Vetelpäästja: uppumine käib kiiresti ja vaikselt

«Ta rebis hammastega mu paarimehe käe küljest tükke lahti. Nii tugev on inimese elutahe – klammerdub kõige külge ja teeb mida iganes,» meenutab Ivo Paulus, kuidas Tallinnas Stroomi rannas üht uppujat päästeti.

Paulus on kogenud vetelpäästja, seltsi Eesti Vetelpääste liige, Lilleküla päästekomando töötaja ja üks neist kümmekonnast Eestis tegutsevast vetelpääste entusiastist, kes on koolitatud ja vastava paberi saanud ning nüüd teiselegi õpetusi jagavad.

Või teine lugu, samuti Stroomi rannast. Joobnud mees läks, käed taskus, varbaga merd katsuma. Komistas ja kukkus näoli vette, jõudmata käsigi taskust välja tõmmata. Ümberseisjad sikutasid ta kaldale ja saja meetri kauguselt kohale jooksnud Paulusel õnnestus mees elustada.

Napsitanu pääses kopsutursega, aga põhimõtteliselt on see näide, et uppuda võib ka 5 sentimeetri sügavuses vees ja minutike viivitust oleks taas kord tähendanud üht traagilist ja rumalat surma.

Uppumine ei käi nii, nagu filmides näidatakse. Inimesed ei upu enamasti suure kisa, appihüüete ja käeviibete saatel, vaid enamasti kiiresti, vaikselt ja julma halastamatusega. Kui vesi on tunginud kõrisse, jääb päästmiseks aega ülivähe.

Tallinna kiirabi raviarst Kat­rin Koort selgitab, et põhimõtteliselt võib juhtuda kaks asja. Esiteks: ahmid vett suhu, sealt läheb see kõrri ja hingamisteedesse, lõpuks kopsu, ja õhu jaoks lihtsalt enam ruumi pole.

Teine võimalus on ehmatus. Näiteks kokkupuude külma veega «ehmatab» häälepaelasid, need tõmbuvad kokku (tekib spasm) ja õhk ei käi läbi. «Karjumine ja appihüüdmine on mõlemal puhul välistatud,» ütleb Koort. Inimese anatoomia lihtsalt ei luba seda.

Kui oled vee kõrri tõmmanud ja hingamine kaob, siis – sõltub küll inimesest – võib üldiselt öelda, et hingamise katkemise järel kaob pulss paari minutiga.

See ei tähenda, et appihüüdev ujuja ei olegi hädas. Ta võib olla paanikas ja väsinud, kuid on esialgu siiski võimeline veel ennast aitama. Uppumine ise käib aga kiirelt, 20–60 sekundiga, ja kogenematu vaataja ei pruugi sellest ehk isegi aru saada.

Päästjatel tuhat tegemist

Eesti kohta küll vastavat statistikat pole, kuid Ameerika Ühendriikide tervishoiuamet on arvutanud, et umbes pooled alla 15-aastastest lastest upuvad kõigest 20 meetri kaugusel oma vanematest või täiskasvanud inimestest. Kümnel protsendil juhtudest vaatas lapsevanem juhtunut pealt ega saanud aru, et laps upub.

Ivo Paulus lisab, et kui nn aktiivse uppumise tunneb proff rabelevate liigutuste järgi ära, siis väsimusest vaikselt uppumist on isegi vetelpäästjal raske hoomata. «Eemalt vaadates ei pruugi aru saada, kas veepinnal hulbib pea või on see hoopis kivi, kas ta upub või ujub,» räägib Paulus.

Samamoodi nagu uppumine näeb päriselus välja teistmoodi, pole ka vetelpäästjate töö nii glamuurne, nagu näitab film «Rannavalve», kus kummis torsodega playboy’d ja rinnakad beibed uljas naeratus näol võimsate kroolitõmmetega laineid lõikavad. «Kui uputakse kahesaja meetri kaugusel, siis mida sa ujud ja laineid lõikad. Kohale jõudes oled ise väsinud,» tõdeb Paulus.

Eesti vetelpäästja või rannavalvur, nagu nüüd öeldakse, peab lisaks tegelema veel tuhande muu asjaga, näiteks otsima kaduma läinud lapsi. Stroomi-, Pirita- või Pärnu-taolises suurrannas läheb kaduma kolm last tunnis.

Otsida tuleb ka kaduma läinud vanemaid, kes kalli rannaõlle asemel on eelistanud jalutada eemale keldripoodi õllepudeli järele, aga unustanud sellest oma lapsi informeerida. Veel tuleb vaielda koeraomanikega või keelata joobnutel vette minemast. Või vaadata 60-aastaste tervisesportlaste järele, kes kinnitavad: «Ma ujusin siin teisel pool poisid juba Moskva olümpiamängude ajal, mida sa, poisike, mind siin õpetad!»

Kogu Eesti rannavalve käib peaaegu läbi ühe firma – aastatega on G4S suutnud selles vallas luua monopoli. Konkurendid kahtlustavad, et suure kontsernina võivad nad tegutseda nullkasumiga ja esitada konkurssidel nii madalaid pakkumisi kas või selleks, et teisi võimalikke tegijaid eemale tõrjuda.

Põhirõhk ennetustööle

Omavalitsustele, kes on teenuse tellijad, see sobib. Majanduskriisi ajal on üritatud ka randades raha kokku hoida. Nii on näiteks lühendatud rannahooaega ja mitmes rannas ka päevast tööaega. Näiteks Pärnus tegutses rannavalve varem kella 9–21, nüüd aga kella 10–18.  Randadest on enamasti kadunud ka päästerõngad. Tõsi, siin pole küsimus ehk kokkuhoius. Muidu peaks üks rannavalvaja kogu aeg ka päästerõngast valvama, et seda ära ei varastataks. Ja pealegi, ega päästerõngast keegi uppujani visata suuda.

Suured rannad ei olegi kõige ohtlikumad kohad. Enim tuleb uppumissurmasid ette tiikides, järvedes, karjäärides ja «metsikutes» ujumiskohtades. «Esimene asi on ikka abi kutsuda, mitte ise kohe päästma tormata,» õpetab Ivo Paulus. «Eestiski on olnud juhtumeid, kus lõpuks on uppunud hoopiski see, kes päästma läks.»

Ega päris head nõu polegi anda, mida teha, kui keegi upub. Pärast seda kui oled abi kutsunud, proovi leida mõni abivahend, laud või isegi puuront. Siis ei kraba uppuja vähemalt sinust kinni, õpetavad vetelpäästjad.

Põhiline on ikkagi ennetustöö. «Lapsed jäetakse omapead, inimesed usaldavad Säästumarketist ostetud täispuhutavaid kummirõngaid,» kurjustab Paulus. «Nädalavahetusel nägin Viitna järvel, kuidas väike poiss sellise täispuhutava asjandusega keset järve läks. Me ei suuda enam ümber kasvatada karjääride ääres istuvaid ja napsi võtvaid mehi, aga just lastest tuleb alustada hoiakute muutmist.»

Segadus vetelpäästjate hindamisel

Tänavu on uppunud juba 21 inimest, neist 11 juunis. Näiteks eelmisel laupäeval uppus neli inimest ja üks jäi teadmata kadunuks, esmaspäeval leiti kaks uppunut.

Kõige enam upuvad nooremad ja keskealised mehed, tihti on nad alkoholi tarbinud. Võrreldes eelmise aastaga on tänavu juunis uppunuid rohkem, kuid mullu oli ka jahe juuni, millele järgnes omakorda tulikuum juuli 35 uppunuga.

Eraldi teema on rannavalve ja vetelpääste tase Eestis. Tegelikult tunnistab ka päästeamet, et keegi ei tea, kui tublid ja kogenud rannavalvajad on. Praegu koolitab G4S ise oma rannavalvajaid, aga Eestis pole olemas vetelpäästja kutsestandardit, mis ütleks, mida üks vetelpäästja peaks oskama ja suutma.

Kutsekoda küll koostab standardit. Alguses oli eesmärk see 5. maiks valmis saada, kuid siis lükati tähtaeg sujuvalt aasta hilisemaks. Põhjuseks on ühelt poolt see, et küsimusega tegelenud inimesed on vahetunud, ja teisalt asjaosaliste omavaheline tüli.

Võtmeküsimus on, kes hakkab neid kutseoskust tõendavaid dokumente jagama – kas G4S võtab ka selle enda monopoliks või läheb õigus Eesti Turvaettevõtete Liidule. (PM)