Aasta isa püstitab monumendi eesti emale

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
75-aastase Hans Sissase unistus kinkida monument eesti emadele on pärast kõiki sekeldusi teoks saamas. Oma patsi lõikab ta maha päeval, mil skulptuur pidulikult avatakse.
75-aastase Hans Sissase unistus kinkida monument eesti emadele on pärast kõiki sekeldusi teoks saamas. Oma patsi lõikab ta maha päeval, mil skulptuur pidulikult avatakse. Foto: Alo Lõhmus

Valget naisefiguuri kujutav monumendimakett meenutab esimesel pilgul tiibu lehvitavat inglit. Alles siis märkad, et tiivad polegi tiivad, vaid hoopis kleenukese naise õlgadel istuvad lapsed – tüdruk ja poiss.


«Nojah, ja kui seda kuju nüüd mehe pilguga vaadata, siis näeb, et varsti on sündimas ka kolmas laps,» lisab tänavuseks aasta isaks tunnistatud Hans Sissas (75). «Eesti ema» monumendi rajamine Võrumaale Rõugesse on üks tema paljudest elutöödest, parasjagu käsil olevana aga kahtlemata kõige tähtsam.

«Mõned ütlevad, et ema ei hoia kunagi lapsi niimoodi õlgadel. Aga see ongi rohkem skulpturaalne väljend: ema tõstab lapsed oma silmadest kõrgemale, et lapsed näeksid kaugemale kui ta ise,» jätkab Sissas skulptorite Ilme ja Riho Kulla loodud monumendikavandi tutvustamist. «Kellelgi pole vaja karta, et eesti ema oma lapsed kunagi maha kukkuda laseks.»

Terve riiulitäie pakse mälestusteköiteid kirjutanud Sissas mäletab selgesti hetke, mil tal eesti ema kuju idee tekkis. See juhtus aastaid tagasi ühe mahalastud metsavenna mälestuskivi avamisel.

Metsavend sai ilusa monumendi, aga kuidas on lood tema vaese naisega? Metsavend Eduard Mõttuse naine Miralda oli punkrielu tõttu pidanud ühe lapse loovutama sugulaste kasvatada, teise – metsas sündinu – aga matma. Mida kõike pidi ühe ema süda selle juures tundma, küsis Sissas eneselt.

«See tundus nii ülekohtune. Meestele-kangelastele püstitatakse kõikjal mälestusmärke, aga täielikult unustatakse ära inimesed, kes need kangelased ilmale tõid või neid koju ootasid. Ükskõik kas mehed teenisid Saksa või Vene armees või põgenesid välismaale, ema süda ootas neid ikka,» ütleb ta.

«Sellele mõeldes ma lausa ise tundsin seda valu, mida eesti emad on pidanud taluma. Raske oli nii läände põgenenud emadel, kes pidid algul vangilaagrites elama, kui kolhoosidesse jäänud emadel, kellel polnud lastele midagi süüa anda ega selga panna. Emad pidid selle kõik üle elama ja endasse peitma,» lausub Sissas.

Sellistest mõtetest enam rahu saamata alustas ise Siberi küüditatupõlve maitsnud Sissas Memento liinis raha kogumist ja kujule koha otsimist.
Pärast mitmeid sekeldusi hakkab ta viimaks sihile jõudma: Udmurtiast toodud graniidirahnus on kiviraiduri käe all juba aimatavad ema ja laste figuurid ning kui kõik hästi läheb, hakkab skulptuur juba tuleva aasta 9. mail keset Rõuge alevit mäenõlvalt kiriku poole vaatama.

Sissas ei salga, et on tõepoolest kuldsete kätega mees. Ta on töötanud pottsepana Siberis ning tisleri, õpetaja ja teemeistrina Eestis, kui nimetada vaid peamisi ameteid mehe pikast CVst. Peaaegu kogu mööbli oma Võru-lähedases elamises on Sissas oma kätega valmistanud ning mehe oskustest annavad tunnistust ka filigraansed kadakapuust valmistatud karbid, raamatukaaned ja muud esemed.

«Siberis tahtsin minna õppima töölisnoorte keskkooli, kuid direktriss uuris välja, et olen sinna küüditatud rahvareeturi pojana. Mind visati koolist välja. Siis otsustasin, et pean saama nii kõvaks töömeheks, et mu tööd alati austataks,» avaldab Sissas oma kauaaegse kreedo.

Ning austajaid on Sissase lugematud tööd ja ettevõtmised leidnud tõepoolest, seda lausa kõige kõrgemal tasemel. «Töötasin siis veel Võru valla arendusnõunikuna, kui kord olin üksinda majas – ning korraga astub uksest sisse Arnold Rüütel!» jutustab Sissas.

«Ta oli minust kuulnud ning tuli uurima, kuidas ma kadakapuitu hangin. Selgitasin talle, et selleks tuleb talumehega kokku leppida ja kui talumees lubab, siis metsast võtta. Selle peale lubas Rüütel mulle Saaremaalt oma kadakat saata. Aastaid hiljem, kui ta oli juba president, helises ühel päeval mu telefon ning noorikuhääl ütles: «Teiega soovib rääkida vabariigi president!» Helis­tajaks oligi Rüütel, kes tuletas meelde meie kohtumist ning palus mul Tartust tema kodust mulle lubatud kadakapuit
ära tuua.» Presidendilt saadud kadakast valmistas Sissas Cheopsi püramiidi vähendatud koopia.

Presidendiproua Ingrid Rüütlist sai aga «Eesti ema» monumendi patroon.
Nikerdamiskunsti õpetas Sissas ka lastele, valmistades koos nendega näiteks Võru raudteejaama maketi või soliidse malelaua.

«Malendite tegemisega nägin veel suurt vaeva, sest ratsu asemel kippus ikka välja kukkuma koer. Muudkui tegin ja tegin, kuni viimaks andis hobuse mõõdu välja!»

Noorim poeg Indrek jätkabki isa tööd tislerina («Väga kuldsete kätega mees, teeb suurepärast mööblit!»), Peeter kannab edasi teemeistri traditsioone («Ta on minust juba ette läinud, enam ei saa ma temaga tee-ehituse teemal vaielda!») ja tütar Merle on ema Ellu eeskujul arst («Lapsepõlves soovisin ma ise saada arstiks, nüüd ongi mul arstid ümberringi!»). Hans Sissas on nüüdseks juba kuue lapselapse vanaisa.

Heaks isaks ja vanaisaks olemise retsept on mehel une pealt selge ja ammu valmis sõnastatud. «Isa peab vahepeal laps olema. Niimoodi saab isa lastega kontakti,» lausub ta. «Kui ma vanasti töölt koju tulin, siis olgugi et tuba oli koristatud, ei hoolinud ma sellest, vaid hakkasin lastega mürama. Sain selle eest veel abikaasalt sakutadagi, muidugi asja eest, aga lastega hästi läbisaamiseks peabki ise laps olema.»

Öelnud seda, pöördub 75-aastane aasta isa nii hoogsalt oma koduarvutist «Eesti ema» monumendi materjale uurima, et tema nooruslik pikk pats joonistab õhus pika kaare. Selle patsi lõikab mees maha päeval, mis skulptuur viimaks valmis saab ja pidulikult avatakse.

Hans Sissas

•    Hans Sissas sündis 1933. aastal Eesti sõjaväelase perekonnas. 1949. aastal küüditati pere Siberisse.
•    Siberis omandas noor Hans kuldsete kätega pottsepa kuulsuse. Ta oskab algusest lõpuni valmis teha ehtsa vene ahju.
•    Lisaks õppis mees tisleriks ning teenis selle ametiga pärast Eestisse naasmist ka elatist. Kui teil on kodus 1950. aastatel Võru mööblivabrikus valmistatud lainelisest vineerist riidekapp, võib see olla just Sissase tehtud.
•    38 aastat töötas Sissas Võru teedevalitsuses.
•    Sissas on kirjutanud kaheksa mälestusteraamatut ning on «Eesti ema» monumendi idee autor ja eestvedaja.
•    Koos abikaasa Elluga on Hansul kolm last ja kuus lapselast.

-----------------------------------------

Isadepäev keskendus meeste lühikese eluea pikendamisele

«Isast teeb isa eeskuju, mis ta annab oma lapsele,» rääkis aasta isa Hans Sissase tütar Merle Sissas. «Ta kujundab suhtumise, mida peab tähendama üks mees naisele ja lastele.»

Eile kogunes ligi pool tuhat inimest rahvusooper Estonia kontserdisaali, et isadepäeva puhul tunnustada Eesti isasid. 17 kandidaadi seast valiti välja ka aasta isa, kolme lapse isa ja kuue lapse vanaisa Hans Sissas.

Abikaasa Ellu hinnangul kaldus kaalukauss Hansu poole ilmselt tema eestvedamisel püstitatava «Eesti ema» monumendi tõttu. «Selle valmistegemine on väga suur töö ja ta on sellega palju vaeva näinud.»
Tütre sõnul on tema isa õige isa musternäidis, kuna on tema jaoks kogu aeg olemas olnud ning tunneb huvi tütre tegemiste vastu. «Ma tunnen, et kui mul on miski mure, siis ma pole üksi, ja see kindlustunne on oluline,» lisas ta.

Oma kõnes tundis Evelin Ilves muret eesti meeste madala keskmise eluea pärast. Ilvese sõnul hakkaks meeste keskmine eluiga suurenema, kui iga eesti mees sõnastaks endale ülesandeks esmalt püüda ületada meeste keskmist vanust ja seejärel püüda jõuda naiste keskmise vanuseni.

«Tarbimisvõistlust naabritega peaks asendama hoopis võistlus, kes elab kauem,» ütles ta. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles