Kultuuriobjektide rahastamine käib Eestis kindla ja aastatega põlistatud mustri järgi: alustuseks oma võimete ülehindamine ja lõpetuseks väljapressimine. Detailides võib olla erinevusi, kuid laias laastus käis see nii mikroprojektide nagu Pokumaa, aga ka suurehitiste, nagu näiteks praegu aktuaalsed Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kunstiakadeemia uus hoone, puhul.
Skeem koosneb järgmistest sammudest. Esiteks anna ebareaalseid lubadusi tulevikutulude või külastajaarvu kohta. Teiseks anna ebareaalseid lubadusi kaasfinantseerimise osas, olgu nendeks siis laen, Euroopa Liidu raha või olemasoleva kinnisvara müümine – täpselt selliseid, nüüdseks tühja jooksnud lubadusi andis näiteks kunstiakadeemia. Ja kolmas samm, alahinda uue ehituse maksumust. Nii on Eesti Rahva Muuseum üllatunud, et plaanitud 38 miljoni euro asemel küsivad ehitusfirmad poole rohkem. Või Eesti Kunstiakadeemia, kes kodulehel kasutab ehitushinnast rääkides veel fraasi «ligi 400 miljonit» (jutt on kroonihindades), aga avalikkuse ees juba «üle 500 miljoni».
Kui need asjad tehtud (tulude ülehindamine, kulude alahindamine) ning riik on nõusoleku ja raha andnud, tuleb vaheetapp. See on aktiivsusepuhang, mis hõlmab planeerimist, lammutamist, paberite täitmist, hangete ettevalmistust, muu hulgas ka ootamatuid üllatusi – nagu see, et naaberkrundi elanikud ei tahagi enda kõrval tornmaja näha. Ning samal ajal jõuab kogu aeg lähemale hetk, kus vaja välja öelda ebameeldiv tõde – uue hoone eelarves laiutab hiiglaslik auk. Mida ette võtta?
Lahendus on aastate jooksul lihvitud käik. Tuleb uuesti minna riigi jutule ja alustada väljapressimist. Kõike seda saadab tavapärane turundusmulin: «kõike ei sa mõõta rahas», «poliitikud ei mõista kunsti», «eesti kultuur on hädaohus», «kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta».
Ometi, kui kas või hetkeks järele mõelda ja unustada sõna «kultuuriobjekt» ning öelda näiteks «katlamaja», «tehas» või «büroohoone», oleksid reaktsioonid täiesti teistsugused. Siis räägiksime juhtimisvigadest ja halvast planeerimisest, millele järgneks tavapärane vastutus – omanikud laseksid juhid lahti. Avalik-õiguslike kultuuriasutuste puhul selline vastutus aga millegipärast ei kehti ning diskursus saab kummalise pöörde: viletsatest juhtidest tehakse ohvrid ja poliitikutest-ministritest räpased kultuurivaenulikud tõprad. Ja nii see saaga lõpebki: riik annab alla ja eraldab lisaraha, et tulevikus mõnes järgmises reinkarnatsioonis täpselt samamoodi teha.