvolinikke. Samuti puutusid sellega otseselt kokku küüditatavad ja tragöödia tunnistajad. Samas tegelikest otsustajatest, Nõukogude Liidu kõrgemast juhtkonnast, olid kõik manalateele läinud selleks ajaks, kui inimsusevastaseid kuritegusid uurima sai hakata.
1941. aastal langesid küüditamise ohvriteks aktiivsemad kaitseliitlased, politseinikud, Vabadussõjas osalenud, eriti Vabadusristiga autasustatud veteranid, vapsid, Isamaliidu liikmed ning jõukamad, rohkem varandust omanud inimesed peredega. Kahar tõi välja, et «sotsiaalselt ohtliku elemendi» hulka arvamiseks piisas talumehel 50 hektarit maa, auto või rehepeksumasina omamisest.