Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul kaalutakse Indrek Tarandit presidendivalimiste kandidaadina eelkõige demokraatlikest printsiipidest lähtuvalt – et valimised ei jääks vaid ühe kandidaadi poolt hääletamiseks. Samas tõstatab ta küsimuse, kas Tarand veab presidendi rollis välja. «Presidendi roll on ikkagi teine kui protestimeelse europarlamendisaadiku roll,» ütleb ta usutluses Postimees.ee’le.
Kuidas võtsite vastu uudise, et Keskerakond kaalub Indrek Tarandi esitamist presidendikandidaadiks ja veelgi enam – Tarand on sellega nõus?
Ma arvan, et ilmselt paljude jaoks oli see suhteliselt suur üllatus. Tarandi nimega enne presidendivalimisi küll ei spekuleeritud. Arvestades seda, et europarlamendi kampaanias kritiseeris Tarand väga tugevalt suuri erakondi – ennekõike Keskerakonda – on tema väljatulek Keskerakonna kandidaadina ka märgilise tähtsusega. Tarandi kaalutluseks on ilmselt pakkuda teatud tasakaalu ja vältida seda, et presidendivalimised toimuvadki vaid ühe kandidaadiga.
Mis võis sel juhul Keskerakonna kaalutlus olla – kas tegemist on põhjalikult kaalutud taktikalise valikuga – on ju Tarand rahva seas palju poolehoidjaid leidnud mees?
Kahtlemata oli ta europarlamendi valimistel suhteliselt edukas. See oli ka põhjus, miks ta esitati. Europarlamendivalimiste spetsiifika on siiski erinev presidendivalimistest. Eks küsitlused peagi näita, kui populaarne Tarand presidendikandidaadina on. Inimesed kaaluvad presidendi puhul ka seda, kas isik sobib sellesse ametisse või mitte. Ühe valimise edu automaatne ülekandmine teiste valimiste võtmesse ei pruugi õnnestuda.
Kui tõenäoliseks peate seda, et osa teiste erakondade riigikogu saadikuid võib Tarandi poolt hääletada? Või on Eesti poliitilisele kultuurile omane pigem parteidistsipliini järgimine?
See oleneb paljuski erakonna distsipliinist. Kahtlemata paneb see mõnevõrra surve alla ka praegused erakonnad, kes on esitanud presidendikandidaadiks Ilvese. Nad peavad rohkem tööd tegema oma riigikogu liikmetega, et tagada soovitud tulemus. Kui ei oleks ühtegi vastaskandidaati, siis oleks see mõnevõrra lihtsam olnud. Samuti, kui Edgar Savisaar oleks kandideerinud, siis ilmselt Toompeal parteidistsipliiniga probleemi küll ei oleks tekkinud.
Milliseks üldse hindate Tarandi šansse presidendivalimistel?
Tuleb vaadata, millised on riigikogus toimuvate valimiste tulemused. Ma arvan, et enamik poliitikuid ei arvesta praegu võimalusega, et Tarandist võiks saada president. Suure tõenäosusega valitakse president siiski riigikogus ära.
Kui valimine läheb tõepoolest valijameestekokku, siis oleneb see välja kujunenud meeleoludest ja foonist, mis seal toimuma hakkab. Ma ei ole kindel, et Tarand on see kandidaat, kes suudaks ka valijameestekogus Ilvesele konkurentsi pakkuda. Muidugi kui koalitsioonierakonnad muutuvad oma käitumises väga arrogantseteks ja püüavad Tarandit iga hinna eest naeruvääristada, siis võib see küll anda loodetule hoopis vastupidise efekti.
Sven Mikser avaldas arvamust, et ta ei näe erilist vaatelist ühisosa Keskerakonna ja Tarandi vahel. Kas programmiline ühisosa on üldse vajalik presidendikandidaadi ja teda esitanud erakonna puhul?
President on Eestis parteideülene institutsioon, mistõttu tema vaadete ühtelangevus mõne erakonna programmiga pole siinkohal oluline. Pigem on määrav isik ja see, millise programmi Tarand kui presidendikandidaat suudab välja käia. Samas ei tohiks kandideeriva isiku vaated teda esitanud erakonna omaga ka täielikus vastuolus olla. Raske oleks ette kujutada, et olles ise Keskerakonna presidentkandidaat jätkab Tarand meedias selle erakonna avalikku kritiseerimist ja mustamist.
Kuna Tarand on kandideerinud parteituna, siis paljud ilmselt ei teagi, millised on tema poliitilised seisukohad. Inimesed teavad Tarandi seisukohta erakondade tagatubades toimuva kohta, aga muudes küsimustes?
Jah, see võib olla tema üks suuremaid nõrkusi – tal on keerulisem välja käia tugevat programmi. Samas võib see programm kujuneda palju rahvalähedasemaks ja adresseerida jõuliselt mitmeid Eesti demokraatia praeguse hetke võtmeprobleeme, millest Ilves eriti rääkida ei soovi nagu suurerakondade domineerimine, opositsiooniga mitte arvestamine, riigikogu muutumine kummitempliks jne.
Kuid võti, miks Tarand siiski esitati, on ennekõike selles, et valimised ei kujuneks lihtsalt ühe kandidaadiga mugavaks hääletuseks. Küsimus on demokraatlikes printsiipides – reeglina on demokraatlikes riikides valimistel ikkagi mitu kandidaati, mitte vaid üks. Ka Keskerakond näeb siin võimalust - apelleerides Tarandi populaarsusele, loodab ta enda mainet parandada.
Samas jääb õhku küsimus, kas Tarand suudab talle antud rolli välja kanda. Presidendi roll on ikkagi teine kui protestimeelse europarlamendisaadiku oma. Küsimus on ka Tarandi isiksuses – presidendilt ei eeldata vaid seda, et ta erakonnad paika paneks, vaid ka muid kvaliteete – välispoliitilist kompetentsi, soliidsust, tasakaalukust, jne. Siin võib küsida, kas võrreldes Toomas Hendrik Ilvesega on Tarandil need kompetentsid olemas.