President Ilves avas täna Tallinna Rahumäe juudi kalmistul 1941. aastal küüditatud Eesti juutidele pühendatud mälestusssamba.
Ilves avas mälestussamba küüditatud juutidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Ilves rõhutas avamisel, et 70 aastat tagasi toimunud küüditamine on kõigi Eesti rahvuste ühine jagatud valus saatus.
«Loomavagunites püüti murda iseseisva riigi selgroog, hävitada meie maa lootus ning usk. Võõras võim ajas Siberisse eestlasi, venelasi, juute, noori emasid ja voodihaigeid vanureid, ülikooli õppejõude ja väärikaid meistreid, Eesti poliitikuid ja edukaid talupidajaid,» kõneles riigipea.
Täna möödub 70 aastat juuniküüditamisest, mil stalinlik režiim saatis sunniviisiliselt oma kodumaalt koos eestlaste, eestivenelaste ja rootslastega ka üle 400 juudisoost Eesti kodaniku, kes viidi Eestist Põhja-Uurali või Siberisse. 400 küüditatut moodustas kümnendiku tollasest juudikogukonnast Eestis. Neist sada üks hukkus teel või nõukogude laagrites.
«Kuid arvude taga on üksikud inimsaatused, kodudest ilma jäänud perekonnad, vanematest lahutatud lapsed ja paljud katkenud elud. Puruks kistud Eesti juudi kogukonna saatus,» ütles president Ilves.
Mälestussamba avamisel osales ka riigikogu aseesimees Laine Randjärv, kelle kultuuriministriks oleku ajal leidis selle mälestusmärgi rajamise initsiatiiv mitmekülgset riigipoolset toetust.
«Eesti riik austab, hoiab ja toetab jätkuvalt juudi kogukonda, mis moodustab meie ühiskonna lahutamatu osa. Ja täna langetame me kõik koos pead pikal ja halastamatul kannatusterajal hukkunute mälestuseks,» sõnas Randjärv.
«Tänu tugevale ühisustundele omab juudi kogukond Eesti ühiskonnas arvestatavat positsiooni. Kogukonna silmapaistvamate esindajate arvamused erinevates küsimustes – olgu see poliitika, majandus või rahvusvahelised suhted – on riigi poolt kõrgelt hinnatud ja omalt poolt võin kinnitada, et koostöö areneb ja tugevneb,» kirjeldas Randjärv juutide rolli Eesti ühiskonnas.
Juudi kogukonna liikmed osalesid Vabadussõjas ja iseseisva Eesti riigi ehitamisel, kuid kaotasid kultuurautonoomia pärast nõukogude okupatsiooni algust, mil aktiivset juudi kogukonda püüti suruda totalitaarse süsteemi ahelatesse, tõi Ilves välja. President lisas, et kõik terrorirežiimid vihkavad alati iseolemist ja kodanikualgatust ja kardavad inimesi, kes ise mõtlevad ja vabalt tegutsevad.
Samuti juhtis president tähelepanu, et nüüd on kahe totalitaarse režiimi – kommunismi ja natsismi – ohvrite mälestusmärgid ühes ja samas kohas, sest Rahumäe kalmistul asub ka Holokausti ohvrite mälestusmärk.
«Need režiimid olid oma olemuselt sarnased, vihkamine sundis neid hävitama inimesi füüsiliselt ja vaimselt. Meie kõigi õnneks ei suutnud nad tappa lootust ja usku, need režiimid on kadunud ja meie saame täna elada taas vabas Eestis. Vabadusetahe võitis vihkamise,» kõneles president Ilves, langetades pea kõigi kurjuse ohvrite mälestuseks.
Mälestussamba rajamise ühe algataja Eesti juudi kogukonna esimehe Alla Jakobsoni sõnul on meie kohustus lunastada võlg nende inimeste ees ja jäädvustada nende nimed. Jakobson märkis, et 1990ndate aastate alguses püstitas Rahumäe juudi kalmistule mälestuskivi Ljuba Rozenberg küüditamise üle elanud abikaasa Isaak Rozenbergi surmaeelsel palvel. See mälestuskivi paigutati postamendile Juudi kalmistu tseremoniaalväljakul. Kivi ees paikneb juudiusku sümboliseeriv Taaveti tähe kujuline kompositsioon, millesse on raiutud hukkunute nimed. Mälestussamba autor on skulptor Irina Rätsep ning samba ehitamine sai teoks annetuste abil ja kultuuriministeeriumi toetusel.